Lydia Wademan-Jans

oktoober 1882 Tallinn – 23. oktoober 1975 Ticino, Šveits) oli eesti maalikunstnik.

Ta sündis Tallinnas kantseleiteenija perekonnas. Õppis 1897–1901 Tallinnas A. Köhleri erakoolis ja 1900–1901 H. Palgi kaubanduskursustel. Kunstihariduse omandas 1905–1906 Ants Laikmaa ateljeekoolis ja 1913–1917 Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi koolis, kus sai ka joonistusõpetaja kutse. Töötas Tallinnas 1903–1913 Eestimaa Rüütelkonna kantseleis ning 1919. aastast Eesti Kunstimuuseumis etnograafiliste kogude korrastaja ja kataloogijana. 1924 abiellus ta maalikunstnik Johannes Jansiga, kes töötas muuseumis vanavarakorjajana aastatel 1920–1924. Lahkus muuseumi teenistusest 1925. aasta juulis.

Lahkus Eestist 1944, elas 1950. aastast Šveitsis. 1922. aastast EKKKÜ liige.

Loonud portreid, natüürmorte ning Saaremaa-ainelisi kompositsioone ja maastikke. Illustreeris Marta Lepa raamatu "Rebane ja karu õngitsevad kalu". Teinud vaibakavandeid.

Esmaesinemine 1910 Tallinnas Eesti Kunstiseltsi näitusel; Arsi näitused 1920 ja 1921; aastast 1922 EKKKÜ ja aastast 1928 KKSKV näitused; eesti kunsti näitus Helsingis, Lübeckis ja Kielis 1929; hiljem Kopenhaagenis, New Yorgis, Torontos jm.

"Naiskunstnikkonna üks vanemapõlve esindajaid on Lydia Jans-Vademan, kes aga viimasel ajal on kunstielust kõrvale jäänud. Igapäevase leiva küsimus on selle põhjuseks," lausub kunstnik, «leivatöö ei anna mahti mõtelda tõsisemale kunstile." Oleme kunstniku üles otsinud Järvelt, kus ta elab ja töötab oma väikeses ateljees. Ateljee seinu katavad peamiselt lillemaalingud akvarellis ja pastellis. "Lilled polnud varemalt hoopiski minu ala, vihkasin koguni lillede maalimist, kuid olin sunnitud neid maalima, sest tellimised tulevad peamiselt lilledele ja nüüd olen neid koguni armastama hakanud." Lillemaalimise alal näib kunstnik otsivat uusi tehnikaid, seda tõendavad mitmed lillemaalingud, kus õied on muutunud läbipaistvaiks ja piirjooned kaovad uttu, tuues niiviisi esile õrna ja õhulise lillehinge. "Tahan seda tehnikat enda lõbuks arendada", ütleb kunstnik ja näib, et ta ka kompositsiooni alal püüab arendada samasugust tuhmi akvarell-tehnikat. «Kas esinete nendega ka näitusel?" „Ei, ma pole veel selles tehnikas täiesti küps, vaid veel otsingu järgus, võib-olla saavutan sellel alal midagi, või jääb see mu oma eralõbuks." Vaatamata et Lydia Jans-Vademan on vähe esinenud, tunneme temalt siiski väga huvitavaid stiliseeritud dekoratiivseid maastikke, portreid ja kompositsioone Saaremaa motiividel, nagu õlimaaling «Kiigel", mis on Kunstimuuseumis. Naiskunstnike näitusel ta esineb kahe õlis maalitud portreega ja mõne akvarelliga."

"Teises ajajärgus on esimene eesti naiskunstnik Lydia Vademan-Jans, kes esines esimest korda 1910. aastal Tallinnas Eesti Kunstiseltsi näitusel Peterburi Keiserliku Kunstide Edendamise Seltsi kunstikooli õpilasena, ühel ajal Janseni, Areni ja Mägiga. Teist korda esines ta juba küpse kunstnikuna 1916. aastal Tallinnas. Temalt on väga huvitavaid stiliseeritud dekoratiivseid maastikke ja lillemotiive (õlimaalid). Hiljem ta maalis portreid ja kompositsioone Saaremaa motiividel, nagu õlimaaling "Kiigel", mis asub Kunstimuuseumis."

• Lydia Johanna Elisabeth Wademan-Jansi teosed EKM digikogus
• Alfred Vaga. Eesti naiskunstnikkude loomingust. – Varamu, 1939, nr 8