Luulik Kokamägi: Eesti maalikunstnik

aprill 1921 Pärnu – 25. juuni 1986 Tallinn) oli eesti maalikunstnik.

Sündis õpetaja perekonnas. Õppis 1935–1939 Valga reaalkoolis ning astus 1939 Tallinna Riigi Kõrgemasse Kunstikooli. 1940–1942 õppis Valga Gümnaasiumis. Mobiliseeriti 1944 Punaarmeesse, kus oli 1946. aastani. Astus 1947 Tartu Riiklikku Kunstiinstituuti ja lõpetas 1953 Tallinnas Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi.

Tegutses 1946 Valgas Säde teatri dekoraatorina, 1953–1957 Tallinnas Kunstitoodete Kombinaadi dekooriateljees, seejärel tegutses vabakunstnikuna. 1979–1980 oli ERKI-s maaliõppejõud.

Luulik Kokamägi kujunemine hinnatud portreemaalijaks toimus juba 1950. aastate keskel, varsti pärast ERKI lõpetamist. Tema varasemad portreed on  väheldase formaadiga, mõneti vanameisterlikult tumedapoolses, peenetundeliselt nüansseeritud gammas. 1950-ndate lõpul muutus tema õhulisemaks, ekspressiivsemaks, koloriit helenes. Ta maalis vanu ja noori, maainimesi ja kultuuritegelasi, kusjuures eriti  õnnestusid tal naiste ja laste portreed. Tema „Utra Mari“ (1954, Tartu Kunstimuuseum), „ Baleriin Ülle Ulla“ (1956, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum), „Kunstiteadlane Inge Teder“ (1957), „Näitleja Inna Taarna“ (1961, mõlemad Eesti Kunstimuuseum) kuuluvad  tolleaegse portreekunsti paremikku.

Kokamägi korduvalt portreteerinud oma abikaasat, kunstnik Imbi Lindu ning maalinud võluvaid portreesid oma lastest Ilost, Epust ja Juhost. Mõttelise punkti Luulik Kokamäe tööle pani grupiportree „Jaanipäeva paiku“ (1982), milles kunstnik kujutab kogu oma peret suvise maastiku taustal.

• 1981 Konrad Mäe preemia

Oli abielus maalikunstnik Imbi Lindiga. Tema tütred on maalikunstnik Epp Maria Kokamägi ning metallikunstnik Ilo Kokamägi.