Ludmilla Siim (1961.
aastani Ludmilla Kurbatova, alates 1979. aastast Milla Siim-Kaasinen; sündinud 20. novembril 1938 Alma-Atas Kasahhi NSV-s) on Eesti-Soome maalikunstnik.
Ta sündis Eesti-Ukraina perekonnas. Pärast sõda asus perekond Eestisse. Siim õppis aastatel 1946–1953 Tartu 2. Keskkoolis ja lõpetas 1958. aastal Tartu Kunstikooli. 1965. aastal lõpetas ta maalierialal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi. Ta oli aastatel 1965–1969 Tallinna 46. Keskkoolis kunstiõpetaja, seejärel tegutses vabakunstnikuna ning saavutas laiema tuntuse, osaledes nii kohalikel kui ka üleliidulistel näitustel.
1977. aastast elab ta Soomes. Seetõttu on tema Soome perioodi looming Eesti kunstipublikule vähem tuntud.
Ludmilla Siimu emapoolsed vanavanemad (Juhan Urb ja Anna Urb – neiupõlvenimega Pantalon) olid pärit Võrumaalt, isapoolsed esivanemad aga Ukrainast. Kunstniku mõlemad vanemad (Salme Urb ja Pjotr Kurbatov) tutvusid Alma-Atas, Kasahstanis, kus 1935. aasta suvel abiellusid. Siim elas Kasahstanis kuni 1945. aastani ning sama aasta kevade algul koliti Teisest maailmasõjast räsitud Tartusse.
Tartus elades alustas Ludmilla Siim oma kooliteed Tartu Linna II Keskkoolis (praegune Miina Härma Gümnaasium), kunstitunde andis Vanda Juhansoo. Aastatel 1953–1958 õppis Siim Tartu Kujutava Kunsti Koolis (praegune Tartu Kunstikool), kus õpetajateks olid maalikunstnik Harri Pudersell (1922–2008) ning äsja kunstiinstituudi lõpetanud noored maalikunstnikud Efraim Allsalu (1929–2006), kes oli ka Ludmilla klassijuhataja, maalikunstnik Lola Makarova (hilisem Lola Liivat-Makarova, 1928) ja maalikunstnik Ilmar Malin (1924–1994). 1958. aastal lõpetas Ludmilla Siim Tartu Kujutava Kunsti Kooli kiituskirjaga ning jätkas õpinguid Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis maalierialal. Seal õppis ta aastatel 1958–1965, kus õppejõududeks olid maalikunstnik Johannes Võerahansu (1902–1980), maalikunstnik ja graafik Evald Okas (1915–2011) jt.
Siimu diplomitöö kandis pealkirja "Laboratoorium" (1965) ning diplomi kätte saamiseks töötas kunstnik Tallinna 46. keskkoolis kunstiõpetajana kuni 1969. aastani. Tema tuntuimad õpilased sellest ajast on Andres Tolts (1949–2014), Ando Keskküla (1950–2008), Urmas Pedanik (1949) ning Jüri Okas (1950).
Ludmilla Siim sisenes Eesti kunstiväljale 1960. aastate lõpus ning kuni Eestist lahkumiseni 1977. aastal oli Siimul suur mõju kohalikule kunstielule. Selle perioodi kunstist ei saa rääkida ilma tema nime mainimata. Tollast kümnendit iseloomustab linnamaastike ja urbaniseerunud keskkonna kujutamine. Siimu selle aja teosed on mõjutatud popist, hüperrealismist ning sürrealismist. Tema maalides on kesksel kohal inimene ja ruum, kus figuurid võtavad üldjuhul enda alla esiplaani, samas kui nende taga olev ruum ulatub justkui lõpmatusse.
Siim portreteeris mitmeid Eesti 1970. aastate kultuuritegelasi, nt Juhan Viiding ("Juhan Viidingu portree" 1971, Eesti Kunstimuuseum), Andres Ehin ("Andres Ehini portree" 1974, Tartu Kunstimuuseum), Mati Unt ("Mati Undi portree" 1975, Eesti Kunstimuuseum), Jaak Kangilaski ("Jaak Kangilaski portree" 1973, Eesti Kunstimuuseum) ja Andres Tolts ("Andres Toltsi portree" 1971, Eesti Kunstimuuseum). Siimu Eesti-perioodi tippteoseks võib pidada maali "Kollane valgus" (1974, Eesti Kunstimuuseum), millel on kujutatud ehtekunstnik Kaie Partsi (1940) koos pojaga kui Madonnat lapsega.
Siim oli Eestis tuntud ja tunnustatud kunstnik, osaledes mitmetel nii kohalikel kui ka üleliidulistel näitustel. 1977. aastal lahkusid Ludmilla ja Rein Siim Soome. Eestist lahkudes lõppes Siimule väga oluline peatükk tema elus ning äramineku tõttu lisati ta NSV Liidu keelatud kunstnike nimekirja. Kui Eesti taas iseseisvus ja Nõukogude võim kokku varises, tekkis kunstnikul jälle võimalus Eestis näitustel osaleda.
Soomes pidi Siim kohanema uute kunstikaanonitega ning figuratiivsetel maalidel seal enam lööki ei olnud. Siim on Malle Atsonile antud intervjuus maininud: "Minu mõttemaailm jäi küll samaks, ent küsimus oli selles, kuidas kunstis ennast nähtavaks teha. See suund, millega Tallinnas esinesin, ei olnud Soomes vastuvõetav ega saaduki aru, mis Eestis toimub. Seal valitses vaoshoitud minimalistlik suund, tingimata nonfiguratiivne, inimese kujutamisest hoiduti. See mõjutas mindki, hakkasin nägema, et kunstitõeni võib jõuda ka lihtsamate kujunditega".
Teenimaks Soomes kunstnikuna elatist, võttis Siim vastu ka tellimustöid ning maalis 1977–1986. aastatel hulgaliselt portreesid. Lisaks portreedele iseloomustavad kunstniku selle perioodi teoseid geomeetrilised ruumid, milles esines sageli ka kreeka mütoloogiast pärit süžeesid.
Kohanemine Soome eluga läks kunstnikul hästi. Perioodil 1989–2003 oli Siim Helsingi Kunstnike Liidu täiskasvanute kursuste keskuses juhendaja, vahemikus 1992–2000 Munkkiniemi Päevakeskuses kunstiõpetaja ja alates 1996. aastast Soome Pensionikeskuses kunstiõpetaja, mida pidas kuni 2020. aastani. Lisaks õpetajatööle, mis kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümnendate algul hoo sisse sai, võeti Siim 1992. aastal Helsingi Kunstnike Liidu näituse toimkonda, mille liige oli ta 2000. aastani. Samuti valiti ta 1998. aastal kaheks aastaks Helsingi Kunstnike Liidu juhatuse liikmeks. Siimu Soome perioodi looming on nonfiguratiivne ning 1990. aastatel hakkas kunstnik katsetama ka pleksiklaasi lisamisega oma teostesse.
Ludmilla Siim on olnud abielus maalikunstniku, arhitekti ja karatetreeneri Rein Siimuga.
Valik grupinäituseid:
Lisaks ka mitmetes erakogudes Eestis, Venemaal, Soomes, Brasiilias, Colombias, Saksamaal, Prantsusmaal, Luksemburgis, Šveitsis ja USA-s.
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Ludmilla Siim, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.