Lilli Suburg: Eesti ajakirjanik

juuli (vkj) / 1. august 1841 Vändra kihelkond, Pärnumaa – 8. veebruar 1923 Valga) oli eesti kirjanik, ajakirjanik, haridustegelane ja naisõiguslane.

1887. aastal ilmus tema sulest esimene eesti feministlik manifest "Sõnake suguõdedele". Ta asutas esimese eesti tütarlaste kooli ja esimese Eesti naisteajakirja Linda ning oli Eesti esimene kutseline naisajakirjanik.

Lilli sündis Rõusa mõisas, mõne aja pärast kolis perekond Vana-Vändra mõisasse. Perekond oli heal järjel: Lilli ema töötas juustumeistrina ja isa oli opman. Esimase hariduse sai Lilli koduõpetaja käe all, seejärel õppis Ditmari erakoolis ja Pärnu Linna Kõrgemas Tütarlastekoolis, mis halva tervise tõttu jäi pooleli. Koduõpetaja kutse sai ta eksternina aastaid hiljem. Nooruses luges Lilli palju saksakeelset ilukirjandust ja puutus kokku ka naisõiguslaste ning ühiskonnateemaliste raamatutega.

1872. aastal, kui Carl Robert Jakobson asus elama Vändrasse, toimus Lilli elus pöördepunkt. Waldburgi mõisat sagedasti külastanud Jakobson kutsus Lillis esile rahvustunde, tema õhutusel valmis ka Lilli esimene jutt "Liina", kus ta rääkis oma kogemustest saksastuvas koolitöös ja ühiskonnas. Aastal 1878 sai temast Jakobsoni soovitusel Perno Postimehe toimetaja.

Peretülide ning majandusike raskuste tõttu kolis ta koos kasutütre Anna Wiegandtiga Pärnusse. Aastal 1882 rajas ta Pärnus saksakeelse eraalgkooli, mis andis haridust eesti soost neidudele. Aastal 1885 viis ta oma kooli Viljandisse, kus olid paremad õppimistingimused, seal kasvas kooli õpilaste arv 80-ni.

Koos kasutütre Annaga taotles ta 1887. aastal luba 7-klassilise I järgu tütarlastekooli avamiseks, kuid taotlus jäi rahuldamata. Algaval venestusperioodil sai kohustuslikuks õppekeeleks vene keel, Lilli jättis kooli oma kasutütre juhtida.

Aastatel 1887–1894 andis Lilli välja eesti esimest naisteajakirja Linda. Ajakirjas olid peateemadeks naisküsimused ja seltskonnaelu. 1900. aastal avaldas Lilli Suburg ühe oma viimastest jutustustest ajalehes Postimees, selle pealkiri oli "Linda, rahva tütar". 1923–1924 ilmus tema memuaarikogumik "Suburgide perekond".

1899. aastal elas ta Lätis Hoomulis, külastades aeg-ajalt õdesid Valgas.

Lilli Suburg on maetud Vändra vanale kalmistule.

• 1923 Eesti Naisüliõpilaste Selts pani aluse Lilli Suburgi nimelisele abirahale. 1930. aastal liitusid sellega ka korp. Filiae Patriae ja 1936 korp. Indla
• 1926 tema hauale Vändra vanal kalmistul püstitati hallikasmustast marmorist mälestussammas (ristathukale toetuv obelisk), mille esiküljel on tekst: "1841-1923 Lilli Suburgile Eesti naised"(kujur Ferdi Sannamees)

Lilli õdedest on tuntud Laura Suburg (1853–1928), kes avaldas kaks raamatut ja lühijutte.

Tema kasutütar oli Anna Wiegandt-Lammas.

Lilli ei kannatanud oma eluajal konkurentsi, ta mõtles välja luiskelugusid oma kaaskondlaste kohta, lastes liikvele kuulujutte nende halbadest kommetest ja kasimatusest. Oma kooliõde ja pinginaabrit Lydia Jannsenit süüdistas Lilli varastamises ja halvas käitumises, samal ajal näiliselt tema üle hoolitsust välja näidates. Kirjades Aino Kaldale (Karl Mihkla uurimus L. Koidulast) süüdistab Lilli Johann Voldemar Jannseni vägivaldsuses ning oma laste jõhkras peksmises, tervet Jannseni perekonda aga halbades kommetes, kasimatuses ja vargustes. Karl Mihkla jõuab tõdemuseni, et Suburg ei leppinud kunagi sellega, et Lydia oli temast parem kirjanik või et keegi üldse oli temast parem, hoolikam või ühiskonnale kasulikum kui tema ise. Samas räägib Suburg oma kunagisest koolikaaslasest kui parimast sõbrast (ehkki Koidula Suburgi oma parimaks sõbrannaks ei pidanud ning ka tõenäoliselt ei olnud Lilli konfliktsuse tõttu): "Sääl istusime hilja õhtu... üks teise kaenlas ja puistasime üksteisele omad südamesaladused välja, sääl luges ta mulle oma esimese, nagu ta ütles, tunde-laulu saksakeeles ette, millest me mõlemad vaimustatud olime."

Lilli Suburgi alaväärsustunnet, elu ning suhtumist kaaskondlastesse on mõjutanud paljud kaua ja raskelt põetud haigused (menstruatsioonihäired, verejooksud, kopsupõletik, 1885 eemaldatud parem rind). Rätik, mida Lilli iga päev näol kandis ja millega teda vähestel säilinud fotodel näha võib, olevat varjanud inetut näoarmi. Armi iseloomu ning ulatuse kohta ei ole aga midagi teada peale Lilli enda päevikus kirjeldatud, võimalik et ka väljamõeldud, lugude. Ühe versioonina oli Suburgi näol kaasasündinud kasvaja, mille eemaldusoperatsioon ebaõnnestus ning jättis näole armi. Kasvaja tekkepõhjusena mainib Suburg oma päevikus oma ema väära käitumise süüd. Sama müüti pajatab Lilli ajakirjas Psychische Studien ilmunud artiklis. Teise versioonina on näoarmi tekke põhjus erüsiipel ehk roospõletik. Kolmanda võimalusena mainitakse kaasasündinud süüfilist. Lydia Koidula vend Eugen mainib lihtsalt kaasasündinud iluviga: „Oli ju Lilli Suburg sündinud vigase näoga, mis noore plika isiku tegi ebameeldivaks” (Jannsen 1927: 382).