Lilian Härm: Eesti kunstnik

september 1927 Tallinn – 24. oktoober 2021) oli eesti kunstnik.

Lilian Härm sündis teatrikunstnik Albert Vahtramäe peres. Ta õppis Tallinna Inglise Kolledžis ja Jakob Westholmi Gümnaasiumis ning lõpetas 1950. aastal Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi teatridekoratsiooni erialal.

Ta on töötanud NSV Liidu Kaubanduspalati Eesti osakonnas ja ETKVLi Kaubandusliku Reklaami Valitsuses tarbegraafikuna ning hiljem vabakutselisena (pakendite kujundaja ja plakatite joonistajana).

Lilian Härm on maetud Viljandi vanale kalmistule.

Maalikunstnikuna valmis tal ligi 3000 teost, millest paljudel kujutas ta kasse. 1974. aastst Viljandis elanud Härma lemmikmotiivideks olid Viljandi linnamaastikud: sisehoovid, pargid ja tänavanurgad, Viljandi järv ja lossivaremed. 91-aastaselt avaldas Lilian Härm haikukogu "Naeratus varjude varjus" (2019), luues selle tarvis minimalistlikud illustratsioonid, esimesed abstraktsed maalid oma pikal loometeel.

Lilian Härm oli tunnustatud lasteraamatute illustraator. Tema illustratsioonidega on üles kasvanud mitu põlvkonda lapsi. Ta on illustreerinud üle 30 lasteraamatu, mh:

• Eno Raud, "Mõru kook" (1959),
• J. Oro, "Muna" (1975, 1983 ja 2015),
• "Prantsuse muinasjutte" (1976),
• "Eesti muinasjutte" (1979),
• "Ungari muinasjutte" (1985),
• "Rootsi muinasjutte" (1987),
• "Ungari muinasjutte" (2006),
• Charles Perrault, "Muinasjutud" (1979),
• Wilhelm Hauff, "Kääbus Nina. Väike Mukk" (1984).

Tema isa oli teatrikunstnik Albert Vahtramäe. Lilian Härmi abikaasa oli tarbegraafik Endel Härm. Neil on kaks poega, kellest üks, Hanno Härm oli samuti kunstnik.

• 1992 Nukitsa konkurss, 2. koht kunstnike kategoorias ("Tilleprintsess"; teksti autor Voldemar Miller. 1989)