Liivatüll

Linnu rahvapärane nimetus on liivarüüt.

Eestis

Eestis esineb kaks liivatülli alamliiki:

• Charadrius hiaticula hiaticula – põhialamliik
• Charadrius hiaticula tundrae – tundratüll

Keha kogupikkus ei ületa 15 cm, tiiva pikkus jääb ligikaudu 125–135 millimeetri piiridesse. Kehamass on 50–65 grammi. Pääsukesest on ta veidi suurem.

Liivatüll on suhteliselt kontrastse sulestikuga – tema kehal vahelduvad pidevalt heledad ja tumedad alad. Pealae sulestik on pruunikasmust, silmade kohalt on ümber pea ühtlane hele triip, silmadest altpoolt algab aga taas tume ala, mis eespool on sama lai kui nokatüvik, tagapool aga mitu korda laiem. Selle tumeda vöödi alt algab taas hele sulestik, mis võtab enda alla kogu kaelaosa. Kaelast allpool olev ülemine puguala ja osa eesseljast on aga taas mustad. Puguala alaosa ja kõht on linnul jällegi hele. Selg on liivatüllil pruun, jalad roosakaskollased, nokk kollane ja tumeda tipuga.

Liivatüll on levinud ümber põhjapooluse, teda leidub Euraasia ja Põhja-Ameerika tundra- ja taigavööndi veekogude ääres ja mererannikutel, samuti Kaukaasias. Eestis on ta rannikul ja saartel kõikjal levinud.

Liivatüll on üks Eesti arvukamaid kurvitsalisi mereranniku haudelindude seas. Samas väheneb tema arvukus pidevalt. Võimalik, et see on seotud kajakate arvu suurenemisega. Praegu arvatakse meil pesitsevat 1000–2000 paari liivatülle.

Liivatüll on rändlind, kes saabub Eestisse aprilli esimesel poolel ja lahkub augusti lõpul. Paiksete lindude kõrval võib kohata ka arvukalt läbirändajaid.

Eestis võib kohata kahte alamliiki: liivatüll (Charadrius hiaticula hiaticula) ja tundratüll (Charadrius hiaticula tundrae).

 

Liivatüll liigub maapinnal sibavalt joostes, aeg-ajalt seisma jäädes. Lend on kiire ja äkiline.

Liivatüll on väga seltsiv lind. Rände eel kogunevad suurtesse parvedesse ja võivad seltsida ka teiste kurvitsalistega. Seltsingu mõte on kõikidel väikelindudel üldiselt sama – kui ei ole võimalik peituda, siis grupis koos olles on iga üksiku linnu risk röövlinnu või kiskja rünnaku ohvriks langeda väiksem ühe üksiku linnuga võrreldes.

Liivatüll pesitseb liivastel ja kivistel randadel, saartel, laidudel ning intensiivselt karjatatavail madala muruga rannaniitudel.

Pesa ehitab ta maapinnal kraabitud lohku, mille ta ühesuuruste väikeste kivikestega vooderdab. Tihti leiab ta pesast veetigude kodasid, murusel alal ka mõningaid kõrsi. Rannaheinamaadel, kuhu kari peale lastakse, ei ole harulduseks ka liivatülli pesa sõnnikul ehk lehmakoogil.

Pesas on tavaliselt 4 valkjashalli mustade täppide ja kriipsudega muna. Pesast võib mune leida alates mai lõpust kuni juuli keskpaigani. Viimasel juhul on tegu juba järelkurnaga, kus ei pruugi enam mune nii palju olla.

Poegade toitmise ja hooldamisega tegelevad mõlemad vanalinnud. Pojad kooruvad juuni keskel ning muutuvad lennuvõimeliseks juulis. Järelkurna puhul toimub see muidugi tunduvalt hiljem. Pesakond püsib mõnda aega koos ja sügisrände alguseks laguneb ning linnud ühinevad suurtesse parvedesse.

Kui pojad on suureks kasvanud, kogunetakse parvedesse ning augusti lõpuks nad lahkuvad.

Liivatülli põhitoidu moodustavad selgrootud loomad, peamiselt erinevad veelimused.

Tülli vaenlasteks on eelkõige suured kajakad ja väikekiskjad.

Tänu oma väiksusele ei ole liivatüllil jahilinnuna mingisugust tähtsust.

Liivatüll on III kategooria kaitsealune liik Eestis.

Eesti Ornitoloogiaühing valis liivatülli koos väiketülliga (Charadrius dubius) Eesti aasta linnuks 2012.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Liivatüll

• Liivatüll andmebaasis eElurikkus  

Vikisõnastiku artikkel: liivatüll

Eesti

• http://www.eoy.ee/tullid/liivatull
• Kevadise linnuvaatluse tulemused 10.-11.04.2004
• Liigikirjeldus

Välismaa

• Ingliskeelne lehekülg
• Pilt (1)
• Pilt (2)