Leho Lumiste: Eesti prosaist ja ajakirjanik

september 1906 Meeri vald – 29. juuni 1974 Kempten) oli eesti prosaist ja ajakirjanik.

Ta sündis Meeri vallas Tartumaal taluniku pojana, õppis Elva algkoolis ja Tartu tehnikagümnaasiumis, mille lõpetas aastal 1927. Aastast 1933 õppis ta Tartu Ülikooli usu- ja filosoofiateaduskonnas, viimases etnograafiat, eesti keelt ja kirjandust. Ta oli Üliõpilasseltsi "Ühendus" liige.

1934. aastal mõisteti ta vahialuste raha omastamise pärast 1,5 aastaks vangiroodu

Ta töötas aastatel 1940–1941 Petserimaal kooliõpetajana.

Aastal 1944 põgenes ta Saksamaale. Aastast 1944 õppis ta Müncheni ülikoolis ajakirjandust ja ajakirjanduslikku psühholoogiat, saades dr. phil kraadi. Lääne-Saksamaal elades tegutses ta ajakirjanikuna, ta tegi kaastööd koguteostele ja eesti ajakirjandusele.

Leho Lumiste suri aastal 1974 Kemptenis (asub Baieris).

Ta on avaldanud rohkete fotodega kirjeldustekogud "Meie kodumaa" ja "Kaunis Eesti" (mõlemad Stockholmis 1963) ning ajaloolise romaani XIII sajandi alguse eestlastest "Killad külas" (Toronto, Kultuur 1971), milles kujutab peamiselt rahulikku elu ning Lemmu vanema lüüasaamist võitluses ristirüütlitega. Reisikirjade raamatutes "Atlandi aknal" (Geislingen 1965) ja "Päikese kutsel" (Toronto, Orto 1965) vaatleb paljusid Euroopa maid ning Iisraeli, pakkudes objektiivseid andmeid ning vältides isiklikke tundeavaldusi. Ta on avaldanud ka teiste kirjutatud või kogutud mälestustele ning kirjandusloolistele andmetele tuginevad bibliograafilised jutustused "Vargamäe Anton" (Toronto Orto 1968) ja "Alamuse Andres" (New York 1973), esimene Tammsaarest, teine Oskar Lutsust. Tema väärtuslikem raamat on "Eesti ajakirjanduse ajalugu" (Stockholm 1977), mis pakub senistest ülevaadetest rohkem infot, kuid nõukogude ajakirjandust käsitlev osa on pealiskaudne.