Loom Lagrits

Lagrits
Kaitsestaatus
Ohulähedane (IUCN 2.3)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Närilised Rodentia
Sugukond	Unilased Gliridae
Perekond	Eliomys
Liik	Lagrits
Binaarne nimetus
Eliomys quercinus Linnaeus, 1766

Lagritsa kehapikkus on 10–15 cm, kaal 60–140 g. Karvastik on punakaspruun, kõhupool valge. Silmade ja kõrvade ümbrus on must. Kõrvad on suured.

Lagrits on öise eluviisiga loom, olles kõige aktiivsem veidi enne südaööd. Samuti on täheldatud, et lagritsad muutuvad aktiivsemaks just kõige pimedamatel öödel ning isegi väldivad kuu valgust.

Nad toituvad suurematest putukatest, tigudest, linnu- ja hiirepoegadest, munadest, marjadest ja pähklitest.

Septembrist aprillini magab talveund.

Vahemere saartel elab mitmeid alamliike, nt sitsiilia lagrits (E. q. dichrurus) ja sardiinia lagrits (E. q. sardus). Lääne-Aasia ja Põhja-Aafrika asurkonnad on hiljuti tunnistatud eraldi liigiks Eliomys melanurus.

Lagrits elab peamiselt erinevat tüüpi metsades (okas-, lehtpuu- ja segametsades) ning veedab suurema osa ärkveloleku ajast maas, tihti kivisel pinnasel toimetades, kuid võib liikuda ka kõrgemal taimestikus.

Liigi levila idapoolsed populatsioonid on viimastel kümnenditel märkimisväärselt kahanenud ja mitmes riigis on liik kriitilises seisundis või juba välja surnud . Viimaste andmete kohaselt asustab lagrits vaid 48% 1978. aastal registreeritud elupaikadest ning 67% 2008. aastal registreeritud elupaikadest . Täpsed arvukuse languse põhjused ei ole seni teada.

Eestis on lagritsa levila põhjapiir ja ta on siin üliharuldane. Viimane tõendatud leid Eestis pärineb 1986. aastast Raplamaalt.

Lagritsad otsivad toitu maapinnalt ning põhiosa nende toidubaasist moodustavad erineva suurusega selgrootud. Lisaks on hiljutises uuringus leitud, et lagritsad võivad toituda ka mahajäetud korjustest, mille nad oma pessa veavad.

 

Fotoluminestsentsi esinemist loomade seas on uuritud ka Eestis, Tallinna Loomaaia Liigikaitseuuringute keskuses, kus avastati, et lagritsad helendavad ultraviolett (UV) valguse all. Selleks valgustati UV taskulambiga talveunes magavat ning surnud oravhiirt, kelle karvastik tavalises valguses on selja pealt pruun ning kõhu alt valge. Avastuse tulemused avaldati teadusartiklis . Talveunes emasel lagritsal esines erkroosat fluorestseerumist, mis aga kollase filtriga UV valguse all paistis erepunane ning erksam looma seljaosal. Rohekat-sinist fluorestseerumist täheldati looma naha, jalgade ja nina puhul ning üksnes rohekat fluorestsentsi saba mõlemal küljel. Kusjuures kollast filtrit kasutati pildistamisel selleks, et eemaldada liigne sinine UV-lambist tekkinud valgus, niiviisi oli näha fotoluminestsentsi täielikku värvispektrit .

 

Lisaks talveunes magavate loomadele uuriti ka Eesti Loodusmuuseumi zooloogilisse kogusse kuuluvad lagritsanahkasid. Kõigi 14 lagritsanaha puhul täheldati fotoluminestsentsi, eriti looma kõhualusel osal, mis helendas ereroheliselt mõningaste punaste alatoonidega. Samuti olid rohelised eksemplaride saba ning jalad. Lagritsanahkade seljaosa helendas kerge punase alatooniga ning aluskarvastikku vaadeldes oli näha eredamat punast fluorestseerumist. Eksemplaride puhul võis märgata erinevust fotoluminestsentsi intensiivsuses, mis ei olnud aga seotud looma sooga. Muuseumi ekspositsioonis olevat lagritsatopist uuriti samuti, kuid topise puhul helendamist ei täheldatud .

Hiljuti surnud ning talveunes lagritsa puhul täheldati intensiivsemat fluorestseerumist kui muuseumi eksemplaride seas. Siiski ei helendanud surnud isend nii eredalt kui talveunes lagrits. Elus looma fluorestsents oli eredam punane karvastiku selja- ja kõhualuses osas, kuid samas oli looma saba roheline fotoluminestsents tuhmim, kui surnud isendil. Huvitavaks võib pidada seda, et nii muuseumi kui ka surnud looma saba oli sama värvusega. Looma jalgade puhul erisusi ei täheldatud .

Teadusartikli autorid leidsid, et erinevus intensiivsuses võib olla tingitud fotoluminestsentsi põhjustavate pigmentide valguse käes lagunemisest. Seda toetab tulemus, et lagritsa fotoluminestsents oli kõige intensiivsem elusal isendil ning intensiivsuse vähenemist täheldati juba hiljuti hukkunud isendi puhul ning veelgi madalamat intensiivsust muuseumi eksemplaride seas - näib, et surnud loomades ei toimu enam pigmentide juurde tootmist .

Teadustöö tulemused on pälvinud rahvusvahelist tähelepanu ning kajastatud erinevates ajakirjades nagu Nature , NewScientist , IFLScience ning ajakirja Discover 2023. aasta oktoobrikuu väljaandes.