Lüneburg

See paikneb umbes 50 km Hamburgist kagus ja kuulub selle linna laiemasse metropolipiirkonda. Linn on samanimelise kreisi keskus. Linna pindala on 70,34 km².

Lüneburg
saksa Lüneburg
Lüneburgi vapp
Pindala	70,34 km²
Elanikke	76 837 (31.12.2022)
Koordinaadid	, 10° 25′ E
Valla asend Lüneburgi kreisis

31. detsembril 2017 elas Lüneburgis 75 192 inimest. 2007. aasta detsembri seisuga oli see Saksamaal suuruselt 120. linn.

Lüneburgi nimetatakse ka "soolalinnaks", kuna see on olnud ajalooline soolatootmiskeskus. Lüneburgil on aastast 2007 lubatud kasutada oma nimes tiitlit "hansalinn" (Hansestadt), mis tunnistab tema kunagist kuulumist Hansa Liitu.

Lüneburgis tegutseb Leuphana ülikool.

Lüneburg on aastast 1993 Tartu sõpruslinn ja Tartus tegutseb Tartu Lüneburgi Selts.

Lüneburg asub Ilmenau jõe ääres, umbes 30 km selle suubumiskohast Elbesse. Jõgi voolab läbi linna ja see on pandud ka linna laulu sisse; varem läbisid seda koged, vedades soola linnast teistesse, suurematesse Hansa Liidu sadamatesse naabruses.

Linnast lõunas laiub 7400 km² Lüneburgi nõmme, mis tekkis ulatusliku raie, metsapõlengute ja karjatamise tulemusena. Pärimus, et nõmm tekkis sajanditepikkusest metsalangetamisest, mis võeti ette Lüneburgi soolatööstuse pideva puiduvajaduse rahuldamiseks, ei ole ajalooliselt kinnitatud. Tõenäoliselt tekkis nõmm puude langetamise käigus juba pronksiajal.

Lüneburgi vanalinn (Altstadt) asub soolakupli kohal, mis on linna esialgne jõukuseallikas. Kuid soolalademete pidev kaevandamine, mille kohal linn seisab, on põhjustanud ka linna mitme piirkonna mõnikord järkjärgulist, mõnikord äkilist vajumist. Linna lääneservas on Kalkberg, väike küngas ja endine kipsikarjäär.

Ajaloolised kvartalid

 

 

Moto Mons, Pons, Fons ("Mägi, sild, allikas") iseloomustab linna arengut 8. sajandist, kuna see koosnes algselt kolmest ja hiljem neljast asustusalast. Need alad olid linnamägi – tol ajal märkimisväärselt kõrgemal – Kalkbergil koos külgneva asula (Marktviertel või "Turukvartal"), Modestorpe külaga Ilmenau jõe silla ja suure väljaku vahel, Am Sande (Sandviertel või "Liivakvartal") ja soolavabrik koos müüriga piiratud asulaga tööjõu jaoks (Sülzviertel või "Soolakvartal"). Alles 13. sajandil ehitati jõesadama asula (Wasserviertel või "Veeäärne kvartal") turuplatsi ja Ilmenau vahele. Nii moodustunud linna kuju ei muutunud kuni laienemiseni 19. sajandi lõpus ja see on tänapäeval selgelt nähtav. Lüneburgi kuus ajaloolist linnaväravat olid Altenbrücker Tor, Bardowicker Tor, Rote Tor, Sülztor, Lüner Tor ja Neue Tor.

Linnaosad (Stadtteile)

Lüneburgil on järgmised Stadtteile: Altstadt, Bockelsberg, Ebensberg, Goseburg-Zeltberg, Häcklingen, Kaltenmoor (suurim linnaosa, umbes 8000 elanikuga), Kreideberg, Lüne, Moorfeld, Mittelfeld, Neu Hagen, Ochtmissen, Oedeme, Rettmer, Rotes Feld, Schützenplatz, Weststadt ja Wilschenbruch.

Jüttkenmoor, Klosterkamp, Bülows Kamp, In den Kämpen, Krähornsberg, Schäferfeld, Volgershall ja Zeltberg on üksikute plokkide nimed ühes Stadtteilis.

Vajumine

Majad ajaloolises kvartalis Lüneburgi soolavabriku (tänapäeval Saksa soolamuuseum) ja Kalkbergi vahel ehitati soolakupli peale, mida kaevandas soolavabrik ja mis ulatus vahetult maapinna alla. Pärast 1830. aastat parandatud tehniliste seadmetega kaevandatava soola kasvavate kogustega hakkas pinnas mitme meetri võrra vajuma. See põhjustas niinimetatud Senkungsgebiet või "vajumisala". Sealsed majad ja kohalik kirik (Püha Lamberti) kaotasid stabiilsuse ja tuli lammutada. Selle vajumise tõttu ja kuna soolakaevandamine oli üha ebatõhusam, suleti soolavabrik lõpuks 1980. aastal. Tänapäeval võetakse ainult väikeses koguses soolvett tervisespaa jaoks Lüneburgi kuuma soolvee kümblas (Salztherme Lüneburg või SaLü). Soolavabriku ühes pooles on nüüd ostukeskus ja teises pooles Saksa soolamuuseum.

Vajumist kontrollitakse umbes 240 jaamas 1946. aastast saati iga kahe aasta tagant. Maa pole veel vajumist päris lõpetanud, kuid see on piisavalt stabiilne, et sinna uusi ehitisi rajada, ning mitmed ajaloolised ehitised, mis olid varem kahjustatud või lammutatud, on taastatud. Vajumist võib veel täiesti selgesti näha. Need, kes kõnnivad Am Sandest Grapengießerstraße lõpu suunas, võivad selgelt tunnetada vajumise ulatust: nende ees olev lohk oli varem samal tasemel, kui Grapengießerstraße. See lohk ulatub kuni Lambertiplatzi väljakuni.

Frommestraßel võib näha veel ühte soola kaevandamisest põhjustatud maa liikumise märki: Tor zur Unterwelt ('uks allmaailma'), kus kaks malmist ust on teineteise peale surutud.

Püha Miikaeli kiriku juures võib näha vajumise muid tagajärgi selle kaldu sammastes ja löövi läänetiivas. Praegusi vajumisliikumisi võib näha Ochtmisser Kirchsteigi tänaval.

 

Esiajalugu

Esimesed märgid inimese kohalolust Lüneburgi kandis pärinevad neandertallaste ajast: 56 kirvest, oletatavasti 150 000 aastat vanad, kaevati välja 1990. aastatel autobahni ehitamise käigus Ochtmisseni ja Bardowicki vahele. Avastuspaik Ochtmissenis oli arvatavasti neandertallaste jahipaik, kus kütid nülgisid ja lõikusid tabatud loomi.

Kuid ala ei olnud sel ajal peaaegu kindlasti pidevalt asustatud erinevate jäätumiste tõttu, mis kestsid aastatuhande. Esimene märge püsivast talukultuurist piirkonnas leiti mitte kaugel neandertallaste avastamispaigast Ilmenau jõe ääres Lüne ja Bardowicki vahel. See oli kirves, mida on kuju tõttu kirjeldatud kui Schuhleistenkeil või "kingaliistu kiilu". See pärineb 6. sajandist eKr ja on nüüd Lüneburgi muuseumi kogus.

Pronksiajast on Lüneburgi küngas Zeltberg varjanud paljusid eelajaloolisi ja varaajaloolisi haudu, mille rajasid tänapäevase Lüneburgi linna alal elanud inimesed. Üks vanemaid leide sellest kohast on niinimetatud Únětice äärikuga kirves (Aunjetitzer Randleistenbeil), mis pärineb aastast 1900 eKr.

Linnas asuv maa on andnud ka arvukalt jääaegseid urne, millest teatati juba 18. sajandil. Kuid need avastused, nagu ka avastused Lüneburgi Kalkbergilt – läksid mitme 18. sajandi õpetlase erakogudesse ja kadusid, mõne erandiga, kui õpetlased surid.

Mainida tasub ka langobardide urnivälja haudu Lüneburgi Zeltbergil ja Oedemes esimestest sajanditest pKr. Keskajal tehti linna asupaigas mitu avastust, näiteks vana Modestorpe küla asupaigas, mitte kaugel Ristija Johannese kirikust (Johanniskirche), Lambertiplatzil soolavabriku kõrval ja vanas Veeäärses kvartalis.

Iidne linn võib olla see, mis tuvastati kui Leufana või Leuphana (kreeka: Λευφάνα), Ptolemaiose loetletud linn Põhja-Saksamaal Elbest läänes.

Külast kaubanduslinnaks

 

Lüneburgi on keskaegsetes ürikutes esmamainitud 13. augustil 956 allkirjastatud dokumendis, milles keiser Otto I annab "Lüneburgi maksu Püha Miikaeli auks ehitatud kloostrile" (saksa: den Zoll zu Lüneburg an das zu Ehren des heiligen Michaels errichtete Kloster, ladina: teloneum ad Luniburc ad monasterium sancti Michahelis sub honore constructum). Vanim viide paigale frankide keiserlikes annaalides aastast 795 ütleb:...ad fluvium Albim pervenit ad locum, qui dicitur Hliuni s.o. Elbe jõel, kohas, mida kutsutakse "Hliuni") ja viitab ühele kolmest Lüneburgi tuumikasulast; arvatavasti linnusele Kalkburgil, kus Billungid elasid aastast 951. Elbe-germaanlaste nimi Hliuni vastab langobardi sõnale "varjupaigast".

Arheoloogilistest leidudest on selge, et Lüneburgi ümbruskond oli juba asustatud (Lüneburgi vürstkonna muuseumis näiteks on suur hulk sealt leitud esemeid) ja soolavabrik oli juba tootmist alustanud.

Pärimuse järgi avastas soola kütt, kes jälgis metssea suplemist veelombis, laskis ja tappis selle ning riputas naha kuivama. Kui see oli kuiv, avastas ta harjastes valged kristallid – soola. Hiljem tuli ta tapmispaika tagasi ja määras kindlaks soolalombi, toimus paiga esimene soolatootmine. Raekojas säilitatakse klaaskastis konti; legendi järgi on see säilinud metssea säärekont. Hiljem loodi Lüneburgi soolavabrik paljudeks sajanditeks.

Hoolimata tulusast soolatööstusest oli Lüneburg algselt allutatud Bardowicki linnale vaid mõni miil põhja pool. Bardowick oli vanem ja oli oluline kaubapunkt slaavlastele. Bardowicki jõukus – seal oli seitse kirikut – põhines puhtalt tõsiasjal, et ei sallitud teisi kaubanduskeskusi. Alles siis, kui Bardowick keeldus maksmast andamit Heinrich Lõvile, purustas viimane 1189. aastal linna. Pärast seda anti Lüneburgile linnaõigus (Stadtrechte) ja arendati Bardowicki asemel keskseks kaubapunktiks piirkonnas.

Lüneburgi polaabi nimi on Glain (vanemates Saksa allikates Chlein või Glein), arvatavasti tuletatud sõnast glaino (slaavi: glina), mis tähendab savi. Ladina tekstides esineb Lüneburg mitte ainult kui ladinapärane Lunaburgum, vaid ka kui Selenopolis.

Hansa periood

 

 

Monopoli tagajärjel, kus Lüneburg oli juba mitu aastat soolatarnija Põhja-Saksamaa piirkonnas, ei vaidlustatud monopoli kuni palju hiljem Prantsuse impordi poolt, sai see väga kiiresti Hansa Liidu liikmeks. Liit moodustati 1158. aastal Lübeckis, esialgu üksikute kaupmeeste liiduna, kuid 1356. aastal kogunes see Hansapäeva esimesel üldkoosolekul kaubalinnade föderatsioonina. Lüneburgi soola vajati, et marineerida Läänemerest ja Norra vetest püütud heeringat, nii et seda sai paastuajaks sisemaal toiduks säilitada, kui kala (mitte liha) oli lubatud.

Skåne laat Rootsis Skånes oli suur kalaturg heeringale ja muutus üheks kõige olulisemaks kaubandussündmuseks Põhja-Euroopas keskajal. Lüneburgi soolal oli suur nõudlus ja linn muutus kiiresti üheks rikkamaks ja olulisemaks linnaks Hansa Liidus, koos Bergeni ja Visbyga (kalatarnijad) ning Lübeckiga (keskne kaubanduspunkt Baltikumi ja sisemaa vahel). Keskajal veeti soola esialgu maitsi Vana soolateed pidi Lübeckisse. Kui 1398. aastal avati Stecknitzi kanal, sai soola vedada kogedega Lübecki soolaladudest, Salzspeicher.

1235. aasta paiku tekkis Braunschweig-Lüneburgi hertsogkond, mida valitses perekond, mille aristokraatlikud liinid korduvalt jagunesid ja taasühinesid. Väiksemad riigid, mis tulemusena tekkisid ja mida kutsuti vürstkondadeks, said tavaliselt nime hertsogi asupaiga järgi. Nii asutati esimest korda ajavahemikul 1267–1269 Lüneburgi vürstkond, kus Lüneburg oli valitseja asupaik. 1371. aastal, Lüneburgi pärilussõja kiiluvees, ajasid mässavad linnakodanikud vürstid linnast välja ja purustasid nende lossi Kalkbergil koos lähedalasunud kloostriga. Riigi rahuleping 1392. aastal rahuldas nende nõudmise saada vabaks riigilinnaks, seda staatust suutsid nad kaitsta 1637. aastani. Raha jäi nüüd linna, võimaldades ilusate majade ja kirikute ehitamist.

1392. aastal anti Lüneburgile laoõigus. See kohustas kaupmehi, kes reisisid vankritega läbi piirkonna, peatuma Lüneburgis, kaubad maha laadima ja pakkuma neid müügiks teatud aja jooksul. Et kaupmehed ei saaks minna ümber Lüneburgi, ehitati 1397. aastal linnast läände läbimatu kaitsetõke; sarnane tõke ehitati 1479. aastal linnast itta.

Lüneburgi prelaadisõja põhjustas kriis aastatel 1446–1462. See ei olnud sõda tõelises mõttes, vaid pigem kibe vaidlus linnavolikogu ja nende vaimulike vahel, kes olid ka linna soolavabriku osanikud. See lahendati alles Taani kuninga Christian I, Schwerini ja Lübecki piiskopi Arnold Westphali sekkumisega.

1454. aastal nõudsid linnakodanikud veelgi rohkem mõju avalikule elule.

2007. aastast kannab Lüneburg taas tiitlit Hansalinn.

Vaata ka: #Lüneburgi vürstid.

Uusaeg kuni Teise maailmasõja lõpuni

 

Hansa Liidu lagunemisega – ja heeringa puudumisega 1560. aasta paiku Falsterbo ümbruses Skånes – lahkusid Lüneburgi soola suurimad kliendid ja linn hakkas kiiresti vaesuma. Vaevalt mõni uus maja ehitati pärast seda Lüneburgi keskossa, põhjus, miks kesklinna ajalooline ilme jäi kuni tänapäevani peaaegu muutumatuks.

Linnast sai Hannoveri kuurvürstkonna osa 1708. aastal, Vestfaali kuningriigi osa 1807. aastal, Prantsuse esimese keisririigi osa 1810. aastal, Hannoveri kuningriigi osa 1814. aastal ja Preisi kuningriigi Hannoveri provintsi osa 1866. aastal.

Sajanditel pärast Hansa Liidu lagunemist oli Lüneburg vajunud justkui Okasroosikese unne. Heinrich Heine, kelle vanemad elasid Lüneburgis aastatel 1822–1826, kutsus seda oma "igavuse elupaigaks" (Residenz der Langeweile). 19. sajandi lõpul kujunes Lüneburg garnisonilinnaks ja see jäi nii 1990. aastateni.

Lüneburgi laste erihoolekande asutuses, mis on osa Lüneburgi riiklikust vaimuhaiglast, kahtlustatakse, et Teise maailmasõja ajal tapeti ametliku natside laste eutanaasia programmi osana üle 300 lapse.

1945. aastal ilmus Lüneburg taas ajalooraamatutesse, kui linnast lõunas Timelobergi mäel (Wendisch Everni lähedal) allkirjastati Saksa Riigi kapitulatsiooniakt, mis lõpetas Teise maailmasõja Euroopas. Asukoht on praegu üldsusele kättesaamatu, sest see asub sõjalisel keelualal. Sündmusele vihjab vaid väike mälestusmärk lähedal asuval rajal. 23. mail 1945 võttis Reichsführer SS Heinrich Himmler Lüneburgis Briti armee vahi all endalt elu, hammustades hammastesse asetatud kaaliumtsüaniidi kapslit enne tema korralikku ülekuulamist. Seejärel maeti ta tähistamata paika lähedalasuvas metsas.

Sõjajärgne periood

Juba enne Nürnbergi protsessi toimumist algas 17. septembril 1945 Lüneburgis esimene sõjakuritegude kohtuprotsess, niinimetatud Belseni kohtuprotsess (Bergen-Belsen-Prozess), 45 endise SS-i mehe, naise ja kapo (vangide asjamees) vastu Bergen-Belseni ja Auschwitzi koonduslaagritest.

Pärast Teist maailmasõda sai Lüneburgist osa uuest Alam-Saksi liidumaast. Kuid selle ehitiste lagunenud seisund viis mitmesuguste plaanideni püüda parandada elutingimusi. Üks ettepanek, mida tõsiselt arutati, oli kogu Altstadt maha lammutada ja asendada see moodsate hoonetega. Sellele järgnenud avalikkuse protesti tulemusena sai Lüneburg uue kontseptsiooni keskpunktiks: kultuuripärandi konserveerimine. 1970. aastate algusest on linna süstemaatiliselt taastatud. Selle algatuse juhtiv tegelane on alates 1960. aastate lõpust olnud Curt Pomp: poliitikute ja volinike suure vastuseisu vastaselt asutas ja toetas ta Lüneburgi Altstadti töörühma (Arbeitskreis Lüneburger Altstadt) ajalooliste hoonete säilimiseks. Tema võitlus pälvis Saksamaa kultuuripärandi säilitamise auhinna ja Saksa teenete ordeni. Tänapäeval on Lüneburg taaselustamise tulemusena turismisihtkoht ja linnamajanduse olulised sektorid sõltuvad samuti turismist.

Lüneburgi ja Soltau (edelas) vahele rajati Briti ja Kanada sõjaväe poolt suur polügoon, Soltau-Lüneburgi polügoon, mida kasutati aastatel 1963–1994. Seda valitseti Saksamaa Liitvabariigi, Ühendkuningriigi ja Kanada vahelise Soltau-Lüneburgi lepinguga. Ala paiknes Lüneburgi nõmmel ja seda kasutati suuresti tankide ja muude soomusmasinate poolt.

Soolakaevandus suleti 1980. aastal, mis lõpetas soolakaevandamise tuhandeaastase traditsiooni, kuigi väikeseid koguseid kaevandatakse ikka veel tseremoniaalsel eesmärgil. Väikeseid soolakotte saab osta raekojast ja linn annab kotte kingituseks kõigile linnas abiellunutele. Pärast soolakaevanduse sulgemist sai linn uue tähtsuse 1989. aastal asutatud ülikoolist.

Riigikaitse ümberkorraldamise osana 1990. aastal suleti kaks kolmest Bundeswehri kasarmust linnas ja kolmanda suurust vähendati. Bundesgrenzschutzi kasarm suleti samuti. Leuphana Universität Lüneburg kolis vanadesse Scharnhorsti kasarmutesse. Ülikool kasvas välja 1980. aastatel loodud uutest majanduse ja kultuuri õppeosakondadest ja nende liitmisest hariduskolledžiga (Pädagogischen Hochschule või PH), mis toimus 1989. aastal. Endisse kasarmusse kolimisest saati on ülikool immatrikuleerinud üha rohkem üliõpilasi. Ülikooli laienemine on oluline panus linna ümberkorraldamisse teeninduskeskuseks.

Tänapäeval on tööstuspiirkond Lünepark ehitatud vanade Bundesgrenzschutzi kasarmute maastikule oma uute tööstusruumidega ettevõtjatele. Kaubanduse ja tööstuse edendamine on toonud kaasa selle, et paljud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna ettevõtted on tee sinna leidnud. 2006. aasta mais avati naabruses liikluseks Johannes Westphali sild. See ühendab äsja loodud Lüneparki Goseburgi eeslinnaga Ilmenau teisel kaldal. 5. oktoobrist 2007 võib Lüneburg kutsuda ennast Hansalinnaks; koos Stadega on nad ainsad linnad Alam-Saksimaal seda tiitlit kandmas.

•  
  Am Sande
•  
  Am Sande
•  
  Lähedalasuv Lüneburgi nõmm on antropogeenne nõmm

Ühendatud külad/kogukonnad

• 1943: Hagen ja Lüne
• 1974: Häcklingen, Ochtmissen, Oedeme ja Rettmer, samuti Ortsteile Alt-Hagen, Ebensberg ja Pflegerdorf/Gut Wienebüttel.

Ühel ajal oli Lüneburgis üle 80 pruulikoja. Lüneburger Kronen pruulikoda 1485. aastast Heiligengeiststraßel pruulis õllesid, nagu Lüneburger Kronen-Pilsener ja Moravia Pilsener, mis olid Põhja-Saksamaal hästi tuntud. Neid õllesid pruulib tänapäeval Holsteni pruulikoda Hamburgis, kuigi algne pärmivarustus (Hefestämme) hävines Kroneni pruulikoja ülevõtmisel. Ainult algset Lüneburger Pilseneri toodetakse veel nagu vanasti, kuigi nüüd teeb seda Holsteni pruulikoda ja müüb vaid kraanist. Tänapäeval on Lüneburgi jäänud vaid kaks väikest kõrtsi pruulikoda. Nolte kõrtsi pruulikojas (Gasthausbrauerei Nolte) kesklinna lähedal Dahlenburger Landstraßel ja Brau- und Tafelhaus Mälzeris Heiligengeiststraßel elab Lüneburgeri pruulikoja traditsioon edasi.

Lüneburg on hiljuti üha enam arenenud turismikohaks. Siiski on keskmise suurusega ja väikeettevõtetel endiselt Lüneburgi majanduses oluline roll. Leuphana Universität Lüneburg on teinud ka muutusi, mis koos üliõpilaskonnaga on stimuleerinud piirkonna majandust.

Olulised kohalikud ettevõtted

Tööstus ja kaubandus

Lüneburgis asuvad paljud väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted. Nende hulka kuuluvad: rõivaettevõte Roy Robson (kudumisettevõte Lucia, kunagi suurim tööandja linnas, läks pankrotti 2008. aastal), DeVauGe Gesundkostwerk, üks suuremaid Saksa taimetoidu ja meiereitoodete tootjaid, mis tänapäeval on Hochwald Nahrungsmittel-Werke osa ja teeb tooteid (sh jogurtit) Lünebesti kaubamärgi all. Tööstusmaastikul on suured kohalikud ettevõtted, nagu autode sisustuse tootjad Johnson Controls, H. B. Fuller, Impreglon ja elektroonikaettevõte Sieb & Meyer. Lüneburgis asub ka 1614. aastal asutatud Von Stern'schen Druckerei, maailma vanim trükiettevõte, mis on siiani sama perekonna valduses. Werum Software and Systems AG on suurim IT-ettevõte linnas.

Turism, uued tehnoloogiad ja teenindussektor

Linna taimekool lõi turistidele ja külastajatele spaapargi koos 'lõpetamistööde', tiikide, arvukate rohtaedade ja ürdiaedadega, mis on vahetult kuurordikeskuse (Kurzentrum) kõrval. Spaakeskuses on lainebasseinid, soolavannid, tervise- ja saunaruumid jne. (Salztherme Lüneburg); lisaks on seal soolveeteraapia keskus, mida kasutatakse naha- ja hingamisteede probleemide puhul. Lüneburg ei ole ametlik tervisespaa, nagu näiteks naaberlinn Bad Bevensen, kuid tal on erilised ravivahendid, nagu näiteks Lüneburgi soolvesi (sisaldab umbes 26% soola), mida kasutatakse eriti psoriaasi leevendamiseks. Lisaks asub 1978. aastast seal konverentsi hotelligrupi Seminaris peakorter. Tehnoloogia- ja teenindusettevõtete hulgas on Gründungszentrum e-novum, mis toetab uusi riskikapitaliettevõtteid.

Sõpruslinnad

•   Scunthorpe, Suurbritannia, aastast 1960
•   Naruto, Jaapan, aastast 1974
•   Clamart, Prantsusmaa, aastast 1975
•   Ivrea, Itaalia, aastast 1988
•   Iisalmi, Soome, aastast 1978
•   Viborg, Taani, aastast 1992
•   Tartu, Eesti, aastast 1993

 

 

 

 

 

 

Teater

Lüneburgi teater (Theater Lüneburg) on üks väiksemaid kolmelavalisi teatreid Saksamaal. Esitatakse igas stiilis näidendeid, aga ka oopereid, operette, muusikale ja ballette. Kuigi Lüneburgi teatri rahalised vahendid on suhteliselt piiratud, ei ole see 'provintsilava', vaid võib edukalt võistelda paljude teatritega lähedases Hamburgis. Lisaks on Lüneburgis suur arv harrastusteatreid, mis annavad samuti regulaarselt etendusi. Sellises valikus harrastuslavatükke leidub muidu vaid nii suurtes linnades nagu Hamburg või Hannover. Näiteid (reastatud asutamisaasta järgi):

• Niederdeutsche Bühne Sülfmeister
• Kleines Keller Theater e. V.
• Amateurtheater Rampenlicht e. V.
• Theater Spotlight
• theater im e.novum'

Lisaks on harrastusteatreid ümberkaudsetes kogukondades, nagu Puschentheater Melbeckis, Plattsnack Widsbold Marxen am Berges ja Kleine Salzhäuser Theater (KleiST) Salzhausenis.

Muuseumid

Ajalooline linn ise on nagu vabaõhumuuseum ("Põhja Rothenburg"), kuid seal on mitu muuseumi ja ajaloolist kirikut (Püha Miikaeli kirik, Ristija Johannese kirik, Püha Nikolause kirik). Kõige olulisemad muuseumid on Saksa soolamuuseum vana Lüneburgi soolavabriku ruumides, kus näidatakse soola olulisust keskajal ja soola kaevandamist, ning Lüneburgi vürstkonna muuseum, kus näidatakse linna ajalugu ja ümbruskonna ajalugu. Samuti väärivad mainimist Ida-Preisimaa muuseum, lähedalasuv Põhja-Saksa pruulikoja muuseum koos väärtuslike joogianumate galeriiga (üle 1200 aasta), Lüneburger Kronen pruulikoda 1485. aastast ja Lüneburgi loodusmuuseum vajumisala servas.

Linna arhitektuur

Lüneburg on üks vähestest linnadest Põhja-Saksamaal, mille ajaloolist keskust Teise maailmasõja ajal ei purustatud. Sellest hoolimata on hoonete üldine hooletus kuni 1960. aastateni ja vajumisala kahjustused toonud lünki linna ajaloolisse arhitektuuri. Lisaks lõhkus lagunevate hoonete lammutamine 1950. ja 1960. aastatel ning tänapäevase kujundusega kaupluste ehitamine paljude majaridade ajaloolist ilmet. Kuid alates 1970. aastate algusest on Lüneburgi hoolikalt taastatud. Taastamisprotsess paljastas seni peidetud laefreskosid, keskaegse keraamikatöökoja ja palju ajaloolisi äravoolu (Sickergruben), mille tulemuseks oli oluliselt parem pilt keskaja elust.

Vanim oikumeeniline hoone Lüneburgis on Püha Stefanuse (St. Stephanus) kirik, kus on ühe katuse all protestantlik ja katoliiklik kirik. Teised mainimisväärsed hooned on kolm ülejäänud linna kirikut: Ristija Johannese kirik (valmis 1370. aastal), Püha Miikaeli kirik, kus Johann Sebastian Bach oli aastatel 1700–1702 kooripoiss, ning suhteliselt moodsam Püha Nikolause kirik, mis ehitati 1407. aastal. Püha Lamberti kirik (St. Lamberti) lammutati 1850. aastal selle lagunenud seisundi tõttu; see seisis vajumisalas.

Lisaks on seal Glockenhaus ('kellatorn', vanas arsenalis) Glockenhofis, Rathsapotheke (linnaapteek), pärineb 1598. aastast, Große Bäckerstraßel, ja ajalooline raekoda (Rathaus) oma kuulsa linnanõukogu koosolekuruumiga, Gerichtslaube. Luna purskkaev (Lunabrunnen) raekoja ees on kaunistatud kuujumalanna pronkskujuga vibu ja noolega; 1532. aastast pärit originaal varastati 1970. aastal ja sulatati; praegune kuju on koopia 1972. aastast. Vana sadama piirkonnas on ikka veel näha "Vana kaubamaja" (Altes Kaufhaus) barokkfassaadi, enamik hoonest põles maha ja asendati sellisega, mis oli sobivam tuletõrjejaamale. Sadamas asub ka puidust "Vana kraana" (Alter Kran), keskaegne jõekraana, mis on siiani töökorras ja millel on kaks suurt ratast, mis võimaldavad kraanatrossi tõsta ja langetada. Tuletõrjejaam kolis 2007. aasta sügisel uude hoonesse kesklinna servas; Altes Kaufhaus muudeti siis (2009. aastal) hotelliks.

Kesklinna lõunaservas on Lüneburgi veetorn, mis nüüd tegutseb vaatlustornina.

Vanalinna väravate ees on Lüne klooster, endine benediktiinide nunnaklooster. See ehitati 1172. aastal ja on taastatud.

Umbes 2 km Lüneburgist läänes, Reppenstedti ja Vögelseni külades on hästisäilinud lõik ajaloolisest Lüneburger Landwehrist, piirimulle ja kraav, kus saab jalutada.

Korrapärased üritused

• Aprillis: "Lüneburgi õied" (Lüneburg blüht auf) ja kevadlaat Sülzwiesenis ("soolaniidud")
• Juunis: linnafestival
• Juunis: "Lunatic Festival": heategevusmuusika festival ülikoolilinnakus
• Juulis: Frommestraße festival
• Augustis: nõmmelillede festival (Heideblütenfest) (in Amelinghausen)
• Septembris: Oktoberfest Sülzwiesenis.
• Oktoobri alguses: meistersoolaja päevad (Sülfmeistertage)
• Advendiajal: ajalooline jõuluturg Püha Miikaeli kiriku ümber ja jõuluturg muinasjutumiiliga (Märchenmeile) ja viiluvalgustusega turuplatsil raekoja ees, Grapengießerstraßel ja Am Sande väljakul.

2012. aastal toimus Lüneburgis Hansetage festival. Hansetage on sündmus, mis toimub igal aastal erinevas linnas. See sündmus meelitas ligi 300 000 külastajat.

Jalgpall on kõige populaarsem sport Lüneburgis, nagu Saksamaal üldiselt; jäähoki ja korvpall on ka populaarsed. Enamik võistkondi osaleb Regionalligas, mis on Saksamaal kõrgelt hinnatud.

• Jalgpall: FC Hansa Lüneburg (loodi, kui ühendati Lüneburger SK ja Lüneburger SV jalgpalli osakond), Oberliga
• Korvpall: MTV Treubund Lüneburg, 2.Regionalliga (naised) Stadtliga (mehed)
• Jäähoki: Adendorfer EC, Regionalliga
• Käsipall: HSG Lüneburg, Regionalliga
• Võrkpall: SVG Lüneburg, Bundesliga
• Pesapall: Lüneburg Woodlarks, Regionalliga
• Ameerika jalgpall: Lüneburg Jayhawks, Oberliga

Tervishoid

Lüneburgis on järgmised haiglad: Städtisches Krankenhaus Lüneburg ja Landeskrankenhaus Lüneburg, nüüd tuntud kui Psychiatrische Klinik Lüneburg.

Transport

Lüneburg on osake transpordiettevõttest Hamburger Verkehrsverbund. Lüneburgi linnas on 11 bussiliini. Lisaks Lüneburgi jaamale asub väiksem jaam Bardowickis. Raudteed pidi jõuab kergesti lähematesse linnadesse Hamburgi, Hannoveri, Lübeckisse, Lauenburgi, Uelzenisse ja Winsenisse.

Linnas on üks ülikool, Leuphana Universität Lüneburg (varem tuntud kui Universität Lüneburg). Linnas on 14 keskkooli: 5 Gymnasiumit, 4 Realschulet ja 5 Hauptschulet; praegu on linnas 1 Gesamtschule, 2009. aastal asutatud "IGS Lüneburg". Linnas on 6 kutsekooli, 3 erikooli, 3 erakooli ja 12 algkooli.

Leuphana Universität Lüneburgis on rohkem kui 7000 üliõpilast.

Aastani 1700

• Lucas Bacmeister (1530–1608), luterlik teoloog ja kirikumuusika helilooja
• Joannes Burmeister (1576–1638), Saksa barokiaja auhinnatud neoladina luuletaja
• Johann von Götzen (1599–1645), aadlik ja Generalfeldmarschall, kes võitles Kolmekümneaastases sõjas
• Johann Georg Ebeling (1637–1676), toimetaja ja Paul Gerhardti hümnide helilooja
• Georg Böhm (1661–1733), 1698. aastast organist Ristija Johannese kirikus
• Anna Maria Franziska von Sachsen-Lauenburg (1672–1741), hertsoginna ja Saksi-Lauenburgi pärijanna
• Johann Sebastian Bach (1685–1750), aastatel 1700–1703 käis Bach Lüneburgi Püha Miikaeli koolis ja laulis selle kooris
• krahv Jean Armand de L'Estocq (1692–1767), Prantsuse seikleja, mõjutas Venemaa välispoliitikat Jelizaveta Petrovna valitsemise algusaastatel

1700–1800

• Johann Abraham Peter Schulz (1747–1800), helilooja ja dirigent ("Der Mond ist aufgegangen", "Alle Jahre wieder" jm)
• Georg Wilhelm Freytag (1788–1861), filoloog ja 1819. aastast idamaiste keelte professor hiljuti asutatud Bonni ülikoolis
• Johanna Stegen (1793–1842), Napoleoni sõdade kangelanna, vedas Preisi vägedele laskemoona oma põlles, saades seega "Lüneburgi kangelannaks"
• Heinrich Heine (1797–1856), luuletaja, ajakirjanik, esseeist ja kirjanduskriitik. Ta külastas oma vanemaid linnas mitu korda ja usutavast kirjutas seal poeemi "Die Lore-Ley".

1800–1900

• Otto Volger (1822–1897), geoloog, aitas kaasa mineraloogia ja kristallograafia valdkondadele
• Rudolf von Bennigsen (1824–1902), poliitik, Deutscher Nationalverein kaasasutaja, rahvusliku liberaalse partei juht Riigipäeval
• August Ritter (1826–1908), ehitusinsener, sildade ja katuste kaarte arvutusmeetodi autor
• Bernhard Riemann (1826–1866), matemaatik, aitas kaasa analüüsi, arvuteooria ja diferentsiaalgeomeetria arendamisele. Õppis oma Abituri Johanneumis Lüneburgis
• Gustav Wallis (1830–1878), taimekoguja, kes tõi Euroopasse üle 1000 taimeliigi
• Wilhelm Junghans (1834–1865), ajaloolane, 1856. aastal kirjutas Merovingide kuningatest Childerich I-st ja Chlodovech I-st
• Ernst Ehlers (1835–1925), zooloog, juhtiv hulkharjasusside asjatundja
• Charles Schroeter (1837–1921), Ameerika Ühendriikide armee sõdur, kes sai Aumedali tegevuse eest Indiaanisõdades. Rändas Ameerikasse 1860. aastal
• Louis Boehmer (1843–1896), etniline saksa-ameerika agronoom ja valitsuse nõunik Meiji perioodi Jaapanis ning hiljem ettevõtja Yokohamas
• Feldmarssal Paul von Hindenburg (1847–1934), Saksa sõjaväelane, riigimees ja poliitik. 1918. aastast Lüneburgi aukodanik teenistuse eest Esimeses maailmasõjas
• Hans Winderstein (1856–1925), dirigent ja helilooja
• Carl Peters (1856–1918), poliitik, poliitika ja aktuaalsete asjade kommentaator, kolonialist ja Aafrika-uurija
• Margarete Boie (1880–1946), autor, kes kirjutas Syltist. Aastatel 1908–1919 oli ta loendis kui ajalehte Lüneburgischer Anzeiger toetav toimetaja
• Paul von Osterroht (1887–1917), Esimese maailmasõja hävituspiloot
• Fritz Heinemann (1889–1970), filosoof, õpetas Frankfurdi ülikoolis aastatel 1930–1933, emigreerus 1937. aastal Oxfordi

Aastast 1900

• Werner Conze (1910–1986), ajaloolane ja Schiederi komisjoni liige
• Niklas Luhmann (1927–1998), sotsioloog (Bielefeldi ülikool), silmapaistev mõtleja süsteemiteoorias
• Detlev Ganten (1941–), spetsialist farmakoloogias ja molekulaarmeditsiinis ja liider hüpertensiooni valdkonnas
• Susanne Linke (1944–), tantsija ja koreograaf, Saksa Tanztheateri uuendaja
• Annegret Soltau (1946–), visuaalne kunstnik
• Mike Mareen (1949–), kasvas üles Lüneburgis, muusik ja diskokunstnik
• Detlef Franke (1952–2007), egüptoloog, Keskmise riigi spetsialist
• Till Backhaus (1959–), SPD poliitik
• Mirko Reisser, tuntud kui DAIM (1971–), grafitikunstnik, tuntud suurte, 3D-stiilis grafititeoste poolest
• Anjorka Strechel (1982–), auhinnatud Saksa filmi- ja teatrinäitleja

Sport

• Michael Krüger (1954–), jalgpallitreener ja endine jalgpallur
• Jürgen Schult (1960–), kergejõustiklane, 1986. aastast kettaheite maailmarekordi omanik
• Ralf Sievers (1961–), jalgpallur, Eintracht Frankfurt, 276 Bundesliga mängu
• Hannelore Brenner (1963–), paraolümpiamängudel osalenud ratsutaja
• Bahne Rabe (1963–2001), sõudja ja kuldmedali võitja 1988. aasta suveolümpiamängudel
• Katarina Waters (1980–), elukutseline maadleja, tuntud ka kui Katie Lea Burchill
• Anja Noske (1986–), sõudja, kahekordne maailmameister naiste kergekaalulises neljapaadis, võistles kahepaadis 2012. aasta suveolümpiamängudel
• Sören Ludolph (1988–), keskmaajooksja; võistles 800 m jooksus 2012. aasta suveolümpiamängudel
• John Franklin III (1994–),

• Braunschweig-Lüneburgi hertsogkond
• Lüneburgi vürstkond
• Lüneburgi Sate

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Lüneburg

• Lüneburgi koduleht
• www.hansestadtlueneburg.de