Läänemaa

See artikkel on ajaloolisest Läänemaast; praeguse haldusüksuse kohta vaata artiklit Lääne maakond; Eesti sihtasutuse kohta vaata artiklit Läänemaa (sihtasutus); laeva kohta vaata artiklit Läänemaa (mootorpurjekas)

Nüüdisaegne Läänemaa hõlmab ajaloolisest Läänemaast vaid keskmise osa – selle lõunapoolne ala Mihkli ja Varbla ümbruses kuulub nüüdisaegse Pärnu maakonna koosseisu ja Lihula ja Virtsu ümbrus ühines pärast omavalitsuste liitmist Pärnu Maakonnaga, idapoolsed alad Märjamaa ja Vigala ümbruses moodustavad poole tänapäeva Rapla maakonnast ning Hiiumaa on omaette maakond.

Arheoloogiline kultuur

Omanäoline, ajaloolise Läänemaa alale vastav kultuuripiirkond kujunes arheoloogiliste leidude järgi välja rahvasterännuajal. Üks piirkonnale eriomane tunnus oli näiteks unikaalse kujundusega valjaosade kasutamine. Läänemaa materiaalses kultuuris peegelduvad ka kontaktid Rootsi alaga. Eelviikingiaegsel ja viikingiaegsel Läänemaal puudusid samal perioodil idapoolsetel aladel arvukalt tekkinud linnus-asula-tüüpi keskused. See võis olla osalt tingitud Skandinaavia mõjudest (seal puudusid need samuti), osalt tasasest pinnamoest, mis raskendas linnuste rajamist. Palju vahendeid nõudev ringvall-linnuste ehitamine algas Läänemaal hilisrauaajal, mil kohalike ülikuperede kätte oli nii suure töö teostamiseks ilmselt piisavalt võimu ja vara kogunenud. Kalmetüüpidest olid Läänemaal alates rahvasterännuajast kasutusel kangurkalmed, maa-alused põletusmatused ja võib-olla ka maa-alused laibahauad. Alates 10. sajandist kalmete hulk kasvas, levisid kivivarekalmed ja maa-alused põletusmatused.

Läänemaa Islandi saagades

Varaseimate Läänemaal toimunud sündmuste mainimised võivad pärineda Islandi saagadest, kus mitmel korral mainitakse maad nimega Adalsysla, mis ilmselt vähemalt osaliselt kattus Läänemaaga. Saagad on samas osalt ilukirjanduslikud teosed, mis on tihti kirja pandud seal kajastatud sündmustest tunduvalt hiljem, ja nendes esitatud faktid on kohati kaheldavad.

Snorri Sturlusoni 13. sajandi algul kirja pandud "Ynglingite saaga" kohaselt tungis oletatavasti 600. aasta paiku Rootsis valitsenud kuningas Ingvar oma sõjaväega Adalsyslasse ja rüüstas kohas nimega Stein (at Stein – "kivi juures"). Sinna ilmus arvukas vägi, keda saaga nimetab Sýslukind (ehk Sýsla sugu, mõnikord tõlgitud ka kui maarahvas või eestlased). Toimus lahing, kus kuningas langes ja Rootsi sõjamehed aeti põgenema. Pärast maeti Ingvar sinnasamasse merekaldale kalmukünka alla. Raivo Palmaru hinnangul on Sturluson vanemat allikat ümber jutustades siiski vea teinud ja tõlgendanud originaalteksti saart märkivat väljendit kivina. Palmaru arvates tähendas algse variandi saar Saaremaad ja tegevus toimus seal ning Sturluson lisas Adalsysla saagasse inspireerituna loos nimetatud Sýsla soost.

 

Kindlam on Läänemaa samastamine skandinaavlaste seas kasutusel olnud kohanimega Vik (saksakeelne variant Wiek; sõna tähendab lahte, merekääru või abajat). Saagas Harald Kaunisjuuksest (eluaeg 9. sajandi lõpp – 10. sajandi algus) kirjeldatakse, et Vikinasse (i Víkina) minnes "raius ta seal rannas rahvast maha".

Olaf Tryggvepoja saaga teatab, et jarl Eirik rüüstas 10.–11. sajandi vahetusel "kogu Adalsysla ja Eysysla (Saaremaa) ja võttis seal taanlastelt neli laeva ära ja tappis kõik pardalolijad".

Njálli saaga, mis kirjeldab sündmusi vahemikus 960–1020, mainib, et keegi Thorkell olevat Adalsyslas lendlohe (flugdreka) maha löönud.

Saagas Norra kuningast Sverre Sigurdssonist (elas 1177 või 1184–1202) on kirjeldus, et "nad läksid suvel Idateel Eestimaale ning laastasid seal, mis kutsutakse Píkumis...". On oletatud, et siin on nime märkimisel viga tehtud ja mõeldud oli i Víkum (ehk Läänemaal).

Maakonna ulatus ja sisemine jaotus 13. sajandi alguses

 

Muinasmaakondade, sh Läänemaa olemuse kohta on tänapäeva ajaloolaste seas levinud kaks erinevat vaadet. Traditsioonilise arusaama kohaselt oli tegu muinaskihelkondade (kui suveräänsete üksuste) poliitilise ja sõjalise liiduga. Sellest tulenevalt võis maakond vastavalt liitlassuhete muutumisele kasvada või kahaneda. Uuema arusaama järgi olid maakonnad pigem sarnase keele ja kultuuriga ning naabermaakondadest looduslikult eraldatud piirkonnad, kus asunud kihelkonnad või linnusepiirkonnad võisid, aga ei pruukinud omavahel koostööd teha. Sõltumata vaatenurgast on ajaloolased üksmeelel, et koostöö Läänemaa kihelkondade vahel oli nõrk, millest annab tunnistust eelkõige asjaolu, et Liivimaa ristisõja ajal ei tegutsetud alati ühiselt ja maakond vallutati osade kaupa.

13. sajandi alguses piirnes Läänemaa ida poolt Revala, Harjumaa, Alempoise ja Sakala muinasmaakondadega ning läänest Läänemerega. Maakonna lõunanaabri küsimus ja ulatus selles suunas on ebaselgem. Pärnu jõest kuni Laigaste nina ja Lemmejõeni ulatuvat väheasustatud rannaala on oletamisi peetud nii Läänemaa, Sakala kui Metsepole osaks, aga ka määratlemata kuuluvusega piirkonnaks. Läänemaa põllumajandusliku maa kogusuuruseks oli Taani hindamisraamatu kohaselt 1900 adramaad, mis vastab ligikaudselt ka sealsete majapidamiste arvule. Ühe majapidamise keskmine elanike arv oli omakorda arvatavasti 6–9 inimest.

 

Mitmete allikate kinnitusel oli 13. sajandil Läänemaal seitse muinaskihelkonda. Suuremad ja sõjalis-poliitiliselt mõjukamad olid Ridala (Rotalia, Rotelewic) kihelkond maakonna loodeosas (hõlmas hilisemad Ridala, Martna ja Lääne-Nigula kirikukihelkonnad) ja Soontagana (Sontagana, Sontackele) kihelkond maakonna lõunaosas (tuumala Mihkli kirikukihelkond, lisaks suurem osa Audru kihelkonnast, võib-olla ka Tõstamaa ja Varbla ning Pärnu jõest lõunasse jääv ala). Mõlema kihelkonna nime kasutati 13. sajandi allikates ka laiemas tähenduses. Ridala tähistas kohati ilmselt Läänemaa põhjaosa või kogu maakonda, Soontagana paralleelnimi oli arvatavasti Maritima (ladina keeles "mereäärne"), mis samuti mõnikord tähistas üldisemalt Läänemaa lõunaosa või tervet maakonda. Kristjan Oadi oletuse kohaselt tähistas Rotalenses ehk ridalaste laiem tähendus kõiki Läänemaa kultuuriala elanikke, terra Maritima ehk Mereäärne maa oli aga poliitiline mõiste Soontagana võimuala tähistamiseks, mis hõlmas suurema osa Läänemaast. Ülejäänu võis tema arvates kuuluda Varbola linnuse võimkonda.

Soontagana kihelkonnast ida pool, hilisema Pärnu-Jaagupi ja osaliselt seda ümbritsevate kirikukihelkondade alal asus Kõrve muinaskihelkond (Corbe). Soontaganast lääne ja põhja poole jäid kolm suhteliselt väikest kihelkonda: Kotsu (Cozzo, Cotze) hilisema Karuse kirikukihelkonna alal, Hanila (Haniale, Hanhele) hilisema Hanila kirikukihelkonna alal ja Lihula (Leale) hilisemate Lihula ja Kirbla kirikukihelkondade alal. Suurem ja üks Läänemaa tihedamini asustatud kihelkondi paiknes arvatavasti Kullamaa ja Märjamaa kirikukihelkondade territooriumil, kuhu lisandus võib-olla ka Vigala piirkond. Selle kihelkonna nime kirjalikud allikad aga ei maini. Heinrich Laakmann on oletanud, et kihelkonda võidi harjulaste poolt Läänemaaks kutsuda ja aja jooksul laienes see nimi kogu maakonnale (esmamainimine on 1574. aastal kujul Lenemaelsche).

Läänemaa Liivimaa ristisõjas

Riialaste ja läänemaalaste vahelise sõja algus (1211–1212)

Esimene põhjalikum kirjalik allikas Läänemaa kohta on Henriku Liivimaa kroonika, mis kirjeldab Liivimaa ristisõja käigus toimunud Eestimaa vallutamise juures ka Läänemaa alistamist. Läänemaalaste esimene sõjaline kokkupuude riialaste (Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu) juhitud agressiooniga oli 1210./1211. aasta vahetusel, mil need koos omale allutatud liivlaste ning liitlaseks olevate latgalite ja pihkvalastega Soontaganasse tungisid. Kihelkond rüüstati, põletati maha kolm linnust (asusid võib-olla Keblaste Taaramäel, Virussaare pelgupaigas ja Vatla maalinna kohal) ja põgenevaid inimesi taga ajades jõuti ka naaberkihelkondadesse. Neljandal päeval pöörduti koos röövitud saagiga tagasi.

Toimunu tõi kaasa läänemaalaste ühinemise juba varem moodustunud ugalaste ja sakalaste sõjalise liiduga riialaste vastu. 1211. aasta alguses rüüstas Soontaganast ja seda ümbritsevatest kihelkondadest kogutud vägi Metsepoles. Tegemist oli ennekõike kaugema eesmärgita kättemaksuretkega. Samas on võimalik, et püüti ka hirmutada Metsepole liivlasi riialastega mitte koostööd tegema, kuid tegelik efekt oli pigem vastupidine.

Hiljem samal aastal ründasid ridalased ja Mereäärsed kihelkonnad kolme üksteisele järgnenud sõjaväega Metsepole ja Lēdurga liivlasi. Kättesaadud inimesed tapeti või vangistati, kariloomad rööviti. Ridalaste mainimine näitab, et nüüd astus sõtta ka Läänemaa põhjapoolne osa. Suurem ettevõtmine oli Turaida piiramine saarlaste, ridalaste ja revalaste väe poolt. Selle sündmuse kontekstis on kroonika ridalaste all mõelnud ilmselt kõiki läänemaalasi või vähemalt maakonna põhjaosa elanikke. Riiast Turaidasse saadetud abijõududel õnnestus piirajaid ootamatult rünnata ja neid lahingus võita, sundides eestlased suurte kaotustega ning oma hobuseid ja laevu maha jättes põgenema.

Pärast Turaida lahingut otsustas Riia piiskop Albert suunata oma põhitähelepanu Eestimaa alistamisele. Ta nimetas senise Daugavgrīva kloostri abti Theoderichi Eestimaa piiskopiks. Piiskopkonna keskus kavatseti luua Läänemaale Lihulasse, kuid selle piirid jäid esialgu täpsemalt määratlemata.

1212. aasta alguses liikus "kõigist Mereäärsetest kihelkondadest" kogunenud vägi Koiva jõe suudmesse, kuid kuuldes, et piiskop Albert on äsja suure hulga ristisõdijatega Riiga jõudnud, pöörduti tagasi. Peagi sõlmisid soontaganalased riialaste, liivlaste ja latgalitega kolmeaastase vaherahu.

Läänemaa alistamine riialaste poolt (1215–1218)

Veidi enne vaherahu lõppu, tõenäoliselt 1215. aasta jaanuaris-veebruaris, tegi riialaste, liivlaste ja latgalite ühisvägi sõjaretke Ridalasse, Läänemaa põhjaossa. Soontagana piiridest mindi rahumeelselt läbi ja ridalasi tabati ootamatult, mistõttu paljud neist saadi kätte ning tapeti või võeti vangi. Samuti saadi saagiks suurel hulgal kariloomi ja hõbedat. Pärast kolmepäevast rüüstamist pöörduti Liivimaale tagasi. Sõjakäigu vastuolulisi väiteid sisaldava kirjelduse tõttu on mõni autor oletanud, et seal on ekslikult kokku pandud kaks erinevat sõjakäiku, millest teine toimus hoopis 1216. aastal.

Hiljem samal aastal osalesid ridalased saarlaste juhitud sõjalises aktsioonis Riia vallutamiseks. Samal ajal kui saarlased asusid linna piirama, pidid nad tungima Turaida liivlaste kallale, et takistada nende riialastele appiminekut. Latgalite kinnihoidmise eesmärgil käisid sakalased ja ugalased Autine linnust piiramas. Ridalased alustasid sõjakäiku Metsepole rüüstamisega, kuid kuuldes, et saarlastel Riiat vallutada ei õnnestunud, pöörduti tagasi.

1215./1216. aasta vahetuse paiku, kui Ugandi ja Sakala olid juba Riia piiskopi võimule alistunud, liikus riialaste, liivlaste ja latgalite vägi mööda merejääd Soontaganasse, kus pärast külade rüüstamist asuti piirama Soontagana linnust. Lahingu üheksandal päeval alustati rahuläbirääkimisi. Suuri kaotusi kandnud ning vee- ja toidupuuduses soontaganalased nõustusid piirajate esitatud tingimustega ristiusk vastu võtta ja ülikute pojad pantvangideks anda ning sõlmiti rahu. Üheteistkümnendal päeval lubati linnusesse siseneda preestril, kes seal olnud inimesed ristis. Pärast seda piirajad lahkusid.

1216. aastal kavandasid saarlased uut katset Riia ründamiseks, kuhu seekord kaasati ka Polotski vürst. Eestlased (tõenäoliselt taas läänemaalased, sakalased ja ugalased) pidid seejuures jälle ründama latgaleid ja liivlasi. Vürsti ootamatu surma tõttu jäi plaan aga teostamata.

1217. aastal, pärast riialaste lüüasaamist Otepääl, kavandasid eestlased koos Novgorodi vürstiga nende vastu suure sõjakäigu korraldamist. Septembris kogunes Navesti äärde eestlaste vägi, mille hulgas Henriku kroonika mainib esimesena just ridalasi, kellega siinkohal on ilmselt tähistatud kogu Läänemaad. Enne Novgorodi liitlaste saabumist jõudis Sakalasse aga riialaste vägi, mis madisepäeva lahingus eestlasi võitis.

1218. aasta algupoolel, pärast plaanitud saarlastevastase sõjakäiku ärajäämist nõrga merejää tõttu, suundus riialaste, liivlaste ja latgalite vägi "teiste eestlaste vastu". Teel kohati saarlasi, kes nende eest Läänemaale põgenesid. Saarlasi jälitades jõudis ka kristlaste vägi sinna ja hakkas maakonnas rüüstama. Pärast seda jäädi mõneks päevaks laagrisse ja sel ajal tulid nende juurde vanemad Hanilast, Kotsult "ja kõigist kihelkondadest, mis asuvad Ridalast kuni Revalani ja Harjumaani". Riialased sõlmisid nendega rahu tingimusel, et nad võtavad vastu ristiusu ja hakkavad maksu tasuma. Kui vanematelt oli lepingu kinnituseks pantvangid saadud, pöördus sõjavägi tagasi.

Rootsi ja Taani katsed Läänemaad vallutada (1219–1221)

Oletatavalt 1219. jaanuari paiku toimus Liivimaa vanemas riimkroonikas kirjeldatud (kuid Henriku kroonikas mittemainitud) leedulaste sõjakäik Eestimaale, mille käigus rüüstati ka Läänemaal. 1219. aasta veebruarikuise riialaste sõjaretke ajal Revalasse kasutasid nad teejuhtidena soontaganalasi.

Enne madisepäeva lahingut Liivimaalt lahkunud piiskop Albert koos Eestimaa piiskopi Theodericiga pidas eestlaste ja Vene vürstide liitu riialastele väga ohtlikuks ning kohtudes Taani kuninga Valdemariga kutsusid nad teda appi, lubades vastutasuks Eestimaa, sh Läänemaa, kuningale jätta. Valdemar maabuski 1219. aastal Tallinna kohal, tegi Toompea linnusest oma tugipunkti ja vallutas Revala. 1220. aastal tungis arvatavasti Taaniga kooskõlastatult Läänemaale Rootsi kuninga Johan I vägi, hõivas Lihula linnuse ja alustas maakonnas riialaste vastuseisust hoolimata ristimist ja kirikute ehitamist. Teravamalt reageerisid rootslaste tulekule saarlased, kelle jaoks oli Läänemaa lähima naabrina otseselt nende huvi- ja mõjupiirkonda kuuluv ala. Augustis piirasid nad sisse ja süütasid põlema Lihula linnuse ning purustasid sealt välja tunginud Rootsi väe. Üsna tõenäoline on, et Lihula lahingust võtsid osa ka läänemaalased. Läti Henriku sõnul langes peaaegu 500 rootslast ja vaid vähesed jõudsid Tallinna pageda.

Pärast seda läkitati Riiast Läänemaale preester, kellele kohalikud olevat tasunud maksu ja andnud lubaduse Taani asemel Riia kirikut teenida. Preester rööviti aga Taani esindajate poolt paljaks ja saadeti tagasi.

Ülestõus (1222–1224)

1222. aastal, kui kogu Eestimaa mandriosa oli Taani või riialaste võimu alla läinud, tegi Taani kuningas katse Saaremaad allutada. Saarele rajatud linnus ja seda kaitsma jäetud garnison alistati aga saarlaste ja nende poolt appi kutsutud läänemaalaste poolt. Saarlaste ärgitusel algas seepeale mandril ülestõus. 1223. aasta kevadel piirasid läänemaalased koos saarlaste, varbolaste, virulaste ja järvalastega edutult Toompea linnust. Pärast ülestõusu mahasurumist 1224. aastal tunnistasid läänemaalased taas Riia piiskopi ülemvõimu ja maksid vahepeal tasumata jäänud kahe aasta maksu.

Läänemaa Taani, riialaste ja paavsti legaadi vahelises võimuvõitluses (1225–1227)

Läänemaa kuuluvuse küsimus tekitas endiselt eriarvamusi riialaste ja Taani vahel. Konflikti sekkus vallutatud aladel ringreisi tegev paavsti legaat Modena Wilhelm. Ta kohtus Viljandis läänemaalaste esindajatega, kes palusid kaitset taanlaste ja saarlaste rünnakute vastu. Lepiti kokku Läänemaa minekus paavsti võimu alla, hiljem tunnistas Wilhelmi nõudel seda ka Taani. Paavsti võimu alla võetud maade halduriks määras Wilhelm oma kaplani magister Johannese ja lahkus ise Liivimaalt. Samal ajal viidi Läänemaal (Soontaganas, Maianpatas ja Paehalles) viimase Eestimaa mandriosa piirkonnana lõpule rahva ristimine. Peagi kasvasid aga Taani, riialaste ja paavsti esindajate vahelised vastuolud taas üle sõjategevuseks. Riialased hõivasid paavsti võimu all olnud Virumaa, taanlased omakorda rüüstasid Läänemaal, kus magistri sõjajõud neist 50 tapsid ja 50 Maianpata linnuses sisse piirasid. Pärast kolmepäevast piiramist lubati neil siiski lahkuda. 1227. aastal vallutas Mõõgavendade ordu Taani ja paavsti käes olnud Põhja-Eesti alad, Läänemaa läks Riia piiskopi ja ordu võimu alla.

1234. aastal läks Läänemaa äsja ametisse nimetatud Saare-Lääne piiskopile. 1242. aastal anti neljandik maakonnast ordule.

Keskajal kuulus Läänemaa Haapsalu stifti, osa maad oli läänistatud Liivi ordule. Lihula linnus oli piiskopi ja ordu ühisvalduses. Ühtsele maakonnale pandi esimene kindlam alus 13. sajandi esimesel poolel seoses Saare-Lääne piiskopkonna asutamisega. 1279 piiskopkonna uueks keskuseks asutatud Haapsalu sai hiljem ka Läänemaa pealinnaks. Läänemaa mõjukamad vasallisuguvõsad olid Ungernid ja Üxküllid.

Läänemaa kujunes maakonnana Rootsi ajal 17. sajandiks, hõlmates praegusest tunduvalt suurema ala: Hiiumaa ning osa Rapla ja Pärnu maakonnast. Läänemaal asusid Rootsi valitsusajal: (rootsi keeles Poenal, Roethel, S. Martens, Nuckö, Wormsö, Dagö, Mariemah (nu Merjama), Goldenbeck-Fickel, Kirrefer (S. Nikolai), Soontacken (S. Michaelis), Karusen, Leal, Hanehl (koos hilisema Werpeli), Lihula linnusega ja Hiiumaal Puhhalep, Keinis, hilisemalt Roicks, Emmast), kihelkonnad.

 

 

Rootsi kuningas Gustav II Adolf müüs 1625. aastal Haapsalu lääni koos Haapsalu linna ja sealse Haapsalu kindlusega krahv Jakob De la Gardie'le. Viimane ühendas selle oma teiste Läänemaal ja Harjumaal asuvate maavaldustega ning moodustas neist 1628. aastal Haapsalu härraskonna. Administratiivselt oli härraskond Läänemaast eraldatud..

Haapsalu lääni kuulusid: Lääne-Nigula ja Ridala kihelkond; Kullamaa lääni: Märjamaa, Kullamaa ja Vigala kihelkond; Lihula läänis: Hanila kihelkond.

Venemaa keisririigi valitsemisajal, 1783. aastal, asehalduskorra ajal moodustati Haapsalu kreis, aastatel 1783–1796 Tallinna asehaldurkonna Haapsalu kreis (saksa keeles Der Hapsalsche Kreis, vene keeles Гапсальский уезд). Venestamisajast kasutati ametlikes venekeelsetes dokumentides nimetust Гапсальскй уезд – Haapsalu maakond.

Eesti iseseisvumise järel moodustati ajaloolisest Läänemaast Lääne maakond.

Läänemaal oli 18 kihelkonda.

1946. aastal sai Hiiumaast omaette Hiiu maakond.

Läänemaa maakond oma ajaloolistes piirides likvideeriti aastal 1950, kui senised maakonnad jagati rajoonideks. Läänemaast moodustati Haapsalu, Märjamaa ja Lihula rajoonid. Piirid ei järginud eelnevat haldusjaotust ning loodud rajoonidega liideti alasid Harjumaast ja Pärnumaast. Samuti liideti Läänemaa alasid loodud Rapla rajooni ja Pärnu-Jaagupi rajooni aladega. Nüüdisaegne Läänemaa hõlmab ajaloolisest Läänemaast vaid keskmise osa – selle lõunapoolne ala Mihkli ja Varbla ümbruses kuulub nüüdisaegse Pärnu maakonna koosseisu, idapoolsed alad Märjamaa ja Vigala ümbruses moodustavad poole nüüdisaegsest Rapla maakonnast ning Hiiumaa on omaette maakond.

• Lihula komtuurkond
• Haapsalu krahvkond
• Eesti haldusjaotus