Kuninga-Kuuskjalg: Taimeliik

Varem kuulus kuuskjala perekond mailaseliste (Scrophulariaceae) sugukonda.

Kuninga-kuuskjalg
Õisik
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond	Soomukalised Orobanchaceae
Perekond	Kuuskjalg Pedicularis
Liik	Kuninga-kuuskjalg
Binaarne nimetus
Pedicularis sceptrum-carolinum Linnaeus (1753)
Sünonüümid
Pedicularis sceptrum-carolinum var. glabra Bunge Pedicularis sceptrum-carolinum subsp. sceptrum-carolinum

Eestis on kuninga-kuuskjalg haruldane ja looduskaitse all. 2014. aastal arvati kuninga-kuuskjalg kaitstavate liikide II kategooriasse.

 

Kuninga-kuuskjalga iseloomustab 30–80, mõnikord kuni 100 cm kõrgune vars. Varre alaosale on kinnitunud sulgjalt lõhestunud laiovaalsete hõlmadega lehed. Õied on torujad, 3–4 cm pikkused, koondunud varre ülemises osas asuvasse hõredasse õisikusse. Õie ülahuul on kollane, kolmeosaline alahuul punakaskollane. Õie viis tupplehte on kokku kasvanud.

Taim õitseb Eestis juunist kuni augustini. Seemnete mõõtmed on ligi 3×2 mm ning nad on ümbritsetud võrkja kestaga. 1000 seemne mass on 0,44 g. Seemned levivad peamiselt tuule abil. Kuninga-kuuskjalg on poolparasiittaim, kes hangib juurte abil teistelt taimedelt osa eluks vajalikke toitaineid. Liigiliselt on peremeestaimi väga vähe uuritud, väheste teadaolevate liikide hulka kuuluvad mätastena kasvavad tarnad (hästi sobiv peremeestaim on luhttarn).

Kuninga-kuuskjalg on haruldane jääaja relikt, kes on tänapäeval levinud Euraasia lähisarktilises ja parasvöötmes ning alpiinses vööndis.

Kuninga-kuuskjala elupaikadeks on Kesk-Euroopas valdavalt lubjarikkad madal- ja allikasood, Lätis soostunud niidud ja hõredalt metsastunud märgalad, Soomes toitainevaesed veekogude kaldad, niisked niidud, karjamaad, kraavikaldad ja soostunud alad.

Iseloomulikud kasvukohad on valgusküllased ning kasvupinnaseks väga niisked, toitainevaesed aluselise reaktsiooniga mullad. Populatsioonid on tavaliselt väikesed.

Esimestel aastatel pärast seemne idanemist hakkab arenema risoom ja sellest välja kasvav leherosett. Õitsemisikka jõudnud taim võib paljuneda ka vegetatiivselt. 1–3 kaupa kasvavad risoomist välja emastaimest väiksemad võsud, kes saavad iseseisvaks pärast emataime suremist.

Eestis kasvavad kuninga-kuuskjalad peamiselt lubjarikastes allikasoodes, kuid teda on leitud ka inimtekkelistelt maastikelt (nt raudteetammid, raiesmikud, kraavikaldad, metsasihid). Üksteisest eraldi asuvad populatsioonid kasvavad peamiselt Lääne- ja Loode-Eestis. Isendeid on populatsioonides tavaliselt vähe, 1–10. Viimastel aastakümnetel on kuninga-kuuskjala arvukus oluliselt vähenenud.

Arvukuse vähenemise põhjused

Kuninga-kuuskjala arvukuse vähenemine on põhjustatud mitmest asjaolust. Esiteks on ta teiste, kõrgemate rohttaimedega võrreldes nõrk konkureerija. Eriti avaldub see noorte isendite puhul, kes on täiskasvanud isenditest väiksemad.

Teiseks oluliseks teguriks on õie ehitus, mis võimaldab seda tolmeldada vaid vähestel putukaliikidel. Õie alahuul on nii tugevasti ülahuule vastu surutud, et seda suudavad kõrvale lükata vaid suured ja tugevad putukad (nt kimalased). Juba avatud õiele pääsevad ligi ka väiksemad putukad.

Kolmas põhjus on sobivate elupaikade kadumine: niiskete kasvukohtade võsastumine karjatamise ja niitmise lakkamisel ning soode kuivendamine.

•  
  Ainult tugevamad putukad suudavad õie alumise huule avada
•  
  Noortaimed
•  
  Biotoop Niitvälja soos
•  
  Taim
•  
  Kupar