Kolmas Moskva Protsess

aasta märtsis toimunud kolmas ja viimane nn Moskva protsessidest. Kohut mõisteti endiste Nõukogude riigi- ja parteitegelaste üle, nagu Nikolai Buhharin, Aleksei Rõkov, Genrihh Jagoda jt, kellele esitati absurdseid süüdistusi, nagu vandenõurühma loomine eesmärgiga taastada kapitalism NSV Liidus, side Saksa luurega, ettevalmistamine sõjaliseks agressiooniks NSV Liidu vastu, kahjurlus tööstuses ja põllumajanduses, atentaadi korraldamine Lenini vastu 1918. aastal ja atentaatide ettevalmistamine Stalini ja Nikolai Ježovi vastu jms. Kohtualuste hulgas oli ka kolm kõrge kvalifikatsiooniga arsti, keda süüdistati Maksim Gorki ja tema poja tapmises "teadlikult valede ravimeetodite valimisega".

Prokuröriks oli Andrei Võšinski, kes esines oma tavalises agressiivses maneeris.

"Niinimetatud "paremtrotskistlik blokk" - see on spionaaži, diversiooni, kahjurluse, poliitiliste mõrvade ja oma kodumaa vaenlastele mahamüümise organisatsioon. Blokil ei ole mitte midagi ideelist, mitte midagi n-ö "vaimset", mitte midagi ideoloogilist. Mis kunagi mõnel selle bloki osalisel mingil määral oli, on ammuilma kaotatud, minetatud, ammuilma haihtunud, kõdunenud haisvas, vastikus spioonlikus põrandaaluses." (A. Võšinski)

"Asitõendite" peamise hulga moodustasid eelnevate protsesside materjalid ja süüaluste endi ülestunnistused. Kohtualustele omistati kõige fantastilisemaid kahjurluse akte - nad olevat organiseerinud plahvatusi söekaevanduste šahtides (lootes tappa palju kaevureid), raudteekatastroofe, kariloomade hävitamist jne. Kõige košmaarsemaid lugusid rääkis vana bolševik Zelenski: tema organisatsioon olevat puistanud klaasi ja naelu võisse, et lõigata läbi nõukogude inimeste kõrid ja maod.

Võimud korraldasid ajakirjanduses mastaapse propagandakampaania, avaldati kohtualuseid hukka mõistvaid lugejakirju, kampaanias osalesid silmapaistvad nõukogude teadlased. Protsessil viibisid Aleksei Tolstoi, Ilja Ehrenburg jt kirjanikud.

Lääne intellektuaalide reaktsioon näidisprotsessile oli kahetine. Oli neid, nagu A. Koestler, kes muutusid lõplikult kommunismi kriitikuteks. Teised aga pidasid süüdistusi nende ilmsele jaburusele vaatamata tõesteks või õigustasid neid. Nii kirjutas Beatrice Webb, Briti sotsiaaldemokraatliku Fabian Society liige, et ta on õnnelik, et Stalin "lõikas välja surnud metsa".