Katrina Lehis: Eesti vehkleja

detsembril 1994) on Eesti epeevehkleja, olümpiavõitja.

Katrina Lehis

Katrina Lehis (2023)
Isikuandmed
Riik	Eesti
Sünniaeg	19. detsember 1994 (29-aastane)
Sünnikoht	Haapsalu
Pikkus	186 cm
Medalid
Olümpiamängud Kuld 2020 Tokyo Naiskondlik epee Pronks 2020 Tokyo Individuaalne epee Euroopa meistrivõistlused Kuld 2018 Individuaalne epee Hõbe 2015 Naiskondlik epee Juunioride maailmameistrivõistlused Kuld 2014 Individuaalne epee Pronks 2012 Individuaalne epee Pronks 2013 Individuaalne epee Juunioride Euroopa meistrivõistlused Hõbe 2013 Naiskondlik epee Pronks 2010 Naiskondlik epee Pronks 2013 Individuaalne epee Euroopa U23 meistrivõistlused Pronks 2013 Individuaalne epee Pronks 2013 Naiskondlik epee

Ta tuli 2021. aastal toimunud Tokyo olümpiamängudel Eesti naiskonnaga esikohale ja sai individuaalturniiril pronksmedali. Ta on ka Euroopa meister (2018) ja juunioride maailmameister (2014).

Muusikakoolis plokkflöödimängu õppinud Lehis hakkas üheksa-aastaselt õe eeskujul vehklemistreeningutel käima. Treener Helen Priinitsale (hilisema nimega Helen Nelis-Naukas) meeldis tema pikkus, vasakukäelisus, relvatunnetus ja võistlusnärv.

Noorteklassid

Esimese Eesti meistrivõistluste medali – hõbeda – sai vehklemisklubi En Garde tüdrukute võistkonda kuulunud Lehis 2006. aasta U14 vanuseklassi võistlustel. Järgmisel aastal tuli ta 12-aastaselt U14 vanuseklassis individuaalseks Eesti meistriks. 2008. aastal 13-aastaselt sai ta lisaks U14 individuaalsele ja võistkondlikule meistritiitlile individuaalselt 3. koha U18 vanuseklassis ning En Garde võistkondadega 1. koha U20 vanuseklassis ja 2. koha täiskasvanute seas.

2009. aastal oli Lehis 3. kohal nii U18 kui U20 Eesti meistrivõistlustel, võistkondlikult sai ta mõlemal esikoha. Esimestel rahvusvahelistel tiitlivõistlustel – U18 Euroopa meistrivõistlustel Bourges'is võitis Lehis koos Gaia-Marianna Siimi ning liidrirolli kandnud Erika Kirpu ja Julia Beljajevaga kulla. Ta osales ka U18 maailmameistrivõistlustel Belfastis ja sai seal individuaalturniiril 35. koha. 2010. aastal tuli Lehis En Garde naiskonnaga täiskasvanute Eesti meistrivõistlustel kullale. Ta osales nii U18 kui U20 EM-il Ateenas ja Lobnjas. Edukamaks kujunes U20 vanuseklass, kus ta sai individuaalselt 32. koha ning koos Beljajeva, Kirpu ja Veronika Zuikovaga pronksmedali. U18 Bakuu MM-i individuaalturniiri lõpetas lehis 44. kohal.

2011. aastal tuli Lehis U18 vanuserühmas nii individuaalselt kui ka naiskondlikult Eesti meistriks, U20 klassis võitis Eesti karika ja tuli naiskondlikult Eesti meistriks ning täiskasvanute seas tuli naiskondlikult Eesti meistriks. Esimene individuaalne rahvusvahelise turniiri võit tuli U18 Euroopa karikasarja etapil Göteborgis. U18 EM-il Klagenfurtis sai ta individuaalse hõbemedali. U20 MM-il Mer Mortes jõudis Lehis individuaalselt 11. ja naiskonnaga 6. kohale. 2012. aastal võitis Lehis Eestis U20 klassis karika ja naiskonnaga saadi meistrivõistluste hõbemedal. Lisandusid pronksmedalid U20 MM-ilt Moskvas ja U23 EM-ilt Bratislavas.

2013. aastal võitis Lehis Eestis U20 klassis individuaalarvestuses nii karika- kui ka meistrivõistlused, lisaks tuli täiskasvanute arvestuses naiskonnaga Eesti meistriks. Lisandus rahvusvaheliste tiitlivõistluste medaleid: U20 EM-ilt Budapestis individuaalne pronks ja naiskondlik hõbe (koondisekaaslased Anu Hark, Gaia-Marianna Siim ja Veronika Zuikova), U23 EM-ilt Torunis naiskondlik pronks (Zuikova, Hark, Nelli Paju) ja U20 MM-ilt Porečis individuaalne pronks. Edukas esinemine tiitlivõistlustel ja maailma karikasarja etappidel tõi Lehisele hooaja kokkuvõttes U20 klassis maailma karika. 2013. aasta lõpus vigastas Lehis põlve, käis meniskioperatsioonil ja pidi tegema võistluspausi.

Paranenud põlvega osales ta 2014. aasta märtsis U20 EM-il Jeruusalemmas, kus saagiks jäi 10. koht nii individuaalselt kui ka naiskondlikult. Aprillikuisel U20 MM-il Plovdivis – oma viimasel noorteklassi tiitlivõistlusel – võitis ta individuaalturniiril kuldmedali ja võttis saavutuse kokku sõnadega, et "paremini pole võimalik juunioride karjäärile punkti panna".

Debüüt täiskasvanute seas

 

Nüüd juba täiskasvanute seas võisteldes sai Lehis individuaalselt 2015. aasta Euroopa mängudel Bakuus 14., EM-il Montreux's 10. ja MM-il Moskvas 6. koha. Eesti naiskonna liikmena koos Irina Embrichi, Julia Beljajeva ja Erika Kirpuga sai ta neil võistlusel vastavalt kaks hõbemedalit ja MM-ilt 9. koha. Pärast sügisest maailma karikasarja etappi Legnanos, kus koondisekaaslane Kristina Kuusk jõudis finaali ja Lehis jäi 108. kohale, võeti Kuusk Lehise asemel Eesti naiskonna liikmeks. Ilma temata Rio de Janeiro olümpiamängudele mineku õiguse kindlustanud naiskond jätkas samas koosseisus ja nii jäi Lehis vaatamata maailma edetabelis parimaks eestlaseks tõusmisele kõrvale nii 2016. aasta Rio de Janeiro olümpiamängudelt kui ka enne seda toimunud EM-ilt. Pärast olümpiamänge toimunud Tallinna Mõõga turniiriks pääses Lehis Beljajeva asemel naiskonda. Võistlus võideti, aga siis jäi Lehis lapseootele ja taandus mõneks ajaks spordist.

2018 EM ja MM

2018. aastal tuli Lehis esimest korda individuaalarvestuses täiskasvanute Eesti meistriks. Samal aastal toimuvate Novi Sadi EM-i ja Wuxi MM-i naiskonna koosseisu määrates treenerid Lehist sinna ei võtnud. Eesti Vehklemisliidu reeglite järgi moodustati naiskond Eesti edetabeli kolmest paremast (Beljajeva, Kuusk, Kirpu) ja ühest treenerite valitud sportlasest. Treenerid eelistasid edetabelis 4. kohal olevale Lehisele 5. kohal paiknenud, aga kogenumat ja end kindla ankrunaisena näidanud Embrichi. Vehklemisliidu juhatus tegi seepeale vastuolulise otsuse muuta treenerite valikut ja saata EM-i individuaalturniirile Embrichi asemel ikkagi Lehis. Novi Sadi EM kujunes Eesti naistele edukaks. Beljajeva sai pronksi, finaalis kohtus Lehis Kuusega. Nagu ka poolfinaalis jäi Lehis alguses suurde kaotusseisu, aga suutis end matši käigus koguda ja lõpuks võidu võtta.

Lehise Euroopa meistriks kroonimine tekitas küsimuse, kas ja kuidas ta võiks ikkagi osaleda ka MM-il. Vehklemisliidu juhatus otsustas taas naiskonna koostamise reeglistikku eirata ja läkitada MM-ile Kirpu asemel Lehise. Juhatus põhjendas otsust sellega, et sooviti kõigi EM-i medalinaiste osalemist. Otsus oli juriidiliselt korrektne, sest alaliidu põhikiri andis juhatusele õiguse nii talitada. Eesti Olümpiakomitee tuli konflikti mahendamiseks välja kompromissettepanekuga saata Lehis vaid individuaalturniirile, kuid Vehklemisliidu juhatus oma seisukohta ei muutnud. Küll saatis alaliidu president Lehisele ja tema treenerile ettepaneku vabatahtlikult loobuda naiskonnakohast ja piirduda individuaalturniiriga, aga Lehis sellega ei nõustunud.

MM-il Wuxis tuli Lehis parima eestlasena individuaalselt 7. kohale jäädes veerandfinaalis alla itallannale Maria Navarriale, kes hiljem tuli ka maailmameistriks. Naiskondlikult saadi veerandfinaalis kaotus USA-lt ja kokkuvõttes 6. koht. Ka USA tuli pärast esikohale. Koondise peatreener Kaido Kaaberma kiitis Lehise esitust ja pani ta pärast veerandfinaali toimunud kohamatšideks esimest korda ankrunaise rolli.

2019. aasta tulemused jäid tagasihoidlikumaks. Lehis tuli nii individuaalselt kui ka naiskondlikult küll Eesti meistriks, aga rahvusvahelistel tiitlivõistlustel tuli ta individuaalselt EM-il Düsseldorfis 42. ja MM-il Budapestis 13. kohale, naiskonnaga (Lehis, Beljajeva, Kuusk, Embrich) olid kohtadeks vastavalt 7. ja 6.

Treenerivahetus

2019. aasta septembris teatas Lehis, et lõpetab koostöö treener Helen Nelis-Naukasega. Lehis avaldas senisele treenerile tänu ja ütles, et otsus tuli raskelt, aga selgitas, et olümpiale jõudmiseks vajab ta muutust, uut lähenemist treeningutele ja motivatsiooni. Nelis-Naukase sõnul oli ta alates Lehise trenni võtmisest talle 100% pühendunud, Lehis oli treeneri elutöö ja nüüdne avaldus mõjus talle šokeerivalt. Uueks treeneriks sai Nikolai Novosjolov. Valikul lähtus Lehis sellest, et treeneri vehklemisstiil oleks tema omaga sarnane ja treener ei asuks kaugel. Novosjolovi plussideks pidas ta suuri kogemusi, kirevat karjääri ja suurt suhtevõrgustikku.

Nelis-Naukas hakkas Lehisele ning tema treenereile, mänedžerile ja elukaaslasele saatma massiliselt süüdistavaid ebameeldivaid sõnumeid ning käis segamas ka treeninguid. Novembris tegi Lehis politseisse Nelis-Naukase tegevuse kohta kuriteoteate ja taotles lähenemiskeeldu. Lehise sõnul oli ka treenerivahetuse otsus suures osas seotud Nelis-Naukase iseloomuga, tema puuduliku suhtlemisoskusega. Lehis ütles, et politseisse pöördumisest oli kasu, sest see lõpetas vaimse terrori ja võimaldas keskenduda eelseisvale olümpiale. Uurimine lõpetati oportuniteediga.

2021 Tokyo olümpiamängud

2020. aasta alguses võitis Lehis Barcelonas oma elu esimese maailma karikasarja etapi. Koroonapandeemia tõttu alates varakevadest rahvusvahelisi võistlusi ei korraldatud.

Enne 2021. aastal Tokyo olümpiamängudel võistlustulle minemist ütles Lehis, et tunneb end hästi ja peaks olema väga heas vormis. Oma avaringi vastasest Ewa Trzebinskast sai ta jagu lisaajal 11:10. 1/8 finaalis võitis ta juba kindlamalt Mara Navarria 15:10 ja veerandfinaalis Rossella Fiamingo 15:7. Poolfinaalis kaotas Lehis rumeenlannale Ana Maria Popescule 11:15, aga võitis pronksikohtumises Aizanat Murtazajeva 15:8. Novosjolovi hinnangul tõi Lehisele pronksmedali enesekindlus ja see, et ta teadis, mida teha tahab. Lehisest sai esimene naissportlane, kes on pärast 1992. aasta olümpiamänge Eestile suveolümpiamängudelt medali võitnud. Medali pühendas ta oma perekonnale, toetajatele, treenerile ja tema perele.

Enne olümpiamänge ütles Lehis, et Eesti naiskond tahab kindlasti kuldmedaleid võita, vaatamata sellele, et parasjagu maailma esinumbrid ei olda. Lehise sõnul toetasid võistkonnakaaslased üksteist ja vehklemine "on selline imelik ala, et üks päev oleme vaenlased, järgmine päev oleme ühe asja eest väljas." Eesti epeenaiskond koosseisus Katrina Lehis, Julia Beljajeva, Erika Kirpu ja Irina Embrich alistas kõigepealt tasavägises veerandfinaalis Poola 29:26 (Lehise minimatšid seejuures 1:1, 3:3 ja 4:2) ja siis poolfinaalis juba kindlamalt Itaalia 42:34 (Lehis 2:1, 2:4, 13:9). Finaalis kohtuti Lõuna-Korea naistega, kellest oldi üle 36:32 (Lehis 3:5, 3:3 ja viimases otsustavas duellis 10:6). Lehis tõi olümpiavõidu saavutamise juures esile väga head võistkonnakeemiat: elati üksteisele kaasa, ergutati ja motiveeriti.

Olümpiamängude kuldmedal

„Medal oli ikka palju raskem kui ma ootasin. See on tegelikult taaskasutatud medal, tehtud vanadest mobiilijuppidest, aga üle kullatud.“

– Katrina Lehis (Sky Plus, 03.08.2021)

2022–2023

2022. aastal võitis Lehis Doha Grand Prix' etapi. Antalya EM-il sai ta individuaalselt 21. koha ja naiskonnaga (Lehis, Kirpu, Embrich, Nelli Differt) 9. koha. Lehis seletas oma kehvavõitu tulemusi sellega, et temasse oli kogunenud palju pingeid ja vehklemises polnud enam vabadust ja nautimist. Juulis vigastas Lehis jalga ja sel aastal enam võistlustel, sealhulgas MM-il, ei osalenud.

2023. aastal vigastuspausilt naastes tuli Lehis taas Eesti meistriks. Pikk kõrvalejäämine võistlustest tähendas allapoole langemist nii maailma kui Eesti edetabelis, mis tähendas, et turniire pidi ta alustama alagruppide tasemelt ja garanteeritud pääsu tiitlivõistlustele Eesti naiskonna koosseisus ei olnud. Kuna lisaks Lehisele oli teisigi teenekaid naisvehklejaid eri põhjustel Eesti edetabelis tahapoole langenud, siis tegi vehklemisliit peatreener Kaido Kaaberma ettepanekul keset hooaega naiskonna koostamise reeglitesse muudatuse, mille kohaselt naiskonnavõistlusele saavad kaks edetabeli paremat ja kaks peatreeneri valitud naist (seni kehtis 3 + 1 reegel). Kaaberma otsustas kaasata Lehise Eesti koondisse 2023. aasta EM-i naiskonnavõistluseks, aga mitte individuaalturniiriks. Peatreeneri sõnul võttis ta arvesse Lehisel olnud traumat ja operatsiooni ning viimaste MK-etappide kehvi tulemusi. EM-il sai naiskond 6. koha.

Tegevus treenerina

Vigastusest taastumise ajal 2022. aastal abistas ta treenerina toona 18-aastast vehklejat Luiza Novosjolovit.

• 2014 aasta noorsportlane
• 2022 Eesti aasta naissportlane
• 2022 Valgetähe II klassi teenetemärk

Ta on lõpetanud 2014. aastal Läänemaa ühisgümnaasiumi.

Tema elukaaslane on Harri Uutar, paaril on aprillis 2017 sündinud poeg.