Kassikakk

Kassikakk
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Kakulised Strigiformes
Sugukond	Kaklased Strigidae
Perekond	Kassikakk Bubo
Liik	Kassikakk
Binaarne nimetus
Bubo bubo Linnaeus, 1758
Kassikaku levikukaart

Teaduslikult kirjeldas kassikakku esimesena Linnaeus 1758.

Kassikakk on Euraasias laialt levinud hulgu- ja paigalind. Elupaiga suhtes pole ta nõudlik. Teda võib kohata metsas, stepis ja kõrbes, nii tasandikul kui mägedes. Tjan-Šanis tõuseb ta 3 km ja Tiibetis koguni 4,7 km kõrgusele. Ta pesitseb põhjas kuni metsapiirini, idas Jakuutia, Sahhalini ja Jaapanini ning lõunas Põhja-Aafrika, Araabia ja Lõuna-Hiinani. Eestis on ta üldlevinud hajus paigalind.

Kassikaku üldpikkus on 72–82 cm, tiibade siruulatus 150–180 cm, tiiva pikkus 41–52 cm ja kaal 2,1–3,2 kg. Emaslinnud on isastest märksa suuremad, aga välimuselt on mõlemad ühesugused. Levila eri osades erinevad kassikakud suuruse ja värvuse poolest, lõuna pool on nad suuremad. Kehaehituse ja eluviisi poolest sarnaneb harilik kassikakk teiste kassikakuliikidega.

Kassikaku peas on suliskõrvad, mis on pikkadest sulgedest moodustunud tutid.

Täiskasvanud kassikaku ülapool on kirju. Ruugel, kollakal või harvem valkjal taustal on tumepruun piki-, harvem põikimuster. Labahoosuled on roostekollase tüvikuga ja tipu lähedal musta põikmustriga. Tüürsulgedel on kollakal või ookrivärvi taustal tumedatest märgistest ja täppidest ebakorrapärane ristimuster. Alapool on ruuge, ookrivärvi või valkjas. Pugul ja rinnal on mustad pikilaigud, kõhul ja külgedel peened pruunikad või mustad vöödid. Saba ja kurgu alune on valge. Vikerkest on erkoranž või punakas, nokk ja küünised on mustad. Noorlinnud on vanalindude moodi, aga heledamad ja tuhmimad.

Kassikakk teeb lennates 5 tiivalööki sekundis, mis on tema suuruse kohta palju.

Kassikakk on öö- ja hämarikulind, aga levila põhjaosas peab ta päevalgi jahti, sest seal on suvel päevad väga pikad ja ööd lühikesed. Ta sööb väikesi ja keskmise suurusega imetajaid, kuid eelistab närilisi. Haruharva ründab ta suuremaid loomi, näiteks metskitsi. Kuid kassikaku toidus on palju linde, alates pisivärvulistest kuni suurte kanaliste (metsis ja teder) ning pistrikulisteni (rabapistrik, kanakull ja karvasjalg-viu). Konni ja kalu sööb ta harva.

Vanasti armastasid kassikakud Eestis mügrisid süüa. Kuid siin lahti pääsenud invasiivne liik mink paneb viimasel ajal ise mügrid nahka ja kassikakud peavad muud toitu otsima. Näiteks on nad hakanud sööma parte ja teisi veelinde.

Endise NSV Liidu alal sigib kassikakk märtsi lõpul ja aprillis. Pesa asub tavaliselt maapinnal ja selleks on emaslinnu tallatud lohk, millel pole isegi vooderdust. Teiste lindude mahajäetud pesi hõivatakse harva. Pesa võib olla hästi varjatud kohas langenud puude okste või juurte all, aga ka võrdlemisi lagedal. Maapinnal pesitsemise tõttu on kassikaku munad ja pojad pidevas ohus ning kõik kiskjad on kassikaku vaenlased.

Kurnas on tavaliselt 2 või 3, harvem 4, vahel isegi 5 muna. Muna kaalub 75 g, mis on linnu suuruse kohta suhteliselt vähe. Emane haub ligi 35 päeva. Sel ajal isane toidab teda. Noorlindude suremus on suur. Tavaliselt on poegi pesakonnas vähem kui mune kurnas. See on seletatav asjaoluga, et kassikakk hakkab hauduma kohe pärast esimese muna munemist ja pojad on eri vanusega.

Eestis on ta ebaühtlase levikuga, peamiselt rannikualadel pesitsev harv haudelind. Aastal 2005 elas Eestis 120–200 paari, keskmine asustustihedus 0,003–0,005 paari/km². Kassikaku arvukus on Eestis viimastel aastatel pidevalt langenud. 2010. aasta hinnangu järgi pesitses Eestis vaid 60–120 paari kassikakke, mida on poole vähem kui aastatel 1998–2002. Sellise arvukuse juures peetakse Eesti kassikakuasurkonna suurust liigi pikaajaliseks säilimiseks ebapiisavaks. Kassikakke ohustab madal sigimisedukus, näiteks 2009 ei lennuvõimestunud Eestis teadaolevalt ühtegi kassikaku poega. 2010. aastal viidi kassikakk seadusemuudatusega kaitstud liikide teise kategooria alt üle esimesse.

Kassikakkude arvu vähendab prügilate sulgemine. Ajal, mil Soomes oli tuhatkond prügilat, elasid kassikakud prügimäerottide arvel priskelt, aga tänapäeval on prügilate arv Soomes vähenenud kümme korda ja kassikakkude arv väheneb.

Kassikakke ohustavad elektriliinid. Umbes pooled Euroopa kassikakkudest surevad elektrilöögi tagajärjel. Eestis on see osakaal umbes samasugune.

Kassikakud elavad kuni 20 aastat, aga vangistuses kuni 68 aastat. Täiskasvanud lindudel ei ole looduslikke vaenlasi ja sellepärast võib neid pidada tippkiskjateks. Nende peamine vaenlane on inimene: lisaks elektriliinidele saab neid surma kokkupõrkes sõidukitega ja küttimise tõttu.

Alates 2005 on vähemalt 5 paari kassikakke asunud elama Helsingisse. Nad toituvad inimeste poolt vabaks lastud ja metsistunud küülikutest, keda Helsingis ohtralt elab.

6. juunil 2007 lendas kassikakk nimega Bubi Helsingi olümpiastaadionile, kus toimus parajasti 2008. aasta EM-valikmäng Soome ja Belgia jalgpallikoondise vahel. Matš katkes 6 minutiks. Pärast seda, kui Jonathan Johansson lõi Soome kasuks mängu avavärava, lendas ta minema. 2007. aasta detsembris nimetati Bubi Helsingi aasta kodanikuks ja sellest ajast nimetatakse Soome jalgpallikoondist kassikakkudeks (soome keeles Huuhkajat).

Richard Rohu jutustuses "Kodus ja metsas" nägi kass Otu kassikakku ja ründas teda, lootes ta maha murda, aga ei puudunud palju, et kassikakk oleks tema enese maha murdnud ja ära söönud.

Jaan Rannapi lasteraamatus "Maari suvi" näeb peategelane Maari kassikakust õudusunenägu.