Karl Aru

mai 1902 Tarva küla, Veltsa vald Haapsalu kreis Eestimaa kubermang – 28. veebruar 1994 Tallinn) oli Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Liidu sõjaväelane, suurtükiväe kindralmajor. Teise maailmasõja järgses Eestis tunti teda Karl Aru nime all. Karl Aru oli Narva (1974) ja Velikije Luki (1985) aukodanik.

Karl Aru
Sündinud	30. mai 1902 Tarva küla, Veltsa vald Läänemaa
Surnud	28. veebruar 1994 Tallinn
Teenistus	NSV Liidu Punaarmee
Auaste	suurtükiväekindralmajor
Juhtinud	249. Eesti Laskurdiviisi 779. suurtükipolgu ülem 7. Eesti Laskurdiviisi 23. suurtükipolgu ülem Eesti Laskurkorpuse suurtükiväe ülem
Sõjad/lahingud	Vene kodusõda Eesti Vabadussõda Teine maailmasõda
Autasud	Punalipu orden

Karl Aru isa ja ema olid Aru mõisa mõisamoonakad. Aastal 1914 lõpetas Aru 5-klassilise kohaliku Tarva ministeeriumikooli ja läks Tallinna juuksuri õpilaseks. Juuksuritöö kõrvalt hakkas ta õppima õhtukoolis ja kahe aasta pärast sooritas ta eksternina linnakooli eksamid.

Elades Tallinnas oma juuksurist tädimehe Jaan Jürmani juures, sattus Karl Aru 1917. aasta revolutsioonisündmuste ajal bolševistlikult meelestatud seltskonda, liitus Punakaardiga ja 1918. aastal Saksa okupatsiooni alates põgenes Venemaale: esialgu Petrogradi ja seejärel edasi Vjatkasse, kus teenis raudtee valveüksustes. Vjatkas astus Aru 16-aastaselt 5. juulil 1918 Punaarmeesse ning teenis Vjatka kubermangu Sõja-Revolutsioonikomitee käskjala ja ratsaluurajana.

27. augustist 1918 saadeti Aru Vene kodusõjas idarindele, Siberisse nõukogude võimu viima, kus osales Vene kodusõjas nõukogude võimu vastaste Vene valgekaartlaste sõjajõudude vastu, Krasnoufimski ja Aktšinski lähedal Jekaterinburgi piirkonnas.

Eesti Vabadussõjas

1918. aasta sügisel pärast Nõukogude vägede pealetungi Eestile ja Eesti Vabadussõja algust saadeti Aru detsembrikuus Narva, kus ta määrati Eesti Töörahva Kommuuni Eestimaa Revolutsioonilisse Kaitsepolku. Nõukogude vägede koosseisus osales K. Aru lahingutes Viru rindel ja Rakvere, Tapa all.

Kuna Nõukogude Punaarmee väed Eesti sõjaväe poolt 1919. aasta veebruari alguseks Eestimaast välja aeti, tuli Arulgi taganeda koos Eesti kütivägedega Narva ja Pihkva alt Võrusse, kus August Männioksa poolt formeeriti 3. eesti kommunistliku kütipolk ja seejärel 1. veebruaril 1919 Põhja-Lätisse, Alūksne (Marienburg)i piirkonda.

1. Eesti Kütidiviisi 5. Võru Eesti kommunistlik kütipolgu 3. pataljoni 1. roodu koosseisus osales K. Aru 1919. aasta veebruaris lahingutes Kagu-Eestis Misso ja Munamäe piirkonnas, kuni Punaarmee taganemiseni veebruarikuus.

1919. aasta 30. juulil sai K. Aru Ostrovi lähedal mürsukilluga puusast haavata.

Pärast paranemist astus K. Aru 1. Eesti Kommunistlikku Ratsapolku, mis sõdis alul Looderindel Peipsi taga, seejärel aga Lõunarindel Ukrainas. Seal haigestus K. Aru tüüfusse, millest paranes 1920. aasta kevadeks.

Kuna Tartu rahu kohaselt saadeti Eesti kommunistlik brigaad laiali, astus Aru Punaarmee 13. armee 3. Kaasani laskurdiviisi suurtükipatareisse, millega osales 1919. aasta oktoobris Lõunarindel võitlustes kindralleitnant Peter von Wrangelli vägede vastu ja Krimmi vallutamisel.

Pärast Kodusõja lõppu jätkas Karl Aru teenistust Nõukogude suurtükiväes. Õppis aastatel 1925–1929 Odessa suurtükiväekoolis, teenis seejärel Leningradi oblastis ja Valgevenes.

Aastatel 1932–1937 õppis K. Aru Dzeržinski-nimelises Suurtükiväe-akadeemias ja suunati seejärel õhutõrje-suurtükiväe kooli Gorkis.

1. augustil 1938 Karl Aru arreteeriti, teda süüdistati "rahvavaenlaseks" olemises, kuid vabastati 1939. aasta oktoobris. Aru saadeti esialgu Sevastopoli õhutõrjesuurtükiväe kooli vanemõpetajaks; 1941. aasta mais aga Krasnodaris loodavasse õhutõrjesuurtükiväe kooli.

1942. aasta aprillis komandeeriti alampolkovnik K. Aru Uurali sõjaväeringkonda Sverdlovskisse, kus määrati 249. Eesti Laskurdiviisi 779. suurtükipolgu ülemaks.

Teel Kalinini rindele viidi ta sama aasta 21. novembrist üle 7. Eesti Laskurdiviisi 23. suurtükipolgu ülemaks; osales selle polguga Velikije Luki lahinguis.

1943. aasta juulis edutati K. Aru 7. Eesti Laskurdiviisi suurtükiväe ülemaks.

1944. aasta 23. märtsil pärast seda, kui senine Eesti Laskurkorpuse suurtükiväe ülem polkovnik Johann Mäe Narva jõe idakaldal miinikillust surma sai, määrati K. Aru Laskurkorpuse suurtükiväe ülemaks, kellena juhtis Eesti Laskurkorpuse suurtükiväeosasi Narva lahingus; sisenes 2. eelsalgaga, koos Lembit Pärnaga Tallinnasse 24. septembril. Juhtis kahe korpuse eelsalga rünnakut Läänemaale ja Muhule. Osales 925. laskurpolguga Muhu vallutamisel. 1945. aastal edutati ta suurtükiväe kindralmajoriks.

Aastatel 1946–1948 oli Aru armee suurtükiväe juhataja asetäitja Leningradi sõjaväeringkonnas. 1948. aasta mais asus Aru õppima Vorošilovi-nimelisse Kõrgemasse Sõjaväeakadeemiasse. Lõpetas selle 1951, kuid juba 1949. aastast sai seal vanemõpetajaks, millist ametit pidas 1960. või 1961. aastani.

Pensionil olles tegeles Aru nõukogude ja patriootliku kasvatustööga. Ta oli Nõukogude Sõjaveteranide Komitee Tallinna sektsiooni esimees, matka "Tunne oma kodumaad" staabiülem ja ENSV Kodusõja Veteranide Koondise esimees. 1967 ilmutas ta mälestusteraamatu "Suurtükiväelasena sõja-tandril" ning 1984 koos polkovnik Feodor Paulmaniga raamatu Lembit Pärnast "Meie kindral".

Kindralmajor Aru suri 28. veebruaril 1994 Tallinnas ja maeti Metsakalmistule.

• Karl Aru. "Suurtükiväelasena sõjatandril", Eesti Raamat 1967, 233 lk.
• "Meie kindral" (koos Fjodor Paulmaniga), 1984 (Lembit Pärnast)