Kaarel Liimand (aastani 1937 Karl Liiman või Karl Liimann; 12.
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Selles artiklis on vaidlustatud väiteid. Artikli sisu võib olla väär. |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
mai 1906 Rapla lähedal – august 1941 Pihkva lähistel) oli eesti maalikunstnik.
Kaarel Liimand | |
---|---|
Autoportree (1936) | |
Sünninimi | Karl Liiman |
Sündinud | 12. mai 1906 Rapla |
Surnud | august 1941 Pihkva lähistel |
Rahvus | eestlane |
Haridus | Ants Laikmaa ateljeekool, Kõrgem Kunstikool Pallas, Riigi Kunsttööstuskool |
Tegevusala | maalikunstnik |
Tuntud teoseid |
|
Liimandi kohta käivatest allikatest ja teostest võib leida vastuolusid tema nime õigekirjutuses. Kasutatud on nimekujusid "Limann", "Liimann", "Liiman" ja "Liimand". Ka eesnimena on vahel kasutatud nimekuju "Karl", teisal jälle "Kaarel". Segadust on põhjustanud ilmselt asjaolu, et kunstniku sünninimi oli Karl Liiman ja 1937. aastal eestistatud nimi Kaarel Liimand, kuid kirikuraamatutes on Liimanite suguvõsa kirjutatud saksapäraselt "Liman". See avastati alles siis, kui perekonnaliikmed tahtsid oma surnud esivanematele hauakivid tellida. Kirikust vastati aga, et ei saa kirjutada Liiman, kuna kirikuraamatutes seisab Liman. Nii ongi hauakividel kirjas Liman. 1937 eestistasid Karl ja tema vennad ning õed omad nimed. Pärast Prantsusmaa reisi sai Karlist Kaarel Liimand. Nime nd-lõpp olevat prantsuspärane ja inspireeritud Prantsusmaa külastamisest. Vend Jüri oli teistest eraldi oma nime eestistanud ja selle Liimetsaks muutnud.
Karl Liiman sündis 12. mail 1906 viielapselises peres. Tegelikult sündis kaheksa last, kuid esimene poeg Hans suri kolmeaastaselt 1887, vend Otto üheksakuuselt 1887. Ema Mari Liiman (Pikkaru) oli isa teine abikaasa. Esimene naine, Mari (1867–1928) õde Leena (1860–1888), suri tütre sünnitamisel. Isa Jüri Liiman (1853–1910) sai Käära talu peremeheks 1897.
Karlil oli poolõde Leena Liimand (1888–1980) ning kaks venda ja kaks õde: Julie (Juuli) Loit (1897–1982), Jüri Liimets (1891–1950), Marie Tuisk (1893–1942) ja Anton Liimand (1902–1941).
Karli vend Anton Liimandil oli kaks last, kui nad naisega lahutasid. 1941. aastal sündis teise naisega ka kolmas laps. Kuid samal aastal lasid venelased Anton Liimandi maha, kuna ta ei nõustunud kommunistiks hakkama. Tema laste eest hoolitses vanem õde Leena, kes oli vallaline. Anton Liimand oli Käära talu pärija, kuid majanduslike raskuste tõttu müüs talu maha ja ostis koha Harmis. Hiljem käis K. Liimand seal suviti abiks vennalapsi ja õe Juuli lapsi hoidmas ning maalitööd tegemas.
Liimand pidi paljude raskustega võitlema. Väga noorelt kaotas ta isa. Hiljem haigestus ja suri ema.
Aastatel 1913–1920 õppis Liimand Alu vallakoolis Rapla algkoolis.
K. Liiman oli märgatud juba oma kooliajal. Ta oli aktiivne, elav ja sõbralik poiss, kes seltsis kergesti. Tema vallatused olid üle kooli tuntud. Tema hüüdnimeks oli antud "Toots" ning see nimi meeldis tulevasele kunstnikule . Kuna Karl oli pere noorim laps, oskas ta nautida tähelepanu ja sellega kaasnevat. H. Läti andmete põhjal kutsuti K. Liimani koolis "Manniks". Küllap tuli see siis perekonna nimest.
Kuuendas klassis lasi loodusõpetaja õpilastel õuest tuua hariliku hobukastani võrseid. Antud ülesande järgi pandi need toas veenõusse kasvama ning jälgiti tema kasvu kuu aja jooksul. Lisaks sellele, et märgiti üles taime kasvuandmed, pidi ka tema arengust pilte joonistama. Teiste tööde seas paistis silma aga just Karli töö. Ta sai õpetajalt kiita, et ta oli joonistanud kõige natuurilähedasemalt ja realistlikumalt. See oli esimene avalik kunstitöö, millest saadud kiitus, tundus, et ahvatles noort inimest just kunstitee oma ellu valima . Õpetaja avaldas arvamuse, et Liiman võiks maalikunsti õppida. Antud hinnang muutis poisi märgatavalt tõsisemaks ja taltsamaks. Noormees hakkas oma aega rohkem kunstitöödele pühendama. Ta oli leidnud enda jaoks ala, mis talle meeldis, mis pakkus ajaviidet ja rahuldust ning väljendusvahendit. Liimand hakkas joonistustundides rohkem silma paistma ning kodust kaasa toodud joonistused ja akvarellitööd said nii mõnikordki joonistusõpetaja H. Veidenbaumi tunnustuse osaliseks. Samal kevadel saavutas K. Liiman joonistamises klassi parima õpilase maine.
Rapla algkooli viiendas klassis Karl haigestus ja pidi puudumise tõttu uuesti klassi kordama, kuid järgneval aastal lubati tal ikkagi 6. klassi eksamid koos endiste klassikaaslastega sooritada. Ainult saksa keeles jäi järeleksam.
1921. a. lõpetas Karl Rapla 6-klassilise algkooli ning asus keskharidust omandama[küsitav]. Tal oli soovitatud õpinguid jätkata kunstikoolis, kuid pärast algkooli lõpetamist eelistas Liiman õpinguid jätkata polütehnikumis. Kuid kuna pea terve klassikursus oli poolikuks jäänud, jäid tema teadmised polütehnikumi jaoks nõrgaks ning ta ei saanud sisse.
Õde oli viinud tema õppimise sooviavalduse ka Tallinna Riigi Kunstitööstuskooli ning sinna sai noormees vabakuulajana sisse. Aastatel 1920–1925 õpptis ta Tallinnas Riigi Kunsttööstuskoolis. Kunstitööstuskooli kõrvalt täiendas end Ants Laikmaa ateljeekoolis.
1924. aasta kevadel lõpetas ta Kunstitööstuskooli alamastme ja läks üle ülemastmele, spetsialiseerudes dekoratiivmaali alale[viide?]. J. Raidjõe oma artiklis "Maalikunstnik Kaarel Liimand" arvab, et Liimand lahkus Kunstitööstuskoolist 1925. aastal ja siirdus kunstikooli Pallas.
Tallinna Riigiarhiivi andmetel kirjutas Liimand 1926. aasta talvel sooviavalduse Pallasele, et sinna õppima asuda. Ka ärakiri tunnistusest Riigi Kunstitööstuskoolist tunnistab Liimandi edasijõudmist 1925/26. õppeaastal.
Aastatel 1926–1933 õppis ta Tartus Pallases. Seal õppis ta põhiliselt Ado Vabbe juhendamisel maaliklassis.
28. jaanuaril toimub kunstiajaloo eksam. Liimandi ülesandeks oli vastata: Egiptuse kunst, Kreeka õitseaja kunst, Prantsuse gootika, Madalmaa 15. sajandi kunst, Prantsuse 18. sajandi kunst, Veneetsia 18. sajandi kunst. Hindeks sai ta hea. 1929. 27. sept. vaatas Pallase õpetajate nõukogu läbi õpilaste palved õppemaksust vabastamise kohta ning K. Liiman saab soodustust .
1933. aastal lõpetab Liimand Pallase ja saab kätte lõputunnistuse (vt lisa 1). Liiman esitas lõpetajate tööde näitusele 14 tööd. Sai praktilise osa hindeks hea ja teoreetiline osa on läbitud. Pärast kooli lõpetamist jäi ta elama Tartusse ja hakkas tegutsema vabakutselise kunstnikuna.
Alates 1935. aastast töötas ta Pallases joonistusõpetajana ja 1939 maaliateljee juhatajana, 1940. aastast oli ta Konrad Mäe nimelise Riigi Kõrgema Kunstikooli direktori asetäitja.
Aastal 1934 käis õppereisil Nõukogude Liidus ja aastal 1937 õppereisil Pariisis.
Kuulus aastast 1933 kunstiühingusse Pallas.
Tallinnas õpinguid jätkates elas kunstnik oma õe juures. Arvataksegi, et tema maailmavaadete üheks otsustavaks osaks kujunes õe Marie mees K. Tuisk (1891–1941). Kuna Liimand oli varajases lapsepõlves kaotanud isa, siis üsna tõenäoline, et see mees sai talle mingil määral isa eeskujuks ja juhiks[küsitav].
Liimand pooldas kommunistlikku ideoloogiat.
Kunstniku naise Aino Bachi õemees oli seotud Venemaa kommunistliku liikumisega. Seega võisid Liimandi kommunistlikud mõjutused tulla naise perekonnast, kus nad aeg-ajalt ka külalisteks olid. Kindlasti jäi ta silma õemehe parteikaaslastele ja oli ka seetõttu hiljem üks väljavalituid, kes laskemoonarongi saatjaks sai. A. Liimand ütles, et kui antakse sõjamehele kätte püss, siis ta laseb. Sõjamees ei ole õpetatud mõtlema, vaid käsku täitma.
1929–1930 oli Liimand kaitseväeteenistuses ratsaväes. Sel ajal oli ta masendunud meeleoluga ja elutüdimuse tundega, mis tema optimistliku karakteri juures harva ette tuli.
Aastatel 1940–1941 oli ta Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu organiseerimistoimkonnas.
Liimand oli abielus kunstnik Aino Bachiga.
Boriss Bernštein väidab oma raamatus (lk 12) "Aino Bach", et "1931. aastal sai Aino Bachist Karl Liimandi naine". Hilja Läti "Karl Liimand" väidab A. Bachi jutu ainetel (lk 35), et nende abielu vormistati 1937. aastal enne välismaareisi Lääne-Euroopasse. Tõenäoliselt on see hilisem fakt täpsem ja korrektsem[viide?].
Reis Euroopasse oli mõeldud tutvumiseks maailmakunsti ühe osaga, kuid Bachi ja Liimandi jaoks oli see ka kui pulmareis, mis tollaste rahaliste olude tõttu teisiti teoks ei saanud. Reis toimus tänu Liimandi välisstipendiumile ja Bachi honorarile. Enne reisi olid noored õppinud prantsuse keelt ning reis meeldis mõlemale väga. See jäi nende viimaseks ühiseks välisreisiks. Kaarel Liimandil ei olnud lapsi.
6. juulil 1941 kohtas Aino Bach oma meest juhuslikult Pihkva rongijaamas. Laskemoonarong, mille vagunisaatja Liimand oli, oli jäänud Tartust evakueeritute rongi kõrvalteele seisma. Viimases rongis oli ka Aino Bach. Kunstnikepaar sai kokku ja varsti hakkas evakueeritavate rong edasi sõitma – Bach jõudis sellele vaevu peale joosta. Pole teada, kas Aino Bach jõudiski mehele lapseootust mainida, kuid varsti pärast seda ta kaotas lapse. Kaotus olevat tekkinud pingest, mis tekkis rongile tormates, et mitte maha jääda. Varsti pärast seda kohtumist hukkus Liimand hävituspataljonis. Täpset surmakuupäeva pole kindlaks tehtud, kuid tõenäoliselt toimus see vahemikus 6. juuli kuni 12. august 1941. Ago Liimand usub, et see oli olnud venelaste poolt organiseeritud sõit, kus vagunisaatjateks oli pandud eesti rahvusest parteikaaslased, kuna oli teada sakslaste võimalikust ründeplaanist.
1941. aasta 6. juulil sai Pihkva jaama lähikonnas sakslaste õhurünnaku ajal tabamuse laskemoonarong, mida Kaarel Liimand saatis. Sellisel juhul oleks kunstniku surmapäev 6. juuli 1941. Kuid on tähelepandav fakt, et Liimandiga koos moonarongi saatjaks läinud Tartu hävituspataljoni mees Himmelhoch, saatis onule telegrammi Novgorodist kuskil enne 10. augustit. Ometi ei teata kindlalt, kas nad sattusid koos ühele moonarongile. Samuti ei pruukinud sakslaste tabamuse korral hukkuda kogu moonarongi meeskond. 9. juulil langes aga kogu Pihkva sakslaste kätte. Seega pole siiani korda läinud kindlaks teha Liimandi surma üksikasju ega daatumit. Enamasti on aga kirjanduses Liimandi kohta märgitud: "Augustis hukkus K. Liimand hävituspataljoni liikmena" (Nurk 1977, 190), (EKA 2002, 239), (EKA 1970, 19). Eesti entsüklopeedia 5. köites on aga kirjas, et K. Liimand jäi 1941. aastal hävituspataljoni võitlejana Pihkva lähistel teadmata kadunuks.
Käära talust on järel ainult väravad ja koduhoovi püstitatud mälestuskivi.
Liimand tegi kunstitöid nii kompositsiooni, portree, natüürmordi, maastiku kui aktimaali alal.
"Liimand pööras maalis tähelepanu kõigile komponentidele, kuid eriti tähtsaks tundub ta olevat siiski pidanud värviprobleeme. Tema koloriidi põhiakord on tavaliselt rajatud kollastele-sinistele toonidele. Kuid talle olid südamelähedased ka hallid toonid oma nüansside ja varjundirikkusega".
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kaarel Liimand |
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Kaarel Liimand, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.