Jõulupuu

Eestis on selleks üldiselt kuusk, mujal maailmas on levinud teisedki okaspuud, nagu nulg ja araukaaria. Jõulupuu võib olla valmistatud tehismaterjalist, näiteks polüvinüülkloriidist^[viide?]. Kunstilistel ja loodussäästlikel kaalutlustel tehakse jõulupuid muudestki materjalidest – 2015. aastal püstitati Rakvere linna vanadest aknaraamidest jõulupuu.

Tihti raiutakse looduslik jõulukuusk metsast ja tuuakse seejärel tuppa, kus tuleb hoolt kanda selle eest, et puu okkaid kiiresti maha ei puistaks. Jõulupuu tüve alumine ots tuleb panna veeanumasse. Selleks, et puu püsiks püsti, võib kasutada kuusejalga.

Olenevalt traditsioonist viiakse tuppa toodud jõulupuu eri maades välja eri aegadel. Eestis viiakse kuusk välja üldjuhul kolmekuningapäeval, 6. jaanuaril. Viimastel aastakümnetel on populaarseks saanud komme koguda kuivanud jõulupuud ühte kohta ja pidulikult ära põletada, vahel tehakse jõulupuudest ka tuleskulptuure.

Uuemal ajal on levinud tava kaunistada tuppa toodud kuuse asemel õues kasvavaid puid või kasutada jõulumeeleolu loomiseks üksnes kuuseoksi.

Jõulupuudel on tähtis osa tänapäevases jõulukombestikus ja kuuse ehtimine on tihti perekondlik rituaal. Jõulupuid kaunistatakse jõuluehete (näiteks klaaskuulide, karra, tähe- ja inglikujudega) ja küünaldega. Kui veel Nõukogude ajal kasutati peamiselt parafiinküünlaid, siis tänapäeval on tuleohutuse tagamiseks kasutusel elektriküünlad. Kaunistatud puu alla asetatakse jõuluõhtul jõulukingid.

Ehkki jõule peetakse pigem perekeskseks pühaks, on linnades saanud traditsiooniks tuua suured jõulupuud keskväljakule, kaunistada need jõulutulede või -küünaldega ning korraldada puu ümber advendiaegseid üritusi. Üldjuhul hoolitseb linna jõulupuuga seonduva eest omavalitsus, ent jõulupuu püstitamise kulusid võivad kanda ka sponsorid. Sageli kajastatakse ajakirjanduses jõulukuuse otsinguid ja transporti. Linna jõulupuu ümber kogunetakse samuti uusaastaööl uut aastat vastu võtma.

Igihaljastel okaspuudel kui jõulusümbolil on kristlik taust, kuid praegu seda enamasti ei tajuta. Matthias Johann Eisen kirjutas raamatus "Eesti uuem mütoloogia" järgmist: "Uuemal ajal püüab jõulupuu, jõulukuusk heinu majadest hoopis välja tõrjuda. Jõulupuudki seletatakse kristlikul kombel: küünlad puul kuulutavad jõuluvalgust, ehted ja maiused aga Õnnistegija toodud anda. Lugu ometi nii, et jõulupuu paganaaegset puukultust meelde tuletab. Meilgi oli mineva aastasajani viisiks mõnda hiiepuud ehtesse panna."

Nõukogude ajal oli ateismi ülistamise tõttu jõulude kui usupüha tähistamine keelatud ning jõulukuuske asendas näärikuusk. Kuna leidus inimesi, kes kippusid siiski nääride ettekäändel jõule pidama, jälgiti, et kuusk toodaks tuppa alles uusaasta eel, pärast jõulupühi.

Jõulupuu on sageli korduv motiiv jõuluteemalistes lauludes, luuletustes ja salmides. Eesti kirjanduses on üks tuntumaid Ellen Niidu luuletus "Kuidas leiti jõulupuu", mille algusread on "Lumi lendab, lumi keeb, lumi keerleb suusateel".

Esimestest jõulupidustustest Tallinna Raekoja platsil on andmeid juba 1441. aastast, mil Mustpeade vennaskonna liikmed tõid sinna jõulukuuse. Väidetavalt oli tegemist esimese linnajõulupuuga Euroopas (vt "Liiwimaa kroonika", Tartu 1920, lk 76).

Looduslikke jõulupuid müüakse rohkesti kaubandusvõrgus, kuid Eestis tuuakse neid eraviisiliselt ka metsast. Kampaania korras pakub jõulukuuski Riigimetsa Majandamise Keskus. Metsamajanduslikust vaatenurgast on jõuluaeg ja looduslike jõulukuuskede koju toomine hea võimalus metsa harvendada, sest jõulukuuseks sobivad väikesed puud, millel tihti metsas kasvuruumi poleks või mis kasvavad metsasihtidel ja elektriliinide all. Samas on jõulupuude kasvatamine nii Eestis kui mujal maailmas ulatuslik tööstusharu.

Eestisse jõudis jõulupuu tuppa toomise traditsioon Saksamaalt ning see võeti siin omaks 20. sajandiks. Eestis hoitakse puud toas jõululaupäevast kolmekuningapäevani .