Reisilaev Jossif Stalin

Jossif Stalin
Jossif Stalin madalikul (1941)
Tüüp	reisilaev
Klass	Jossif Stalin-klass
Omanik	Balti Riiklik Merelaevandus (vene lühend БГМП) → NSVL sõjaväelaevastiku DKBF (ДКБФ ВМФ СССР)
Liin	Leningrad-London
Lipuriik
Kodusadam	1940–1941: Leningrad
Sõsarlaevad	Vjatšeslav Molotov
Ajalugu
Tellitud	1938
Ehitaja	N.V. Nederlandsche Dok & Scheepsbouw Maats., Amsterdam, Holland
Kiil pandud	1938
Vette lastud	1939
Teenistusse võetud	1. mai 1940
Teenistusest välja arvatud	5. detsembril 1941
Staatus	uppus 5. detsembril 1941 Lohusalu lähedal, keskmine osa tõstetud vanarauaks
Tehnilised andmed
Pikkus	135,60 m
Laius	18,30 m
Süvis	6,30 m
Veeväljasurve	7500
Peamasin	4 aurumasinat Babcock & Wilcox; 2 Stork-auruturbiini 12 800 hj
Kiirus	20,0 sõlme
Laevapere	108
Tekke	7
Reisijakohti	437
Kajutikohti	437

Laev tehasenumbriga 275 ehitati Nõukogude Liidu tellimusel Hollandis kruiisideks Nõukogude Kaug-Idas. Kiil pandi laevale 1938. aastal, laev veesati 1939. aastal ja võeti kasutusse 1. mail 1940.

Jossif Stalin oli 135,7 m pikk ja 18,6 m lai, süvis oli 6,35 m. Laeva kogumahutavus oli 7500, sealhulgas dedveit 3219 t ja puhas dedveit 1272 t. Laev võis peale võtta 512 reisijat ja laevaperes oli 108 liiget. Laev võis arendada kiirust kuni 15 sõlme.

Jossif Stalinil oli 7 tekki. Trümme oli 3 ja nende koguruumala oli 2380 m³.

Peamasina moodustasid 4 Babcock & Wilcoxi aurukatelt ja 2 auruturbiini koguvõimsusega 12 800 hj. Sõuseadme moodustasid 2 elektrimootorit võimsusega kokku 11 800 hj. Sütt võis laev peale võtta kuni 1600 t.

Sõsarlaev oli “Baltika”, millega N. Hruštšov reisis sügisel 1960 USA-sse.

Kui puhkes sõda Saksamaa ja NSV liidu vahel, siis tegutses laev Jossif Stalin Läänemerel, laeva kapten oli Nikolai Stepanov. Laev mobiliseeriti ja talle anti pardanumber VT-521. VT on lühend venekeelsetest sõnadest военный транспорт 'sõjaväetransport'.

2. detsembril evakueeriti Hanko mereväebaasist Nõukogude vägesid laevadega Leningradi, umbes 8600 inimest. Jossif Stalini pardal oli 5589 sõjaväelast, lisaks toiduaineid, sõjatehnikat ja muud varustust. Laeval oli ka Eestist ehituspataljoni mobiliseerituid, kes olid Hankosse viidud Osmussaarelt. Konvoid, milles oli riigijuhi nime kandev laev, julgestas terve armaada: kaks hävitajat, viis miinitraalerit ja kaksteist mitmesugust kaatrit.

3. detsembril 1941 umbes kell 1.15–1.30 sõitis VT-521 miiniväljas järjest kolme või nelja meremiini otsa. Esimese kahe miinitabamuse järel kaotas laev juhitavuse ja kaldus traalitud konvoi teelt kõrvale. Lisaks avati konvoi pihta tuli Soome Mäkiluoto saare suurtükipatareist. Mürsutabamusest plahvatas lastiks olnud laskemoon, mis põhjustas suuri inimkaotusi ja kahjustas laeva, tehes selle pukseerimise võimatuks.

Vaatamata miiniohule, õnnestus 4 miinitraaleril ja 5 kaatril päästa laevalt ja selle lähedalt veest kokku 1740 inimest. Päästetöid raskendasid öine aeg ja halb ilm. Ka mõned päästelaevad sõitsid miini otsa. Seejärel päästeoperatsioon katkestati ja julgestuslaevad lahkusid Suursaarele. Konvoi jättis vigastatud laeva triivima, kuigi kõiki pardal olnuid ei suudetud teistesse laevadesse üle viia. 4. detsembri hommikul andis Suursaare sõjaväebaasi komandör Ivan Svjatov kahele torpeedokaatrile käsu uputada abitult triiviv VT-521, et see ei langeks vaenlase kätte, aga ilm oli tormine, sadas lund ning torpeedokaatrid ei leidnud triivivat laeva..

Laev triivis 5. detsembriks Lohusalu lähedal Eesti randa. Sellel olnud tuhatkond ellujäänut langesid sakslaste kätte vangi, nende hulgas oli sadakond Eestis mobiliseeritut. Laeva kapten Stepanov vangistati ja jäi tööle Tallinna sadamasse. Kui Nõukogude väed saabusid 1944. aastal Tallinna, lasti ta maha, süüdistatuna vangi langemises ja laeva hukus.

Pärast sõda tõsteti laeva keskmine osa üles ja lammutati. Pealtnägijate sõnul oli laeva trümmides hulgaliselt hukkunute jäänuseid. Osa vraki ahtrist ja vöörist asub Lohusalu lähedal 12–14 meetri sügavuses veel praegugi.