Johannes Saal: Eesti maalikunstnik

mai 1911 Luunja vald – 16. juuli 1964 Tartu) oli eesti maalikunstnik.

Saal sündis Luunja vallas Oja külas taluniku perekonnas. Ta õppis Tartu poeglaste reaalgümnaasiumis. Saali haridustee katkes 16-aastaselt kopsutuberkuloosi tõttu ning 1927–1933 olid rasked põdemise aastad. Samas kujunes nendest aastatest esimene, kuigi veel kunstiõpingute-eelne loomeperiood. Seejärel õppis Saal aastast 1933 vaheaegadega kunstikoolis Pallas esialgu joonistamist Voldemar Melliku ja maalimist Villem Ormissoni juures. Pärast Ormissoni maaliklassi lõpetamist aastal 1935 jätkas ta õpinguid Ado Vabbe juhendamisel. Kui aastal 1940 kunstikool Pallas Konrad Mäe nimeliseks Riigi Kõrgemaks Kunstikooliks muudeti, jätkas Saal õpinguid Kaarel Liimandi maaliateljees. Aastal 1943 lõpetas ta Tartus (Aleksander Vardi juhendajamisel) Kõrgemad Kujutava Kunsti Kursused. Saal töötas aastatel 1946–1950 Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis esialgu assistendina, seejärel vanemõpetajana joonistuskateedris. Aastast 1951 tegutses ta vabakunstnikuna. Kuulus alates 1945 Kunstnike Liitu, 1950–1957 oli poliitilistel põhjustel tagandatud liikmekandidaadiks. Esimene retrospektiivnäitus toimus 1968. aastal, neli aastat pärast kunstniku surma.

Johannes Saali looming paistab silma äärmise mitmekesisuse poolest. Kui Pallasesse õppima asudes võttis ta üsna äratuntavalt omaks 1930. aastatel seal viljeletud realismilähedase kerge üldistusega maalilise laadi, siis 1930. aastate lõpus hakkas Saali looming omanäolisemaks ja ekspressiivsemaks muutuma. Saal tundis huvi inimtüüpide portreteerimise vastu, samuti on tema loomingu üheks läbivaks teemaks surm ja kannatused, mis tema ajal oli veel pigem erandlik. Väljendurikkaima osa tema portreeloomingust moodustavad aga Saali autoportreed, kus ta ei hoia kokku eneseirooniaga.

Johannes Saalil diagnoositi 1933. aastal raske konstitutsionaalne psühhopaatia, 1949. aastal viibis ta Tartu Ülikooli närvi- ja vaimuhaiguste kliinikus ravil.