Johann Blankenfeld

aastad Berliin – 9. september 1527 Torquemada) oli saksa päritolu Saksa ordu ning Vana-Liivimaa usutegelane, ametnik ja diplomaat, Tallinna ja Tartu piiskop ning Riia peapiiskop.

Tegevus enne Liivimaale asumist

 

Johann Blankenfeld sündis Berliini bürgermeistri Thomas Blankenfeldi ja Margarete von Buchi pojana. Thomasel ja Margaretel oli lisaks Johannile veel 21 või 22 last, kellest 8 surid noores eas. Johanni vanaisa, samuti Berliini bürgermeister Wilcke Blankenfeld sai 1474. aastal keiser Friedrich III-lt aadlitiitli. Johanni ema Margarethe võttis pärast abikaasa surma (1504) üle perekonna majandusasjade ajamise ning 1510. aastatel korraldas ta ka toona peamiselt Roomas viibinud Johanni majandus- ja administratiivelu, nii palju kui see puutus Saksamaa asjadesse. Margarethe asus hiljem toetama Martin Lutheri seisukohti, mis ometigi ei rikkunud tema suhteid selgelt reformatsioonivastaste leeri asunud poja Johanniga.

Johanni õde Katharina oli Brandenburgi kuurvürsti Joachim I armuke.

Blankenfeldi noorusest pole teada kuigi palju. Ka tema sünniaasta pole kindel, kuigi kõige enam on selleks pakutud 1471. aastat. Mõnede teadete kohaselt oli ta 1503. aastal aga umbes 25-aastane, mistõttu tema sünniaastaks võiks olla ka 1478 või 1479.

Blankenfeld õppis Frankfurdis, Viinis (1498–1499) ja seejärel Itaalias (1499–1503), kus sai 1503. aastal Bologna ülikoolist ilmaliku ja vaimuliku õiguse doktorikraadid ehk mõlema õiguse doktoriks (doctor utriusque juris). Pärast seda töötas ta Roomas Liivi ordu prokuraatorina. Seejärel sõitis ta tagasi Saksamaale ja sai Leipzigi ülikooli õppejõuks. 1506 astus ta vast asutatud Oderi-äärse Frankfurdi ülikooli teenistusse, kus ta sai õigusteaduse professoriks ning 1507. aastal ka teiseks rektoriks. Samal ajal oli ta Brandenburgi kuurvürsti Joachim I Nestori nõunik ning saavutas tihedad suhted ka teiste Hohenzollernite dünastia liikmetega.

1512–1519 oli Blankenfeld Saksa ordu generaalprokuraator kõrgmeister Albrecht von Hohenzollerni alluvuses. Orduprokuraatorina tegutses ta küllaltki edukalt, luues häid kontakte lisaks paavstile ka teiste poliitiliste jõududega. Eriti hästi sai ta läbi paavst Leo X-ga, kes andis talle õiguse kõigile vakantseks jäävatele piiskopikohtadele Soomes ja Liivimaal. 1515–1519 tegutses Blankenfeld korduvalt ka paavsti legaadina Põhja-Euroopas, tehes diplomaatilisi missioone Põhja-Saksamaale, Preisimaale ja Liivimaale.

Lisaks Saksa ordule kaitses Blankenfeld Roomas ka Hohenzollernide dünastia huve, aidates Joachim Nestori vennal Albrechtil saada Mainzi peapiiskopiks ja samal ajal säilitada Magdeburgi peapiiskopi ning Halberstadti administraatorpiiskopi ametikohad. Võimalik, et Blankenfeldi esimene piiskopikoht Tallinnas hangiti talle just tänutäheks Mainzi Albrechti ametikohtade kinnitamise saavutamise eest.

Piiskopikohad Liivimaal

1514. aastal sai Johann Blankenfeld tänu paavst Leo X toetusele Tallinna piiskopiks (paavsti kinnituse sai ta 30. oktoobril; oli Johannes IV nime all sellel kohal 1524. aasta lõpuni või 1525. aasta alguseni), hoolimata sellest, et sealne toomkapiitel oli piiskopiks valinud Christian Bomhoweri. Viimasest sai seejärel Tartu piiskop. Bomhoweri surma järel 1518. aastal kinnitas paavst Blankenfeldi aga ka Tartu piiskopiks (Johannes V nime all), ehkki sealne kapiitel oli piiskopiks valinud Kuramaa piiskopi Heinrich Basedow'. 1522. aastal sai Blankenfeldist veel Riia peapiiskopi koadjuutor (paavsti kinnituse sellele kohale sai ta 1523. aastal) ning 1524. aastal ka peapiiskop (Johannes VII). Tema tõusmist piiskopikohtadele toetas kõrgmeister Albrecht, kuid ilmselt polnud selle vastu ka Liivimaa ordumeister Wolter von Plettenberg. Huvitaval kombel toetas Blankenfeldi saamist Riia koadjuutoriks ka tema hilisem äge vastane, Riia linnasekretär ja sündik Johann Lohmüller.

Pärast Riia peapiiskopiks saamist, tõenäoliselt 1525. aasta alguses, loobus Blankenfeld Tallinna piiskopi kohast. Tema ametijärglaseks sai seal Georg von Tiesenhausen, kes oli Blankenfeldi venna Franzi naise vend. Franzist sai Riia peapiiskopkonna rüütelkonna liige, samas kui Johanni teine vend Peter oli Tartu piiskopkonnas Kirumpää linnuse linnusekrahv. Johanni vanima venna Pauli poeg Nikolaus sai aga onu toetusel Tallinna toomdekaaniks.

Reformatsioon

 

Blankenfeld kui veendunud katoliiklane püüdis igati tõkestada reformatsiooni levikut Liivimaal. Esialgu see tal ka õnnestus, kuid alates 1524. aastast osutus see üha raskemaks. 1525. aastal ütles Riia linn Blankenfeldi ülemvõimust täielikult lahti, andes end ordumeister Wolter von Plettenbergi ainuvõimu alla. Tallinna linna piiskopi kohalt oli Blankenfeld sunnitud lahkuma juba eelmise aasta lõpul. Tartuski tekkisid reformatsiooni tõttu suured rahutused, 1525. aasta alguses Toomemägi vallutati ja piiskopi võim säilis vaid piiskopilinnuses. Sellises olukorras, reaalsest võimust sisuliselt ilmajäetuna, otsustas Blankenfeld astuda läbirääkimistesse Pihkva venelastega, võib-olla selleks, et neid appi kutsudes oma tõrksaid alamaid ja uut usku maha suruda. Tema sellises tegevuses nähti aga riigireetmist. Viimasest omavahelisest sõjast oli möödunud vaid 20 aastat ja ordumeister Wolter von Plettenberg rõhutas pidevalt oma võimalikele Läänes olevatele liitlastele suurt ohtu Liivimaale ida poolt. Seetõttu levis Liivimaa ordu liikmete seas veendumus, et Blankenfeld tuleks üldse võimust ilma jätta. Ordumeistri survel vangistas Riia peapiiskopkonna rüütelkond 1525. aasta lõpus Blankenfeldi ja paigutas ta Raunasse koduaresti.

Ent Plettenbergil olnuks kogu Liivimaa enda ülemvõimule allutamine siiski väga keeruline, sest tema kindel seisukoht oli ordu ja kogu katoliiklik võimustruktuur alles jätta. Et piiskopid tema poliitikat üldjoontes toetasid ning ordumeister nende tuge ka kahtlemata vajas, siis säilis lõppkokkuvõttes ka Blankenfeldi võim. Riia linn läks küll ordumeistri ülemvõimu alla, kuid Tartu linn keeldus üleliivimaalist orduvõimu toetamast. Kuna olulisemad Liivimaa linnad toetasid reformatsiooni ning see levis ka aadlike seas, sõltusid katoliiklikud isandad nüüdsest väga tugevalt üksteisest ning eriti ordu sõjalisest jõust. Seetõttu muutusid sisekonfliktid tunduvalt harvemaks. Blankenfeld ja Plettenberg jõudsid sisuliselt täieliku teineteisemõistmiseni. 1526. aastal leppisid nad salaja kokku üksteise igakülgses toetamises ja nii sõlmiti sama aasta juunis Volmari liit, millega kõik piiskopid ja Riia rüütelkond lubasid katoliku usu säilitada ja tunnustasid Plettenbergi Liivimaa peana (Oberhaupt), ent suuremad linnad (Riia, Tallinn, Tartu) ja teised rüütelkonnad jätsid selle siiski tegemata.

Saadikuna Lääne-Euroopas ja surm

Johann Blankenfeld sõitis 1526. aasta augustis välismaale, esialgu Poolasse-Leedusse, seejärel aga Saksa-Rooma riiki. Poolas oli tema eesmärgiks rahumeelsete suhete kindlustamine tema ja Liivimaa vahel, lääne pool aga püüdis ta saavutada Plettenbergile nii riigivürsti staatuse saamist kui ka Saksa ordu kõrgmeistri kohta (1525. aastal oli kõrgmeister Albrecht Preisimaa sekulariseerinud ning hakanud selle ilmalikuks valitsejaks, hertsogiks), et too võiks Liivimaa orduharu ja Liivimaad efektiivsemalt valitseda. Plettenberg andis talle kaasa põhjalikud instruktsioonid ka suhtluseks Saksa ordu Saksa haruga, mis püüdis samal ajal kõrgmeistri kohta endale saada. Plettenbergi eesmärk oli mõlema haru võrdsus, kuid Blankenfeld nägi Lääne-Euroopas koguni võimalust paavsti ja keisri toel kõrgmeistri koht Plettenbergile välja võidelda. See tekitas konflikti Saksa orduharu ja selle uue aktiivse meistri Walter von Cronbergiga, kes oma saadikute abil oli Karl V juures Hispaanias asunud kõrgmeistriau juba endale taotlema. Samuti liikusid toona Saksamaal ringi kuulujutud, et Plettenberg olla suremas ja et Blankenfeld, keda peeti Riia peapiiskopina samuti ordu liikmeks, tahtvat ise uueks ordu- ja kõrgmeistriks saada. Tegelikult taotles ta seda ametikohta siiski pigem Plettenbergile.

Blankenfeld kohtus 1527. aasta alguses esmalt paavst Clemens VII-ga, kes tema vana sõbrana andis kõrgmeistri koha osas oma toetuse Plettenbergile. 1527. aasta suvel kohtus Blankenfeld ka Cronbergiga ja nõudis, et too lõpetaks Liivimaale ohtliku Preisimaa-vastase poliitika ning loobuks ka kõrgmeistri tiitli taotlemisest. Cronberg ei tahtnud aga kumbagi teha ja konflikt nende vahel üha süvenes. Blankenfeld liikus seejärel edasi Kölni, kus kohtus Mainzi peapiiskopi Albrechtiga (too oli Preisimaa hertsogi lähisugulane, Brandenburgi kuurvürsti Joachim I vend ja Plettenbergi tugevamaid toetajaid Saksa-Rooma riigis), liikus seejärel Madalmaadesse, kohtudes teise ordusaadiku Rupert de Gravega, ja jõudis juulis Calais'sse, kust alustas teekonda Hispaaniasse. Sinna jõudis ta arvatavasti augustis ja plaanis peagi kohtuda ka Karl V-ga, ent suri enne seda ootamatult, mistõttu kahtlustati mürgitamist ning selles süüdistati Cronbergi. Siiski on tõenäolisem, et ta suri nakkushaiguse (düsenteeria) tagajärjel.

Blankenfeldi eesmärgid Karliga kohtumisel on jäänud segaseks, kuid tõenäoliselt püüdis ta ka tulevast keisrit mõjutada Plettenbergi uue kõrgmeistrina või selle asetäitjana toetama. Ilmselt just sel eesmärgil pakkus ta Tartu piiskopi kohta sealsele Saksa ordu saadikule Waldkirchile ja Riia peapiiskopkonna koadjuutori ametikohta Braunschweigi hertsogi pojale Georgile. Sellega olnuks tagatud ühelt poolt Riia peapiiskopi ametikoha tugevus, ent ka võimsa katoliikliku suguvõsa toetus Liivimaale. Varasemas ajalookirjutuses on hinnatud, et Blankenfeld tegutses omakasu huvides ning püüdis tugevdada vaid Riia peapiiskopkonda, ordut samal ajal nõrgestades ja Liivimaa ühtsust lõhkudes. Teisest küljest jätkanuks ta sel juhul tavapärast Riia peapiiskoppide poliitikat, mis oli suunatud jõutasakaalu saavutamisele ja ordu ülemvõimu vältimisele.

Pärast Blankenfeldi ootamatut surma ei läinud ta plaanid igal juhul enam läbi ja nii Tartu kui ka Riia valisid uuteks piiskoppideks hoopis oma linnakodanikud, Plettenberg aga oli sunnitud oma Liivimaa kõrgeima valitseja ametikoha 1530. aastaks loovutama.

Blankenfeld oli tõenäoliselt üks oma aja mõjukamaid ja osavamaid diplomaate vähemalt Liivimaal, kuid tema pärinemine väljastpoolt Liivimaad ja kõrgete ametikohtade haaramine paavstikuuria abiga, jäikus katoliiklikest positsioonidest kinnihoidmisel ning arrogantsus tekitasid talle ka palju vaenlasi.