Jaroslav Seifert

september 1901 Praha – 10. jaanuar 1986 Praha) oli tšehhi kirjanik ja ajakirjanik. 1984. aastal sai ta Nobeli kirjandusauhinna.

Jaroslav Seifert
Jaroslav Seifert (1981). Hana Hamplová foto
Sünniaeg	23. september 1901 Žižkov
Surmaaeg	10. jaanuar 1986 (84-aastaselt) Praha
Amet	tõlkija, luuletaja, publitsist, toimetaja
Autasud	Nobeli kirjandusauhind, Tšehhoslovakkia rahvakunstnik
Autogramm
[muuda Wikidatas]

Seifert kasvas Praha töölislinnaosas Žižkovis. Tema ema oli katoliiklane ja isa oli sotsialistlik ateist. Seifert jättis gümnaasiumi pooleli ja hakkas tööle ajakirjanikuna.

Esimesed luuletused kirjutas Seifert esimese maailmasõja ajal. Need olid anarhistliku sisuga. Iseseisvas Tšehhoslovakkias sai temast sotsiaaldemokraat ja kommunist.

1920. aastal asutas Seifert koos teiste kunstnike ja kirjanikena rühmituse Devĕtsil ('katkujuur', sõna-sõnalt 'üheksa jõudu'), mille eesmärk oli "maailma uuesti üles ehitada." Tema kaaslaste seas oli Karel Teige. Sel ajal tegi Seifert kaastööd Praha ja Brno ajalehtedele ja ajakirjadele.

Aastatel 1925 ja 1928 reisis ta Nõukogude Liidus. Aastal 1929 kirjutas ta alla kommunistliku partei juhtkonna vastasele kirjale, mistõttu ta heideti parteist välja. Hiljem avaldas ta luulekogusid.

Saksa okupatsiooni ajal ilmus Seifertil kolme luulekogu. Kommunistliku režiimi ajal kritiseeriti tema loomingut ning teda sunniti avalikust elust lahkuma.

Ta kirjutas ja rääkis avalikust vastutusest ja kodanikuteadlikkusest. Aastal 1956 ütles ta teises tšehhi kirjanike kongressil kõneldes: "Kui keegi teine vaikib tõe maha, võib see olla taktikaline manööver. Kui kirjanik vaikib tõe maha, siis ta valetab."

Pärast Praha kevadet jätkas ta kirjutamist, aga halva tervise tõttu ei saanud poliitilises tegevuses kuigivõrd osaleda. Kirjanik suri oma kodus Břevnovis Prahas.

Seiferti esimeses luulekogu "Město v slzách" ("Pisarates linn", 1921) segunevad emotsionaalsed teemad poliitikaga.

Tema noorpõlve luuletused olid inspireeritud Prahast, näiteks vanalinna vaatamisväärsustest, kirikutest ja parkidest, ja Vltava jõest.

Seifert tõlkis vene ja prantsuse keelest, sealhulgas Aleksandr Bloki, Paul Verlaine'i ja Guillaume Apollinaire'i luulet.

• Město v slzách (1921)
• Samá láska (1923)
• Na vlnách TSF (1925)
• Slavík zpívá špatně (1926)
• Básně (1929)
• Poštovní holub (1929)
• Hvězdy nad Rajskou zahradou (1929)
• Jablko z klína (1933)
• Ruce Venušiny (1936)
• Jaro, sbohem (1937)
• Zhasněte světla (1938)
• Vějíř Boženy Němcové (1940)
• Světlem oděná (1940)
• Kamenný most (1944)
• Přilba z hlíny (1945)
• Ruka a plamen (1948)
• Šel malíř chudě do světa (1949)
• Píseň o Viktorce (1950)
• Maminka (1954)
• Chlapec a hvězdy (1956)
• Praha a Věnec sonetů (1956
• Zrnka révy (1965)
• Koncert na ostrově (1965)
• Odlévání zvonů (1967)
• Halleyova kometa (1967)
• Kniha o Praze (1968)
• Morový sloup (1968–1970)
• Deštník z Picadilly (1979)
• Všecky krásy světa (1979)
• Býti básníkem (1983)

• 15 luuletust, tõlkinud Ellen Niit – kogumikus "Kümme XX sajandi tšehhi luuletajat", koostanud ja eessõna: Vladimir Macura, reaalused tõlked ja autorite elulood: Küllike Tohver, Eesti Raamat, Tallinn 1986, lk 147–162