Jaan Vahtra (23.
mai">23. mai 1882 Kaaru, Mooste vald – 27. jaanuar 1947 Võru) oli eesti kunstnik, kirjanik, ajakirjanik ja pedagoog.
Jaan Vahtra | |
---|---|
Sündinud | 23. mai 1882 Kaaru, Mooste vald |
Surnud | 27. jaanuar 1947 Võru |
Haridus | Riia linna kunstikoolis (1912–1913), Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi joonistuskoolis (1913–1916), Peterburi Kunstiakadeemias (1916–1917) |
Tegevusala | maalikunstnik, graafik |
Jaan Vahtra oli üks eesti modernistlikest kunstnikest, ta tegutses maalikunstniku, raamatugraafiku ja karikaturistina. Jaan Vahtra on oma töödel kasutanud ka järgmisi pseudonüüme: \"S\", A. Paluoja, Adonis, Anni Paluoja, Anooja, J. V-a., J. V-ra., JW, S. T., V., Vaatleja, Vello Varik, W–ra.
Jaan Vahtra sündis Võrumaal Moostes talurentniku peres. Aastatel 1893–1896 õppis ta Vanaküla vallakoolis, aastatel 1896–1899 jätkas õpinguid Räpina kihelkonnakoolis. Seejärel töötas Vahtra Võrumaal talusulase ning Räpinas ja Meeksis vallakirjutaja abilisena ning aastatel 1901–1909 oli ta kooliõpetaja Parapalus ja Põlvas Peri-Metste vallakoolis. 1909–1911 toimetas Viljandi Teatajas kodumaa sõnumeid, joonealust ja kohaliku elu ülevaadet. Viljandis nägi 29-aastane tulevane kunstnik Vilhelms Purvītise maastikumaalide näitust, "mille mõju oli nii rabav, et otsustasin minna õppima joonistust ja maalikunsti". 1911. aasta sügisel sõitis Vahtra Riiga ning õppis 1912–1913 Riia linna kunstikoolis Purvītise juures", tehes samal ajal kaastööd ajalehtedele ja joonistades karikatuure Läti pilkelehele ja Tallinnas ilmunud pilkelehele Kilk.
1913–1916 jätkas Vahtra õpinguid Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi joonistuskoolis, mille lõpetas joonistuse ja maali erialal . Peterburis elades võttis ta osa kohalike eestlaste seltskondlikust elust, oli 1915. aastast Peterburi Teataja toimetuse liikmeks. 1914–1915 aitas ta toimetada käsikirjalist kunstiajakirja Ronk, 1915–1916 kuulus kunsti-, muusika- ja kirjandushuviliste üliõpilaste ühendusse Ritsikate Ring, kus tegutsesid näiteks ka kirjanikud Johannes Semper ja Karl Ast-Rumor. 1917. aastast oli ta Peterburi Jaani kiriku joonistusõpetaja; 1916–1917 täiendas end Peterburi Kunstiakadeemias professor Kardovski, Kuzma Petrov-Vodkini ja Šuhhajevi käe all.
Mobilisatsiooni tõttu 1916. aastal Vahtra õpingud katkesid, kuid rindele saatmist õnnestus tal vältida. Peterburi Teataja korrespondendina viibis ta esimesel ülevenemaalisel nõukogude kongressil (16. juuni – 7. juuli 1917, Petrograd)[viide?]. Vahtra viibis Petrogradis ka bolševike riigipöörde ehk nn "oktoobrirevolutsiooni" ajal ning väidetavalt osales või oli tunnistajaks nii Talvepalee vallutamisele 24.–25. oktoobril 1917 kui ka muudele revolutsioonilistele sündmustele.
1918. aastal kutsuti Vahtrat kodulinna Võrru joonistusõpetajaks ning ta lahkus 1918. aasta juunis Petrogradist. Kunstiakadeemia jäi tal lõpetamata, kuid kõigest hoolimata nimetab Jaan Vahtra Neevalinna oma kaunimaks noorusmaaks[viide?]. Eestisse naasnuna töötas ta 1918–1924 Võrus, aastatel 1921–1923 Võru Õpetajate Seminari õpetajana. Aastatel 1924–1926 töötas Tartu gümnaasiumides. 1926–1933 oli ta Tartu Kõrgema Kunstikooli Pallas joonistamise, plakatijoonistamise, joonistusmetoodika ja ornamentika õppejõuks". 1923. aastal sai Vahtrast tookordse Eesti avangardseima kunstirühmituse Eesti Kunstnikkude Rühma asutajaliige. See oli eelkõige prantsuse kubismist ja konstruktivismist lähtuv kunstnike grupp. Nad tõid maalikunsti geomeetrilistele kujunditele rajatud kompositsiooni, mis andis kunstiloomingule senisest ratsionaalsema aluse. Rühmitus korraldas palju näitusi Eesti väikelinnades ning Tartus ja Tallinnas.
1935. aastal jäi kunstnik pensionile ning oli 1935–1940 oli ta kirjastuse Noor-Eesti kunstiline konsultant. Sellesse aega jääb tema viljakas periood raamatuillustraatorina. Nõukogude võimu kehtestamisel Eestis 1944. aastal asus Vahtra Võrru, kus võttis osa ajalehe Töörahva Elu organiseerimisest ning oli kuni 1945. aasta märtsini selle peatoimetaja.
Jaan Vahtra suri 1947. aastal. Ta on maetud Põlva kalmistule.
Jaan Vahtra 140. sünniaastapäeval 2022. aasta mais avati Põlva Keskraamatukogu ees talle raamatukujuline mälestuskivi.
Võimeka kirjamehena on ta kirjutanud noorsoojutte, jutustusi, noorusmälestusi. Jaan Vahtra jutud lastele ja noortele põhinevad suures osas rahvapärimustel ja autori enese lapsepõlvemälestustel. Tema tondijutud ja muud muinaslood keskenduvad eetilistele probleemidele – inimeste heade ja halbade omaduste kaalumisele. Aastatel 1933–1940 avaldas ta kaheksa kirjanduslikku teost, nende hulgas autobiograafilise teose "Minu noorusmaalt" I–III ja põhjaliku "Joonistamisõpetuse".
Tema varasemad maastikumaalid on Vilhelms Purvītisest mõjustatult impressionistlikud.
Petrogradis arenes rohkem joone ja vormi üldistav kujundamine ning sealsetest eeskujudest oli mõjuvam hoogsate stiliseeritud vormidega kubofuturism, mis avaldub eriti natüürmortides. Huvi kubismi ja konstruktivismi vastu sai tema sõnul alguse 1915. aasta veebruaris Peterburi Kunstide Akadeemias toimunud näituselt „Tramvai V“, kus esinesid teiste seas Vladimir Tatlin, Marc Chagall ja Vassily Kandinsky.
Ka Võrus jätkus pingestatud stiliseeritud vormikõne ja kontrastsete lokaaltoonide eelistus. 1920 ilmusid ajakirja Ilo kolmandas numbris tema puulõiketehnikas illustratsioonid. Need kandsid endas küll ekspressionismi, kuid samas oli tunda ka kubofuturismi vaimu. Aasta hiljem valmistas ta need graafikamapiks „Blanc et noir“ („Valge ja must“). Tema teine 1924. aastal valminud puulõigete mapp kandis pealkirja "Konstruktiivsed rütmid". Kui esimeses on veel järske kontraste ja dünaamikat, siis teises domineerib kubismile omane staatika, geometriseeritud kujundite rahulik kontuuride rütm.
Ka Tartu töödes, eriti maalikompositsioonides näeb vormide tugevat, ent rahulikku stilisatsiooni. Kubistlik geometriseeritud vormikõne avaldus ilmekalt ta tollases raamatugraafikas (Johannes Barbaruse luulekogu "Geomeetriline inimene", 1924).
Kümnendi teisel poolel ilmneb vabaloomingus stiililist ebajärjekindlust, kümnendi lõpul aga lähenemist realistlikule looduslähedusele koos kerge stilisatsiooni ja koloriidi pehmenemisega. Sellises vormikõnes lõi Vahtra õnnestunud maastikke, natüürmorte ja portreid ("Vana talumees", õli, 1930). Õieti oli see suundumine natuuritruuduse poole üleeuroopaline nähtus ja tähistas üldist avangardismi vaibumist ning neokonservatismi võidukäiku. 1930. aastate teisel poolel viljeles Vahtra taas innukalt raamatugraafikat ja mitmesuguseid graafikatehnikaid. Elu lõpuaastail domineeris monotüüpia ja õlimaal, motiivideks enamasti Ahja, Taevaskoja ja Võrumaa looduskaunid kohad, mida ta nüüd andis edasi üsna realistlikult ja detailirohkelt.
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Jaan Vahtra, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.