Jaan Pert

märts">17. märts (5. märts vkj) 1899 Peningi vald, Harjumaa – 16. juuni 1953 Örebro, Rootsi) oli Eesti kunsti-, teatrikriitik ja -ajaloolane, kirjanik ja ajakirjanik.

Sündis Harjumaal Peningi vallas Kalesi külas talunik Jaan (1863–1946) ja Katti Perdi (neiup. Peelbaum, 1869–1943) pojana ning ristiti luteriusu Harju-Jaani koguduses. Omandas üldhariduse 1907–1911. aastal Peningi vallakoolis, 1911–1914 Aruküla kihelkonnakoolis, 1914–1916 Tallinnas J. Kirsipuu erareaalgümnaasiumis ja 1916–1920 Jakob Westholmi poisslaste eragümnaasiumis.

Osales 1918.–1919. aastal Vabadussõjas Tallinna kooliõpilaste pataljonis ning kirjutas sellest ka mälestusi: "Ühe õppursõduri sõjatee. Mälestusi Vabadussõjast" (Tartu, 1936); "L-R Soomusrong nr. 2 Vabadussõjas" (Tallinn, 1935).

11. septembrist 1920 kuni 20. novembrini 1925 õppis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas alamastme ulatuses rahvaluulet, keskastmes kunstiajalugu ja filosoofiat ning lõpetas ülikooli diplomiga eesti ja üldise kirjanduse erialal. Rahvaluulet õppis Pert professorite Mattias Johann Eiseni ja Walter Andersoni juures, kunstiajalugu professor Helge Kjellini, filosoofiat dotsent Konstantin Ramuli ja eradotsent Walter Freymanni juures ning eesti ja üldist kirjandust professori kohusetäitja Gustav Suitsu juures. Pärast ülikooli lõpetamist avaldas Pert novelle, romaane ja jutustusi, nt "Udulaev" (Tartu, 1926); "Punane liilia" (Tartu, 1927); "Sirp õites: üliõpilaste seiklusi" (Võru, 1928); "Armastus ja nälg" (Tallinn, 1929).

Alates 1924. aastast ilmus tema artikleid ajakirjanduses. Aastail 1924–1925 töötas ta Üliõpilaslehe tegevtoimetajana, 1924.–1928. aastal Postimehe teatri- ja kunstiarvustajana. 1932. aastal andis välja oma ajalehte Kunstileht. Teatri-, kunsti- ja kirjandusarvutustes pooldas Pert Reet Varblase sõnul looduslähedast suunda.

Pert on mitme Eesti kunstniku monograafia autor:

• "August Jansen" (Tallinn, 1931);
• "Kristjan Raud" (Tallinn, 1933);
• "Herman Halliste skulptuur-tööd" (Tallinn, 1933);
• "August Weizenberg. Eestilise visaduse kehastus" (Tallinn, 1935);
• "Amandus Adamson. Eesti mineviku suurkujur" (Tallinn, 1936).

1928. aastal töötas ta lühemat aega Tartu Konservatooriumi õppejõuna ning aastail 1929–1940 Tallinna Draamastuudio Rändteatri dramaturgi ja teatrikooli õppejõuna. Pert kirjutas näidendeid, nt "Õites aed: draama neljas vaatuses" (Tartu, 1926); "Õde Beatrice: draama kolmes vaatuses kaheksasteistkümnes pildis" (Tallinn 1929); "Moodne Eeva: komöödia 3 vaatuses, Tallinn, 1938). Samuti avaldas ta teatriuurimusi: "Draamastuudio 1920–1930" (Tallinn, 1931); "Paul Sepp" (Tallinn, 1931); "Erna Villmer" (Tallinn, 1932). Osales ka biograafilise leksikoni "Eesti riigi-, avaliku- ja kultuurielu tegelased 1918–38" (Tallinn, 1939) koostamisel.

Pärast Nõukogude võimu korraldatud riigipööret tegi Pert põllu- ja metsatöid ning töötas 1941. aastal Tallinnas Elamute Valitsuses ja Hotellitrustis. Saksa okupatsiooni ajal oli Pert Julgeolekupolitsei ajakirjandusreferent.

1944. aastal põgenes ta seetõttu Rootsi, kus elas algul Stockholmis ja hiljem Örebros. Paguluses kirjutas artikleid Saksa okupatsioonist ("Mälestusi saksa okupatsiooni päevilt", Rahvuslik Kontakt 1983, nr 3) ning Rootsi ja Eesti ajaloolistest sidemetest ("Rootsi vanu allikaid eestlastest", Oma Maa nr 3, 1948; "Liivimaalt pärit kunstnik Rootsi hoovimaalijana: Jakob Henrik Elbfas", Oma Maa nr 4, 1949).