Jõgivästrik

Liigi kirjeldas inglise ornitoloog Marmaduke Tunstall 1771. aastal. Carl von Linné käsitles liiki nimetuse all Motacilla boarula.

Jõgivästrik on levinud katkeliselt Euraasias, Aafrikas ja Madagaskaril. Oma levila pehmema kliimaga aladel, näiteks Lääne-Euroopas, on ta paigalind, kuid põhja- ja idapoolsed populatsioonid rändavad Aafrikasse, Lõuna-Aasiasse ja Paapua Uus-Guineale.

Eestis on jõgivästrik korrapäratu ja juhuslik haudelind.

Jõgivästrik on Euroopa västrike seas kõige lühemate jalgade ja kõige pikema sabaga. Ta üldpikkus on 17–20 cm. Kõigis sulestikes on iseloomulik hall selg. Enamikus sulestikes on ka ere rohekaskollane päranipuala. Käitumiselt sarnaneb linavästrikuga: jookseb samamoodi nobedalt ja kõigutab saba koos tagakehaga üles-alla. Kutsehüüd on linavästrikust teravakõlalisem tzit või tzi-tit. Jõgivästriku laul on kutsehüüdude jada.

Jõgivästrik elab selgeveeliste ja kiirevooluliste jõgede, ojade, kärestike ja koskede ääres.

 

Pesa rajab kalju või kivide vahelistesse tühemikesse, jõekalda rohttaimestikku või mõne muu varje alla. Kurnas on 3–6 muna.

 

Pesitsemine Eestis

Pesitsusajal on jõgivästrikku kohatud põhiliselt Lääne-Eestis. Liigi esmakordne pesitsemine tehti kindlaks 1975. aastal Lahemaal Nõmmeveskil Valgejõe kärestikulises kohas. 19. sajandi lõpus vaadeldi teda Hellenurmes Tartumaal. 20. sajandil kuni esimese pesa leiuni Lahemaal oli juhuvaatlusi Tartumaal, Harjumaal, Virumaal ja Saaremaal.

Jõgivästriku toiduks on putukad, keda püüab jõekividelt, ojadest ja kaljudelt.