Interliikumine

Eestimaa Rahvarinde moodustamine ja üldise poliitilise olukorra muutumine tekitas 1988. aasta kevadel ja suvel nõukogudemeelsete hulgas rahulolematust ja meelepaha. Interliikumine asutati Tallinnas 19. juulil 1988 ja selle liidriks sai Jevgeni Kogan.

5. märtsil 1989 peeti Tallinnas Interliikumise I kongress. Kongressi 742 delegaadist oli eestlasi 11. Vähetuntud eestlastest kuulusid interliikumisse Arnold Sai ja Lembit Annus, kuid toetas ka akadeemik Gustav Naan.

Kevadel 1989 toimunud NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimistel osutus Eestist valituks kuus Interliikumisega seotud rahvasaadikut (Jevgeni Kogan jt). 1988. aasta lõpul asutatud Eesti NSV Töökollektiivide Ühendnõukogu ja 1989. aastal moodustatud Eesti NSV Streigikomiteede Vabariiklik Nõukogu olid Interliikumisega tihedasti seotud ning kuulusid nn interblokki. Interliikumine tegutses põhiliselt suurtes üleliidulise alluvusega tööstusettevõtetes. Eestlaste hulgas ei leidnud Interliikumine peaaegu mingit toetust.

15. mail 1990 kasvas Interliikumise miiting Lossiplatsil Tallinnas üle Toompea lossi ründamiseks. Toompea lossis asunud Eesti Vabariigi Valitsuse hoonesse vägivaldselt tunginud ründajatele vastukaaluks kutsus toonane Eesti Vabariigi peaminister Edgar Savisaar raadioringhäälingu kaudu Toompeale valitsushoone kaitsele Eesti elanikke kuulsaks saanud sõnadega: "Toompead rünnatakse! Kordan, Toompead rünnatakse!".

Interliikumise tegevuse keelustas Eesti Vabariigi Valitsus 25. augustil 1991.

Jaan Künnapi pilte Interliikumise lahkumisest Toompealt 1990. aastal:

• Nadežda (raadiojaam)
• Eesti NSV Töökollektiivide Ühendnõukogu
• Eesti NSV Streigikomiteede Vabariiklik Nõukogu

• Video Toompea ründamisest, osa 1 (lõik filmist "The singing revolution")