Ilmar Tammur

mai">11. mai 1921 Narva – 19. juuli 1989 Tallinn) oli eesti teatrijuht, näitleja, lavastaja ja õppejõud.

Ta sündis Narvas, tema isa oli elektrimontöör, ema kangur. 14-aastaselt lõpetas Tammur algkooli. 15-aastaselt töötas Kopli metallitehastes sepapoisina. Aastal 1936 lõpetas ta Tallinna 26. algkooli ja aastal 1941 Tallinna Konservatooriumi Riikliku Lavakunstikooli, õppides aastatel 1938–1941 ühtlasi kodukeskkoolis, stažeeris 1951 ja 1953 Moskva Akadeemilise Kunstiteatri juures. Kutsuti 1941 Estoniasse, kuid mobiliseeriti samal suvel Punaarmeesse, kuulus 1942–1944 Eesti Riiklikesse Kunstiansamblitesse.

Oli aastatel 1944–1946 Vanemuise ning 1946–1947 ja 1948 Draamateatri näitleja ja lavastaja, 1947 töötas Võru teatris Kannel (tegutses 1944–1948), 1948–1952 oli Endla direktor ja kunstiline juht.

Aastatel 1952–1970 oli Ilmar Tammur Draamateatri peanäitejuht. Ta oli olnud teatrikoolis esimese lennu õppejõud ning võttis teatrisse tööle suure grupi lõpetanutest (Mikk Mikiver, Meeli Sööt, Tõnu Aav, Sander Raus, Mati Klooren, Maila Rästas, Hanno Kalmet), kuid suurem osa noortest näitlejatest vindus suures teatris mõnda aega oluliste rollideta. Suuremad rollid tulid alles Panso Draamateatris tehtud lavastustega (“Inimene ja jumal”, “Kihnu Jõnn”). Kuigi tolleaegne kultuuriminister Ansberg olekski tahtnud just Tammurit kui parteilast näha teatrikooli juhina, siis sai tema soovi ometi pareerida sellega, et Tammuril puudus teatrialane kõrgharidus. Nii sai teatrikooli etteotsa ikkagi parteitu, kuid hiljaaegu Moskva teatrikooli lõpetanud Voldemar Panso. Üheksa aastat hiljem pidi Tammur nägema, et oli Panso õpilasi oma teatrisse võttes soojendanud ussi rinnal: Pansolt eetikasüsti saanud noored näitlejad ei suutnud taluda Draamateatri juhi alkoholilembust ning sellest tulenenud teatri allakäiku ning just esimese lennu lõpetanud (Meeli Sööt, Maila Rästas) olid ühed Tammuri tagandamise aktiivsed organiseerijad. Mati Klooreni sõnul, kes tol ajal oli teatri partorg, olevat ka tema partei keskkomitees kinnitanud, et Tammur ei sobi teatri juhiks. Vastupidi Kaarel Irdi vastasele mässule Vanemuises (Irdil alkoholiprobleeme ei olnud) läks Tammuri tagandamine läbi ning Panso õpilaste suureks rõõmuks tuli nende endine õpetaja teatrit juhtima.

1970–1974 töötas Eesti Riiklikus Filharmoonias peanäitejuhina, 1974–1976 Rakvere Teatri lavastaja ja näitlejana, 1976–1978 Eesti Televisiooni kunstisaadete lavastajana ning 1978–1989 Noorsooteatri näitlejana. Juhtis 1952–1970 Draamateatri õppestuudiot, õpetas 1955–1957 konservatooriumi ooperiklassis ja 1957–1961 lavakunstikateedris ning 1966–1970 Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuuriteaduskonnas.

Eesti NSV Teatriühingu juhatuse esimees 1954–1969.

Lavastanud Eesti Televisioonis („Tuli ja öö“, 1967, „Legend hundimõrsjast“, 1979, „Lehekandja nr. 17“, 1980), mänginud telelavastustes („Südamevalu“, 1964, „Kolm rubiini“, 1978), filmides ("Valgus Koordis" 1951, „Laulu sõber“ 1961, „Nipernaadi“ 1982, „Vernanda“ 1988, kõik Tallinnfilm; „Kapten Farkas“,1984, Dovženko-nim. Stuudio) ja kuuldemängudes („Kuningal on külm“, 1955, „Prohvet Maltsvet“, 1965). Kokku lavastas Ilmar Tammur 94 teost. Neist 33 olid eesti algupärandid. Tammuril oli kindel veendumus, et eesti näitekirjandus saab areneda vaid koostöös teatriga ning pidas väga oluliseks tutvustada vaatajatele oma rahva uusi autoreid.

Rolle

• Samuel Kaplan (Rice’i "Tänav", 1941)
• Ants (Kitzbergi "Enne kukke ja koitu", 1944)
• Petruchio (Shakespeare’i "Tõrksa taltsutus", 1945 ja 1949, viimases ka lavastaja)
• Cyrano (Rostandi "Cyrano de Bergerac", 1946 Vanemuises)
• Alobrand (Sütiste "Lembitu", 1949)
• Kretšinski (Suhhovo-Kobõlini "Kretšinski pulm", 1949)
• Karlo (Tammsaare "Kuningal on külm", 1955)
• Peeter Pärn (Kitzbergi "Kauka jumal", 1956)
• Rudolf Mürk (Liivese "Siinpool horisonti", 1961)
• Kamenev (Rozovi "Vilistlased", 1967)
• Kihnu Jõnn (Hindi" Kotermann ehk Rummu Jüri Kihnu Jõnni „Manni“ peal", 1972 Rakvere Teatris)
• von Wehrhahn (Hauptmanni "Kopranahkne kasukas", 1974 Rakvere Teatris)
• Sorin (Tšehhovi "Kajakas", 1978 Noorsooteatris)
• Kääbus (Lagerkvisti ja Komissarovi "Kääbus", 1979)
• Mata Bucarica (Brešani "„Hamleti“ lavastamine Alamkolka külas", 1980)
• Pootsman (Višnevski "Optimistlik tragöödia", 1982)
• Maksim Glebov (Kazantsevi "Vana maja", 1983)
• Salieri (Puškini "Mozart ja Salieri", 1984)
• Jakob Engstrand (Ibseni "Kummitused", 1984)
• John Falstaff (Shakepeare’i "Windsori lõbusad naised", 1984).

Lavastused

• W. Shakespeare “Suveöö unenägu” 1946
• K. Trenjov “LJUBOV JAROVAJA” 1952
• M. Lermotov “MASKERAAD” 1954
• W. Shakespeare ”ANTONIUS JA KLEOPATRA” 1955
• A. Korneitšuk ”ESKAADI HUKK” 1953
• V. Višnevski “OPTIMISTLIK TRAGÖÖDIA” 1957
• N. Pogodin “KOLMAS, PATEETILINE” 1960
• V. Majakovski “SAUN” 1957
• Eduard Vilde/Karin Ruus “MAHTRA SÕDA” 1954
• L. Tolstoi “ELAV LAIP” 1955
• E. Rannet “SÜDAMEVALU” 1956
• E. Rannet “KADUNUD POEG” 1958
• E. Rannet “KRIMINAALTANGO” 1968
• A. H. Tammsaare “JUUDIT” 1960
• P. Calderon “NÄHTAMATU DAAM” 1961
• H. Ibsen “PEER GYNT” 1962
• B. Brecht “EMA COURAGE JA TEMA LAPSED” 1962
• J. Smuul “POLKOVNIKU LESK” 1966
• W. Shakespeare “TROLIUS JA CRESSIDA” 1966
• A. Undla-Põldmäe “VIRU LAULIK JA KOIDULA” 1969
• J. W. Goethe/ M. Schwarz “FAUST” I 1968, II 1969

• 1955 – Eesti NSV teeneline kunstitegelane
• 1964 – Eesti NSV rahvakunstnik
• 1958 – Nõukogude Eesti preemia

Oli abielus Aasa Väljaotsaga (kellega tal on poeg Ants ja tütar Kadri), Ellen Liigeriga (kellega tal on tütar kiirabiarst Mare Liiger) ning teatri- ja filmitegelase Vaike Org-Tammuriga (kellega tal on poeg Vahur); elukaaslased on olnud Karin Ruus (kellega tal on tütar Merike), Ita Ever ja Mai Mering.