Ilmar Rootsi

mai">12. mai 1937 – 19. veebruar 2021) oli Eesti sportlane (jooksja) ja hundiuurija, üks tuntumaid jahindusloolasi.

Ta oli pärit Harjumaalt Padiselt, kuid suurem osa tema elust möödus Tartus, ta oli ka Tartu Jahindusklubi liige.

Noorena oli Ilmar Rootsi aktiivne sportlane, kahekordne Eesti meister kesk- ja pikamaajooksus. Oma esimese võidu sai ta 1955. aastal Padise külanõukogu spordipäeval, 1500 m jooksus ajaga 5,27,0. Ja sealt algas ka tema tõeline sporditee. Pärast Padise 7-klassilise kooli lõpetamist läks ta edasi õppima Jänedale ja ta ise ütleb, et kui poleks sinna sattunud, poleks ehk olnud neid tulevasi võite ja medaleid.

Oma esimese medali võitis ta aga 21-aastaselt, 1958 aastal, Viljandis toimunud Eesti murdmaajooksu esivõistlustel 3km jooksul 7 koht.

1966. aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonna, töötas treeneri ja metoodikuna, võitis hiljem medaleid veteranide Euroopa meistrivõistlustelt.

Jahimehe ja suure ajaloohuvilisena kujunes Ilmar Rootsist aastate jooksul Eesti jahindusajaloo üks parimaid tundjaid ja uurijaid. Ta avaldas üle saja artikli ajakirjades Eesti Loodus, Eesti Mets, Eesti Jahimees, kirjutades Eesti jahinduse ajaloost ja ulukitest, meie esivanemate uskumustest ja kommetest seoses jahi ning ulukitega.

Tema elutööks kujunes aga hundi mineviku ja rahvapärimuste uurimine. Tõuke selleks sai ta 1980. aasta käigust Eesti Kirjandusmuuseumisse, mil hakkas uurima jahipidamise ja ulukite kohta käivat pärimust Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni rahvaluulekogudes ja rahvaluule arhiivis. Uurimistöö tulemusena ilmus 2005. aastal monograafia "Tuli susi soovikusta" ja 2011. aastal kaitses ta Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi juures doktoritööd "Hunt ja inimene: suhted Eestis XVIII sajandi keskpaigast XIX sajandi lõpuni" (juhendaja professor Tiit Rosenberg). Veel on tema sulest ilmunud raamat "Jaht ja ulukid rahvakultuuris".

Ilmar Rootsi kuulus ajalehe Jahimees ja sellest välja kasvanud ajakirja Eesti Jahimees toimkonda peaaegu väljaande asutamisest alates.

2020. aastal autasustas Eesti Jahimeeste Selts teda seltsi kõrgeima autasuga, vapimärgiga "Metsis".