Hugo Kuusner

märts">19. märts 1887 Pärnu – 23. märts 1942 Sevurallagi vangilaager, Sosva, Sverdlovski oblast) oli Eesti advokaat ja poliitik.

Ta oli Pärnu linnapea, Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu, Eesti Asutava Kogu ja Seadusandliku Delegatsiooni liige.

Oli Kaitseliidu ja Isamaaliidu liige.

Roll Eestimaa iseseisvumisel

Enamlased arreteerisid Kuusneri 18. jaanuaril 1918, kuid tal õnnestus tänu oma abikaasa Marta aktiivsele tegutsemisele vanglast vabaneda. Saanud Tallinnas teada, et Estonia teatrimajas toimub juhtivate poliitikute salakoosolek, kus vaetakse poliitilist olukorda Eestis, läks temagi sellele koosolekule.

Koosolekul otsustati Eesti Vabariik võimuvaakumi tekkimisel sobivas kohas välja kuulutada ja koosolijatele tutvustati äsja koostatud iseseisvusmanifesti. Pärast koosolekut sõitis Kuusner koos abikaasaga rongiga Pärnusse ja jäi haigeks. Järgmisel päeval tuli aga tema poole Maapäeva asjadevalitseja Jaan Soop ja tõi salaja kaasa iseseisvusmanifesti korraldusega organiseerida Pärnus selle väljakuulutamine pidulikus õhkkonnas.

23. veebruaril 1918 Pärnus luges ta publikule ette "Eesti iseseisvuse manifesti". Järgmisel päeval koostasid erakondade ja ühiskondlike organisatsioonide esindajad linnavalitsuses vastava akti, millega tõendati manifesti ette lugemist ja Eesti Vabariigi väljakuulutamist.

Kui algas Saksa okupatsioon, pidas Kuusner oma missiooni lõplikult täidetuks sellega, et käis Maapäeva liikmena Saksa okupatsioonivõimule deklareerimas, et Eesti on ennast iseseisvaks vabariigiks kuulutanud. Algul jäi Kuusnerile mulje, et seda aktsepteeritakse, aga juba paari päeva pärast, 6. märtsil 1918 sakslased arreteerisid ta. Kuusner oli 7,5 kuud vanglas ja koduarestis.

Pärast vabadussõda tundus Kuusnerile, et |Eesti Vabariigi väljakuulutamist Pärnus hakatakse järjest rohkem ignoreerima ja moonutama, millega ta ei saanud mitte kuidagi nõus olla. Esimese katse tõe jalule seadmiseks tegi ta avalikult 23. veebruaril 1928. aastal, kui kirjutas Pärnu Postimehes Eesti Vabariigi 10. aastapäevale pühendatud pikema artikli ja jutustas, kuidas iseseisvumise väljakuulutamine aset leidis.

16. juunil 1933 mõistis Viljandi-Pärnu rahukogu ta ametialase kuriteo (omastamise ja raiskamise) eest 1,5 aastaks vangiroodu ühes kõigi õiguste kaotamisega.Pärast mida ta loobus poliitikast ja advokaadipraksisest ning hakkas aiandusega tegelema.

Pärast vanglast vabanemist taotles Hugo Kuusner 23. veebruaril 1937 Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist 21. või 23., aga mitte 24. veebruaril. Riigiarhiivi direktor Gottlieb Ney leidis, et "...peab jõudma otsusele, et Eesti vabariigi algpäevaks tuleb pidada 24 veebruari 1918, s. o. päeva mil pealinnas kuulutati välja iseseisvus ja mil ka tegelikult läks kõrgeim võim selleks valitud organite (esialgu Päästekomitee, siis ajutise valitsuse) kätte."

Pärnu linnapea (1918-1919)

5. märtsil 1919 ütles Pärnu linnapea Hugo Kuusner: "Maal tuleb sunnivõtmine kõige karmimate abinõudega läbi viia. Teatud määr vilja tuleb põllumeestelt karistussalkadega kokku võtta. Vähemalt põllumeestelt on halvem vilja kätte saada, aga järelandmist nende vastu ei tohi olla. Põllumeestelt tuleb linnalaste heaks kas või viimane leivapäts ära võtta. Läbiotsimised maal vilja revideerimisel ei tohiks ühtegi põllumeest haavata, kui sõjavägi selleks välja on komandeeritud."

14. juuni 1941 arreteeriti Kuusner NKVD poolt ja küüditati perekonnaga Siberisse, kus ta hukkus 23. märtsil 1942. Tema ja veel kahe endise Pärnu linnapea (Oskar Kask ja Priit Suve) mälestuseks on Pärnu Alevi kalmistule püstitatud hauakivi.

Oli abielus Marta Kuusneriga (1889–1942, suri asumisel), Naiskodukaitse ja skauditegelasega.