Heli Lääts: Eesti laulja

aastast Heli Saul; 24. juuni 1932 Kuressaare – 16. veebruar 2018) oli eesti laulja (metsosopran).

Heli Lääts
Heli Lääts 1974. aastal Foto: Jaan Künnap
Sündinud	24. juuni 1932 Kuressaare
Surnud	16. veebruar 2018 (85-aastaselt)

 

Heli Lääts lõpetas 1955. aastal Tallinna Muusikakooli. Samal aastal debüteeris ta estraadilaval. 1960. aastal lõpetas ta laulu erialal Tallinna Riikliku Konservatooriumi (Tiit Kuusiku õpilasena). Ta sai esimese Eesti lauljana estraadi- ja kammerlaulja kvalifikatsiooni.

Regulaarsed esinemised estraadilauljana algasid 1956. aastal Emil Laansoo ansambli ja Eesti Raadio estraadiorkestriga. 1957. aastal osales Lääts koos teiste Eesti estraadikunstnike ja ansambliga Metronoom Moskvas ülemaailmsel noorsoo- ja üliõpilasfestivalil ning võitis sealse lauluvõistluse. 1958. aastal võitis ta esimese Eesti lauljatarina üleliidulise estraadiartistide konkursi.

Aastatel 1957–1961 laulis Lääts Eesti Raadio naistrios. Aastatel 1957–1987 oli ta Eesti NSV riikliku filharmoonia solist ning aastatel 1966–1974 sealsamas estraadistuudio lauluõpetaja.

Heli Lääts astus üles estraadi- ja kammerlauljana, osales estraadietendustes ning laulis lastelaule. Tema hääl oli kauni tämbriga ja repertuaar sisukas. Ta oli paljude eesti heliloojate laulude esmaesitaja (sh Evald Vainu „Ei kunagi”, „Kuidas siis mitte kevadest laulda” ja „Ununesid sõnad”, Boris Kõrveri „Tallinn, mu Tallinn” ja „Kevade lauluke”, Arne Oidi „Ära võõraks jää”, Kustas Kikerpuu „Sa äratasid minus luiged lendu”, Valter Ojakääru „Ööviiul” ja „Oma laulu ei leia ma üles”).

Tema lauldud laule on helisalvestistena paljudel heliplaatidel ja Eesti Raadio arhiivis. Ta lõpetas lauljakarjääri 2006. aastal.

2002. aastast kuulus ta Keskerakonda.

Heli Lääts on maetud Tallinna Metsakalmistule.

• 1970 – Eesti NSV teeneline kunstnik
• 1976 – Eesti NSV rahvakunstnik
• 2004 – Valgetähe V klassi teenetemärk
• 2004 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
• 2016 – Eesti popmuusika auhind Kuldne Plaat – elutööauhind

Tema abikaasa oli dirigent Peeter Saul, nende pojad on Kaarel ja Indrek Saul. Keemik Koit Lääts oli tema vend.

• Eesti kullafond (Heli Lääts)
• "Heli jälgedes" (Kõrsikute album)
• "Hõbelaev" (dokumentaalfilm)

• Enda Naaber, "Vikerkaare saladus. Raamat Heli Läätsest". Autori kirjastus, Kuressaare 1995, 166 lk.
• Hille Karm, "Heli Lääts. Armastusega". SE&JS, Tallinn 2017, 382, [2] lk.

• Heli Lääts andmebaasis MusicBrainz (inglise keeles)
• Maris Meiessaar, "Heli Lääts – naine kui skulptuur", EPL Laupäev, 21. juuni 2008
• Olavi Pihlamägi: Heli Lääts on ja jääb, ja mitte keegi pole temast üle, Õhtuleht, 16. veebruar 2018
• Heidy Tamme: Suurepärase pärandiga Heli Lääts väärib taevast sära, Õhtuleht, 16. veebruar 2018
• Voldemar Kuslap: Helit iseloomustab eriline armsus, mis tegi ta üldrahvalikult lugupeetavaks, ERR, 16. veebruar 2018