Hans Leberecht

detsember 1910 Peterburi – 10. november 1960 Tallinn) oli Eesti kirjanik.

Leberecht veetis lapsepõlvesuved Järvamaal Koordi külas emapoolse vanaema juures. Õppis 1935–1937 Leningradis Gorki-nimelises Kirjanduse Õhtuülikoolis. Osales Teises maailmasõjas Punaarmees. Hans Leberecht sai Eesti NSV Kirjanike Liidu liikmeks 1949. aastal.

Aastatel 1945–1951 oli ta ajalehe Sovetskaja Estonia erikorrespondent. Ta oli aastast 1944 kuni surmani NLKP liige ja 1951–1955 Eesti NSV Ülemnõukogu III koosseisu saadik. Maetud Tallinna Metsakalmistule, kirjanike künkale.

Kirjutamist alustas Leningradis ning tema teoste esmatrükid on enamasti venekeelsed, eestindused aga autoriseeritud. Sai tuntuks jutustusega "Valgus Koordis". Käsitlenud ka tööliste elu ja sõjasündmusi.

Jutustused

• "Valgus Koordis" (1949), kujutab kolhooside moodustamist ametliku ideoloogilise skeemi järgi
• "Teel" (1951)
• "Ühes majas" (1958)

Romaanid

• "Kaptenid" (1956)
• "Sõdurid lähevad koju" (1957)
• "Vassarite paleed" (1960)

Novellikogu

• "Pronkssõrmus" (1961)

• Tutvunud ajakirjanikuna kollektiviseerimisega Eesti külas, kirjutas Leberecht aastal 1948 oma olukirjelduse baasil romaani "Valgus Koordis", mis esitati kirjastuse Ilukirjandus ja Kunst romaanivõistlusele, kuid ei leidnud žürii tähelepanu. Pärast selle liikmete poliitilist hurjutamist moodustati Eesti NSV Ministrite Nõukogu korraldusel uus žürii ja see määras Leberechtile esimese auhinna.
• Stalini preemia 1949
• Eesti NSV teeneline kirjanik 1959

Aastatel 1960–1990 kandis Hans Leberechti nime praegune Ugala tänav.