Hando Mugasto

jaanuar 1907 Rakvere – 11. juuni 1937 Tartu) oli eesti graafik.

Hando Mugasto
Sünninimi	Heinrich-Voldemar Monstrum (Munstrum)
Sündinud	18. jaanuar 1907 Rakvere, Eesti
Surnud	11. juuni 1937 Tartu, Eesti
Rahvus	eestlane
Tegevusala	graafika

Sündinud voorimehe perekonnas kuuenda ja viimase lapsena. Ema Ann pärines Rakvere ligidalt Tõrmast ja isa Aleksander Neerutist. Kunstniku õe Helene Mugasto andmeil oli kirikukirjades perekonnanimeks Monstrum (Munstrum), koolikirjades aga Mundström. Et vabaneda nimekujupaljususest, otsustati perekonnanimeks võtta Mugasto, mis kinnitati Riigikohtu otsusega 22.10.1925.

1914 asus õppima Eesti Haridusseltsi kooli, mille lõpetas 1921. aasta mais. Seejärel astus ta Viru Maakonna Reaalgümnaasiumisse (hilisem Rakvere Poeglaste Gümnaasium). Pärast gümnaasiumi lõpetamist hakkas Mugasto 1924. aastast käima kunstikool Pallase joonistuskursustel. Noor kunstnik kolis Tartusse õe Helene Johani juurde ning õppis Pallases Eduard Wiiralti ja pärast seda, kui Wiiralt sõitis 1925. aasta sügisel Pariisi, Ado Vabbe juures. Aastad 1929–1931 oli noor kunstnik sunnitud sõjaväeteenistuse, kehva tervise ja majanduslike raskuste tõttu veetma vanematekodus Rakveres. Pallase kooli lõpetas ta 1933. aastal koos Andrus Johani, Kaarel Liimandi ja Ernst Jõesaarega graafikuna.

1935. aasta septembris valiti Mugasto Pallase graafikaõpetajaks. Tema juhtimisel jätkus töö graafikaateljees monotüüpia ja sügavtrükitehnikate alal, suurt rõhku pandi ka litograafia, puugravüüri ja värvilise puugravüüri tundmaõppimisele ja graafikaateljee tehnilise baasi uuendamisele. 1. augustist 1936 registreeriti Mugasto õppejõu kohale, kus ta töötas kuni oma surmani järgmisel aastal.

Hando Mugasto suri 30-aastaselt südamerabandusse vaid mõni tund enne oma elu ühe suurema unistuse, Pariisi sõidu, täitumist.

9. juunil 1934 abiellus Mugasto Tartu Kõrgema Muusikakooli õpilase Terese Kriguliga (1910–1960). Nad olid tutvunud 1932. aasta kevadel muusikakooli ja Pallase kunstikooli sõprusõhtul. Noored asusid elama Terese vanemate juurde Tartus. 1935. aastal sündis tütar Krista. Hando Mugasto õde Helene oli abielus kunstnik Andrus Johaniga.

1924. aastal Pallasesse astunud Hando Mugasto oli juba 1925. aastal esinemisvõimeline kunstnik ja hakkas osa võtma näitustest. Esialgu viljeles ta peamiselt linoollõiget, järgides Eesti Kunstnikkude Rühma geometriseerivat suunda. Tema kunsti iseloomustas 1920. aastate lõpule ja 1930. aastate algusele tüüpiline proosarealism, stseenide ja tüpaaži rämedavõitu karakteersus. Linoollõike kõrval katsetas ta ka teisi tehnikaid, näiteks akvatintat. Läinud pärast Wiiralti lahkumist Rudolf Parise maaliateljeesse, innustus ta monotüüpiast. Wiiralt katsetas monotüüpia vallas aastail 1923–1925 ning see maalilähedane tehnika muutus Pallases populaarseks. Monotüüpia kõrgperioodiks Mugasto loomingus olid 1934 ja 1935. Tema loodus- ja linnavaated leidsid kergesti ostjaskonna ja levisid paljudesse kodudesse. 1929. aastal pälvis Hando Mugasto auhinna monotüüpias illustratsioonide eest August Gailiti romaanile „Toomas Nipernaadi” (1928).

Aastal 1929 tuli Mugastol õpingutesse vaheaeg kuni naasmiseni 1931. aastal Vabbe graafikaateljeesse. Enne lõpetamist viljeles ta nii litot, sügavtrükki kui ka puulõiget-puugravüüri, tunnetades tehnikate eripära. Kaasaegsete hinnangul väljendus Mugasto anne eriti eredalt just puugravüürides, millest sai tema hiilgeala. 1935. aastast keskenduski graafik peamiselt sellele tehnikale. Tähtsaima osa Mugasto varaseimast puugravüüriloomingust moodustavad illustratsioonid Jüri Parijõe muinasjutukogule "Külaliste leib" ja Erni Hiire luulekogule "Pöörang". Mõnes gravüüris on Mugasto, nagu tema eel ka Laigo, kasutanud umbra-, siena- või ookertooni („Hoov”, „Narva”, 1936 – neist on säilinud ka mitmevärvilisi proovitrükke; „Rehetare”, „Petseri kloostri kellatorn”, 1937).

1936. aastal võitis Hando Mugasto tellimustööna valminud sarjaga „Eesti kiviõlitehas” Varssavi II rahvusvahelisel puugravüüride näitusel audiplomi ja rahalise preemia. Samal näitusel esines ka Laigo ning Wiiralt oma „Claude’i” ja „Puulõike sünniga”. Ühtaegu töötas Mugasto intensiivselt raamatugraafika vallas.Temast sai kiiresti otsitud illustraator, kellele anti ulatuslikke ülesandeid. Selles žanris paistavad eriti silma tema kahevärvilises puugravüüris päisliistud ja initsiaalid Kreutzwaldi „Kalevipojale”, mille pilditahvlitel on reprodutseeritud Kristjan Raua söejoonistused (1935). 1937. aasta maailmanäitusel võitis ta koos Kristjan Rauaga selle eest grand prix' Ta on illustreerinud Underi luulekogu „Ja liha sai sõnaks” (1936) ja Tuglase lapsepõlveromaani „Väike Illimar” I osale (1937).

Mugasto talent avaldus erilise võluga eksliibrisekunstis. 1935. aastal toimunud raamatuaasta, mil raamatut ja raamatukunsti tutvustavate üritustega kaasnes ka eksliibrisekunsti populariseerimine kunstikriitikute ja kollektsionääride poolt. Hando Mugasto säilinud eksliibriste arv ei ole suur, kokku on neid säilinud 19. Teiste seas tegi kunstnik eksliibrise ka kollektsionäär Julius Genssile. Mugasto surma tõttu lõikas selle tema kavandi järgi puusse Arkadio Laigo.

•  
  "Muusikud" (1930. aastate algus). Vineergravüür paberil
•  
  "Päevauudised" (1936). Puugravüür paberil
•  
  "Maastik" (1929). Monotüüpia
•  
  "Hoov" (1936). Puugravüür
•  
  "Tartu kivisild" (1931). Õlimaal lõuendil

Hando Mugasto loomingust korraldati mälestusnäitused 1937. aasta lõpus Tartus ja Rakveres ning 1938. aasta alguses Tallinnas. 1938. aastal avati Tartu Maarja kalmistul Hando Mugasto mälestussammas, mille autor oli Mugasto kursusekaaslane skulptor Ernst Jõesaar. Mälestussammas asub Raadi kalmistu peateest paremal, Kruusamäe tänava poolsel kolmandikul.

Graniidist nelinurkse hauamonumendi ülaserva on raiutud kunstniku nimi. Nime all on sünni- ja surma-aasta ning monumendi keskel tõrvikut hoidva noormehe reljeef.

Tartus on Hando Mugasto tänav.