Hüäänkoer

Hüäänkoer
Kaitsestaatus
Väljasuremisohus  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Kiskjalised Carnivora
Sugukond	Koerlased Canidae
Perekond	Hüäänkoer Lycaon
Liik	Hüäänkoer
Binaarne nimetus
Lycaon pictus (Temminck, 1820)

Hüäänkoera kõige lähedasemaks sugulaseks peetakse Aasias elavat punahunti (Cuon alpinus).

Kunagi elasid hüäänkoerad Musta Aafrika metsa- ja kõrbevabades piirkondades. Nad olid levinud merekallastelt metsapiirini. Hüäänkoera peamisteks elupaikadeks olid savannid ja rohumaad, kus leidus kõige rohkem tema saakloomi, sõralisi.

Inimasustuse laienemise ja küttimise tagajärjel on nende asuala kahanenud. 2012. aasta seisuga hinnati hüäänkoerte looduses elavat arvukust 6600 isendile. Suurimad looduses säilinud hüäänkoerte asurkonnad on Tansaanias Selousi looduspargis, Botswana ja Namiibia piirialadel ning Zimbabwes Hwange ja Mana Poolsi rahvuspargis.

Hüäänkoer kuulub eriti ohustatud loomaliikide hulka.

Hüäänkoer on hundisuurune. Tema tüvepikkus on 76–102 cm, saba pikkus 31–41 cm, õlakõrgus 60 cm ja mass 16–23 kg. Kehaehituselt on ta sitke ja sihvakas, pikkade tugevate jalgade ja suhteliselt pika sabaga loom. Tal on võimsad lõuad ja teravad hambad. Suured ovaalsed kõrvad teevad looma hüäänisarnaseks.

Lühike karvastik on laiguline ja kontrastse värvivariatsiooniga, mille järgi tunnevad hüäänkoerad oma liigikaaslased ära juba 50–100 meetri kauguselt. Üldiselt tumepruunil karvkattel on korrapäratud kollased, mustad ja valged laigud. See värvikas muster on igal isendil erisugune ja võimaldab neid eristada. Harva esineb ka üleni musta karvkattega loomi.

Hüäänkoerad on väga sotsiaalse eluviisiga, seega üksikult elavaid ja küttivaid isendeid kohtab harva. Hüäänkoerte karja võib kuuluda 40–60 isendit. Hüäänkoerad võivad haukuda, mõmiseda ja jäljendada lõvi möirgeid.

Toitumine

Hüäänkoerad on hüperkarnivoorid, mis tähendab, et nende menüü koosneb vähemalt 70% ulatuses lihast. Enamasti langevad nende saagiks keskmise suurusega (u 50 kg) antiloobid, nagu impalad (Aepyceros melampus), suurkudud (Tragelaphus strepsiceros) ja Thomsoni gasellid (Eudorcas thomsonii). Hüäänkoertel esineb harva raipesöömist.

Hüäänkoerte jahiretke algusest annab märku vali ja meloodiline häälitsus "ho-ho-ho", mille abil kari omavahel suhtleb. Peale selle hauguvad nad mõnikord teravalt või sädistavad nagu ahvid.

Hüäänkoerte peamised vaenlased on hüäänid ja lõvid, kes on neile kleptoparasiitideks, toitudes hüäänkoerte murtud saagist. Inimesi nad eriti ei pelga, kuid vähehaaval kaovad piirkondadest, kus neid kütitakse.

Sigimine

Hüäänkoerte sigimisperiood algab märtsis. Sel ajal suur kari laguneb. Tiinus kestab 63–80 päeva. Emased poegivad veekogude kallastele kaabitud urgudes, mis asuvad sageli lähestikku. Hüäänkoera pesakonnas on 6–8 kutsikat. Õige pea hakkab ema neile andma piima kõrvale ka pooleldi seeditud liha. Pojad asuvad varakult koos vanaloomadega jahti pidama.

Hüäänkoerte eluiga on 9–10 aastat.