Gulagi Arhipelaag

Kirjutamine toimus vahemikus 1958–1968 ning teos avaldati aastal 1973.

"Gulagi arhipelaag"
1974. aastal ilmunud itaaliakeelse tõlke kaas.
Originaali pealkiri	"Архипелаг ГУЛАГ"
Autor	Aleksandr Solženitsõn
Keel	vene
Ilmumisaeg	1973 (originaal) 1990 (eesti keeles)

Prantsuse ajaleht Le Monde valis selle 20. sajandi 100 parima raamatu hulka.

Üldistavat teost NSV Liidu vangilaagrite süsteemist hakkas Solženitsõn kirjutama 1958. aastal. Materjali kogumine oli raske ja töö seiskus. Pärast seda, kui teos "Üks päev Ivan Denissovitši elus" 1962. aastal avaldati, sai Solženitsõn hulgaliselt kirju endistelt NKVD laagrites kinnipeetuilt, mis lubasid katkenud tööd jätkata. Teose üldine kava valmis 1964. aasta sügisel. 1965. aasta septembris sai KGB aga osa Solženitsõni arhiivist kätte.

Töö teose kallal jätkus äärmise konspiratsiooni tingimustes. 1965/66. ja 1966/67. aasta talvel elas Solženitsõn Eestis Jaan Pordi talus Vasula külas, kus valmis oluline osa romaani käsikirjast. 1967. aasta märtsis valmisid teose kuus esimest osa teises redaktsioonis. 1967/68. aasta talvel jätkus käsikirja viimistlemine. 1968. aasta mais valmis sõprade abiga kõigi kolme köite masinakirjas redaktsioon, mis toimetati filmilindil kohe välismaale. Konspiratsiooni tõttu ei näinud Solženitsõn oma teose käsikirja kordagi tervikuna. Enne seda, kui romaan 1973. aastal välismaal ilmus, tegi Solženitsõn käsikirjas veel ainult pisiparandusi.

Solženitsõn soovis, et "Gulagi arhipelaag" ilmuks kõigepealt vene keeles, aga mõistis, et see on võimatu. Inglise keelde tõlkis teose Thomas Whitney. 1973. aastal sai KGB kätte romaani teise, lõpetamata versiooni. See ajendas teost viivitamata välismaal avaldama. Romaani esimene osa ilmus 1973. aasta detsembris prantsuse keeles YMCA-Pressi kirjastuse väljaandel Pariisis. Esimese osa ingliskeelne variant avaldati 1974. aasta kevadel. Nõukogude Liidus levisid teose osad samizdat'i paljudatud fotokoopiatena. Romaani lõplik redaktsioon ilmus samuti YMCA-Pressi väljaandena 1987. aastal. "Gulagi arhipelaag" on ilmunud rohkem kui 30 keeles, tõlke eesti keeles avaldas 1990. aastal kirjastus Eesti Raamat.

Nõukogude Liidus ilmus "Gulagi arhipelaag" tervikuna 1990. aastal. 9. jaanuaril 2009 kanti "Gulagi arhipelaag" Venemaal koolide kohustusliku kirjanduse loetellu.

Romaani honorar ja müügitulu kanti Solženitsõni fondi, millega toetati repressioonide ohvreid Nõukogude Liidus.

Romaani osad

I köide

1. osa – "Vanglatööstus" ("Тюремная промышленность")
2. osa – "Igiliikumine" ("Вечное движение")

II köide

1. osa – "Hävitamis- ja töölaagrid" ("Истребительно-трудовые")
2. osa – "Hing ja okastraat" ("Душа и колючая проволока")

III köide

1. osa – "Sunnitöö" ("Каторга")
2. osa – "Sundasumine" ("Ссылка")
3. osa – "Stalinit ei ole" ("Сталина нет")

Kui "Gulagi arhipelaag" Prantsusmaal ja USA-s ilmunud oli, arutas NLKP juhtkond 7. jaanuaril 1974 Solženitsõni "personaalküsimust". Juri Andropovile oli selge, millist ohtu Solženitsõn riigikorrale kujutas – kogu maailm kuuleb 60 miljonist nõukogude terrori ohvrist. Andropov mõistis, et "Gulagi arhipelaag" võib Nõukogude võimu õõnestada rohkem kui Lääne tuumaarsenal. Willy Brandtilt saadi nõusolek, et Saksamaa Solženitsõni vastu võtaks. Solženitsõn arreteeriti 13. veebruaril 1974 ja viidi järgmisel päeval lennukiga Saksamaale.

• 1970 – Nobeli kirjandusauhind

• "Gulagi arhipelaag" (alapealkiri: "Kirjandusliku uurimuse katse"), I–III, Eesti Raamat, Tallinn 1990 (I köite tõlkinud Henno Arrak, Helmi Tillemann ja Maiga Varik; II köite tõlkinud Helmi Tillemann ja Maiga Varik, värsid tõlkinud Harald Rajamets; III köite tõlkinud Edvin Hiedel ja Helmi Tillemann).

Tsitaadid Vikitsitaatides: Gulagi arhipelaag

• Stéphane Courtois, Nicolas Werth, Jean-Louis Panné, Andrzej Pazkowski, Karel Bartosek, Jean-Louis Margolin, Kommunismi must raamat. Kuriteod, terror, repressioonid. Kaasautorid Rémi Kauffer, Pierr Rigoulot, Pascal Fontaine, Yves Santamaria, Sylvain Boulouque. Varrak, 2000. Tõlkijad Marri Amon, Marvi Järve, Tunne Kelam, Tõnis Lukas, Tiiu Relve, Enn Sarv, Indrek Õis. Eessõna – Lennart Meri. Lisad: Joachim Gauck, Ehrhart Neubert ja Mart Laar.
• Pagulane pöördus tagasi. David Remnicki (The New Yorker) ja Disa Håstadi (Dagens Nyheter) materjalide põhjal Nils B. Sachris, Postimees, 30. mai – 2. juuni 1994.
• Toivo Kuldma, Nobeli auhind 1901–2004. Olion, 2005.

• Originaaltekst on HTM-vormingus.