Grööni Vaal

Minevikus jagunes grööni vaala levila kolme karja. Teravmägede kari rändas Gröönimaa, Islandi, Jan Mayeni saare ja Teravmägede vahel. Mõned neist jõudsid Novaja Zemljani ja isegi Kara merre. Teine kari rändas Davise väinas, Baffini lahes ja lõuna poole kuni Labradorini. Kolmas kari rändas kevadel lõunasse, Tšuktši ja Beauforti merest läbi Beringi väina Beringi merre ning sügisel põhja tagasi. See kari võib jõuda lõunas Kamtšatkani. 29. juunil 1969 registreeriti grööni vaala kõige lõunapoolsem leid põhjalaiusel 33°29' Osaka lahes. See oli 6,4 m pikkune noorloom, kes toimetati elusana Osaka naabruses asuvasse Sakai sadamasse.

Tänapäevaks on neist kolmest karjast kaks esimest peaaegu täielikult hävitatud, aga kolmas on säilinud märksa vähenenuna.

Grööni vaal on kuni 21 m pikk ja kaalub kuni 150 tonni. Tema pea on tohutult suur, moodustades kolmandiku tüvepikkusest, ja on kerega ühendatud hästi eristatava kaelaga. Täiskasvanud loomad on tumedad, mõnikord heleda kõrialusega. Noorloomad on tumehallid. Nahk on sile ja sarvestumata, vääneljalalised vähid neile ei kinnitu. Loivad on lühikesed, laiad ja ümardunud tippudega.

Grööni vaala lõualuud on kõrged ja kaarjalt kõverad. Suuõõne kummalgi pool on 300–400 painduvat kiusplaati. Neist pikimad on 4½ m kõrged. Kiusplaadid on täiskasvanutel mustad, imevatel poegadel hallid.

Grööni vaalad elavad üksikutena. Ainult harva kohtab mitut neist koos.

Nad viibivad veepinnal 1–3 minutit ja selle aja jooksul purskavad 4–12 korda välja kaheosalise veejoa. Seejärel sukelduvad nad 5–10 minutiks. Vigastatud loomad võivad vee alla jääda kuni tunniks.

Ujuda võib ta kiirusega umbes 20 kilomeetrit tunnis.

Grööni vaalad toituvad peamiselt 3–4 mm pikkustest pisivähkidest hormikutest, vähem tiibjalalistest limustest.

Grööni vaal orienteerub rüsijääs ülihästi. Selja abil suudab ta läbi murda 20–30 cm paksusest jääst. Sellegipoolest hukkuvad mõned neist jää all. Tšuktšid tunnevad niisugused kohad ära jää üleskummumise järgi.

Grööni vaalad saavad suguküpseks umbes 25-aastaselt. Keha kasv aeglustub märgatavalt 40–50 aasta vanuselt.

Alates 1981. aastast on vaalakütid leidnud Alaskal Beauforti merest püütud grööni vaaladest vähemalt 6 harpuuniotsa. Harpuuniotsad olid valmistatud kivist või elevandiluust. Smithsonian Institutioni antropoloogide hinnangul olid need 130–200 aastat vanad. Need kaudsed tõendid panid Alaska vaalauurija Craig George'i ja tema kaastöötajad uskuma, et grööni vaala eluiga võib olla pikem kui 200 aastat. George pöördus Californias La Jollas asuva Scrippsi keemiku Jeffrey Bada poole, keda peetakse ratseemilise analüüsi eksperdiks. Uurimismaterjaliks anti talle vahemikus 1978–1996 püütud 48 grööni vaala silmaläätsed. Ratseemilise dateeringu tulemused andis Boda üle statistikateadlasele Judith Zehile Washingtoni Ülikoolist, kes arvutas välja, et kolm vaala olid üle saja aasta vanad (135, 159 ja 172 aastat) ning üks oli hinnanguliselt 211 aastat vana.

Grööni vaala pikaealisuse põhjusteks on nimetatud aeglast ainevahetust ja kasvukiirust, samuti suguküpsuse hilist saabumist. Kui grööni vaal saab suguküpseks 25-aastaselt, siis näiteks sinivaal 8–10-aastaselt.

Grööni vaalade järjestatud genoom avaldati 2015. aasta algul. Muuhulgas leiti unikaalseid mutatsioone geenidest ERCC1 ja PCNA, mida on varem seostatud pikema eluea ja DNA reparatsiooniga.

Genoom koosneb esmaste hinnangute kohaselt umbes 2,9 miljardist aluspaarist ja 22 672 valku kodeerivast geenist.