Holodomor: Suur näljahäda Ukrainas Nõukogude Liidus aastatel 1932–1933 rakendatud poliitika tagajärjel

aastatel riiklikult korraldatud näljahäda, mis põhjustas vähemalt 3,9 miljoni inimese surma.

2006. aastal tunnistas Ukraina Ülemraada holodomori Nõukogude Liidu valitsuse toimepandud genotsiidiks Ukraina rahva vastu. Hiljem on selle hinnanguga liitunud veel 17 riiki, esimesena tunnistas selle genotsiidiks Eesti.

Holodomori eesmärk oli "klassivaenuliku elemendi" ("kulakute", rahvuslikult meelestatud rahvaosa jms) kahjutuks tegemine, erapõllumajanduse väljasuretamine ning rahva kolhoosidesse astuma sundimine. Tööliste ja kommunistide relvastatud toitlussalgad korjasid varumisplaanide alusel vilja. 25 000 Ukraina külast suutsid riiklikku teraviljaplaani täita vaid 1500 küla. Täitmata normi katteks lubati karistussalklastel algul võtta lihasaadusi ja kartuleid, hiljem ka teisi säilitamiseks ladustatud toiduaineid. Peredelt võeti ära ka seemnevili. Teravili suunati Ukraina tööstuskeskustesse (Donbass, Kiiev, Zaporižžja), et toita töölisklassi.

Suurlinnadest saadetud tšekistid konfiskeerisid 1933. aastal Ukraina küladest kohalike haldusorganite raamatupidamisega seotud dokumendid ning sündide ja surmade registrid. Välismaalastel keelati näljahäda jäädvustada, et maailma ei imbuks materjale, mis võiksid NSV Liitu kompromiteerida. Eluga riskides siiski fotosid tehti. Isegi NKVD-laste hulgas, kes olid tolle aja Ukrainat näinud, oli kõrge enesetappude määr, kuna nähtud ebainimlikkus ületas kõik piirid.

NSV Liit ja tema õigusjärglane Venemaa Föderatsioon ei ole holodomori tunnistanud riikliku poliitikana, vaid looduslike, majanduslike ja poliitiliste asjaolude kokkusattumisena.

Holodomor oli ideoloogiliselt suunatud "rahvusliku" Ukraina ja ukrainlaste vastu, mis toimus mitmes eluvaldkonnas kolme lainena. Esimene oli aastail 1921–1923, teine laine 1932–1933, milles erinevail andmeil hukkus kuni 7 miljonit inimest. Kolmas näljahäda tuli pärast Teist maailmasõda. Sõjast laostunud põllumajanduses oli vähenenud teravilja külvipind. Erinevais Ukraina osades oli ebasoodne ilmastik: rahe, üleujutus ja kuivus. Eriti põuane oli 1946. aasta. Aastail 1946–1947 suri Ukraina 16 oblastis ligi 800 000 inimest. Samas said Nõukogude Liidult tasuta abi Prantsusmaa, Bulgaaria, Tšehhoslovakkia, Poola ja Rumeenia – kokku 105 000 tonni teravilja. 1947. aasta teraviljakülviks anti Ukrainale 2,3 miljonit tonni seemnevilja.

Proletariaadi diktatuuri tingimustes langes põllumajanduse ümberkujundamisel teraviljatoodang. 1913. aasta teravilja kogutoodang 92,3 miljonit tonni ületati esmakordselt alles 1955. aastal – 106,8 miljonit tonni. Teravilja eksport, mis oli NSV Liidule peamine valuuta allikas, vähenes kollektiviseerimise suurenedes aasta-aastalt ja lõppes näljahädaga. Kui Venemaa oli 1913. aastal suurimate teraviljaeksportijate hulgas, siis 1990. aastal jõudis ta maailma suurimate importijate sekka. Pidev eksport taastus pärast NSV Liidu lagunemist.

Ei saa statistiliselt kinnitada, et 1932.–1933. aasta olnuks erakordselt sademetevaene, ent esines enneolematult palju teravilja roostehaigust, mis võis madalama viljasaagi põhjustada. Põuale viitavad vaid üksikute inimeste meenutused ja parteijuhtide ettekanded. Ebajõukohaste maksude tasumata jätmine andis nõukogude võimule kasakate põlise iseseisvustahte allasurumiseks soodsa võimaluse. ÜK(b)P KK otsusega 15. detsembrist 1932 keelati varustada toiduainetega külasid, kes ei suutnud täita viljavarumisplaani. Külaelanikele ei jäänud muud, kui süüa koeri ja kasse või võimalusel kodunt lahkuda. Levis inimsöömine: on väidetud, et mitte kunagi inimsoo ajaloos pole inimsöömine jõudnud sellise ulatuseni kui Ukraina NSVs 1930ndatel. Ukraina Riikliku Julgeoleku poliitosakonna (OGPU) salastatud aruandest 8.02.1933 nähtub, et 1932. aasta detsembris ja 1933. aasta jaanuaris lahkus kodudest 85 217 inimest (rahvuse tunnus näitamata). Pole teada, kui palju inimesi emigreerus (Poolasse, Ameerika Ühendriikidesse jne), kui palju suri nälga. Inimeste surma põhjustasid kurnatus, alatoitumus, haigestumine surrogaatide söömisel, nakkushaigused (plekiline tüüfus, malaaria), toiduks kasutatava vilja halb kvaliteet, mille kolhoosidesse mitte astujad olid mulla alla ära peitnud. Avalikku statistikat peeti haigestumiste kohta. 1933. aastal suri Ukrainas malaariasse 100 000–200 000 inimest. 3 miljoni ukrainlase kadumist kinnitab kindlalt NSV Liidu riiklik statistika.

Üleliidulise rahvaloenduse andmetest selgub, et ajavahemikus 1926–1939 kasvas kogu Nõukogudemaa elanikkond 24 miljoni inimese võrra, millest venelasi 21 miljonit. Samas ajavahemikus vähenes ukrainlaste hulk 10%, ehk 13 aasta jooksul kadus 3 miljonit inimest. Kui NSV Liidus suurenes 1926–1939 rahvastik 16%, siis Ukraina NSV-s kasvas valgevenelasi 107% ja venelasi 56% võrra, seevastu ukrainlaste arvukus vaid 2%.

Ukrainas on kuulutatud 29. oktoober 1933 Rahvusliku leina ja protesti päevaks. 28. novembril 2006 kuulutas Ukraina Ülemraada holodomori rahvuslikuks genotsiidiks.

Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni Parlamentaarne Assamblee võttis 3. juulil 2008 vastu resolutsiooni, milles tunnistatakse Ukraina 1932.–1933. aasta näljahäda. Dokumendis austatakse "miljonite süütute ukrainlaste mälestust, kes hukkusid 1932.–1933. aasta näljahäda ajal, mille tekitas totalitaarse stalinistliku režiimi ettekavatsetud tegevus ja poliitika". Rahvusvaheliselt pole Ukrainas toimunut genotsiidiks nimetatud. ÜRO keeldus 11. juulil 2008 Venemaa nõudel küsimust selles tähenduses arutlusele võtmast. Põhjendati, et teravilja kasvuks ebasoodus ilmastik oli ka mitmetes teistes Venemaa piirkondades. Mitte ainult Ukraina, vaid ka Venemaa mustmulla aladel Kurski, Voroneži ja Belgorodi oblastis oli näljahäda. Inimesed surid Ukrainas mitte tulenevalt rahvusest vaid elukohast, kus rakendati vägivaldset põllumajanduse kollektiviseerimise poliitikat. Umbes 81% näljahäda läbi surnutest olid ukrainlased, venelasi oli 4,5%. Ohvrite hulgas oli ka bulgaarlasi, ungarlasi, juute, poolakaid ja valgevenelasi. Ukraina näljahäda arutelul Euroopa parlamendis oktoobris 2008 tõdesid mitmed parlamendiliikmed, et nälga surid miljonid eri rahvusest inimesed, sh ukrainlased, venelased, kasahhid, juudid, sakslased, valgevenelased, tatarlased ja paljud teised.

Sel ajal, kui miljonid inimesed nälgisid, pakkus kommunistlik režiim rahvale erikauplusi Torgsini ketis, kus pakuti toiduaineid maailmaturu hindadest 3–4 korda kallimalt kulla, hõbeda, vääriskivide ja valuuta eest, mis veel rahval leidus. Torgsini kaubad olid üle hinnatud ja sageli ka ebakvaliteetsed, ent näljahäda ajal aitas see kaubandus rahval ellu jääda.

•  
  Kommunistlikud noored leidsid "kulakute" poolt surnuaeda peidetud viljakotte. 1. november 1930, Ukraina.
•  
  Nälja ohvrid Harkivštšina külas, Harkivi oblast, 1933.
•  
  Vilja kogumine talunikelt (1930)
•  
  Nälja ohvrid Harkivis (1933)
•  
  Tunnistajad "kulaku" väljakaevatud viljakoti juures. Grišino küla, Donetski oblast.

  Pikemalt artiklis 1920ndate ja 1930ndate näljahäda NSV Liidus

 

 

1932.–1933. aasta näljahäda käigus surnute arv on käsitlustes varieeruv, oleneb metoodikast ja poliitilistest hoiakutest ("meie kannatused on kõige suuremad"). Endine Ukraina president Viktor Juštšenko on väitnud, et nälga suri 7–10 miljonit ukrainlast. Neid arve kasutavad omatahtsi – olgugi et Ukraina kohus on tõestanud poole väiksema arvu ehk 3,9 miljoni inimese surma – ka mõned teiste riikide poliitikud ning mitmed meediaväljaanded. Samas tõid Juštšenko poliitilised vastased välja praeguse genotsiidi esinemise, viidates, et Ukraina iseseisvuse ajal on rahva arv vähenenud 6 miljoni inimese võrra ja suurenenud invaliidide arv, mis on 5,2% elanikkonnast, ning soovitasid presidendil sagedase holodomori mälestussammaste avamise asemel enam tähelepanu pöörata rahva tervise parandamisele. Ukraina venevastased ja partei Meie Ukraina (ukraina keeles Наша Україна) poliitikud kavatsesid nõuda Venemaalt 10–13 triljonit dollarit, kui ÜRO tunnistab holodomori genotsiidiks. Pärast ÜRO ebasobivat otsust hüvitise nõudest loobuti. Kui Euroopa Parlament oli vastu võtnud resolutsiooni, millega holodomor tunnustati inimsusvastaseks kuriteoks, autasustas Ukraina president Viktor Juštšenko sakslasest Euroopa Parlamendi presidenti Hans-Gert Pötteringi ordeniga. Ent holodomori ei nimetatud genotsiidiks. Oma hoiakut holodomori väljendas Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, kes keeldus Ukraina-visiidi ajal külastamast 1932.–1933. aasta suure näljahäda holodomori ohvrite memoriaali Kiievis, mis oli tavaliselt kõigi Ukrainat külastavate riigipeade väisangute programmis. Ka Iisraeli suursaadik proua Kalay-Kleitmani on Ukrainas olles nentinud, et Iisrael ei saa tunnistada holodomori etnilise genotsiidi aktiks. 2008. aasta aprillis märkis Aleksandr Solženitsõn, et Kubani ja Ukraina 1932.–1933. aasta sündmuste juhtimises osales kommunistliku partei ladvikus ka palju ukrainlasi, kuid kellelgi ei tekkinud arvamust, nagu vägivald olnuks suunatud just nimelt ukrainlaste vastu.

13. jaanuaril 2010 mõistis Kiievi apellatsioonikohus 1932.–1933. aasta kuritegudes süüdi NLKP peasekretäri Jossif Stalini ja hulga teisi kommunistliku partei tippjuhte (Vjatšeslav Molotov, Lazar Kaganovitš, Stanislav Kosior, Vlass Tšubar, Mendel Hatajevitš, Pjotr Postišev). Kohtuekspertiisiga tuvastati, et näljahädas hukkus 3 941 000 inimest.

Alates 1998. aastast tähistatakse neljandal laupäeval novembris näljahäda ohvrite mälestuspäeva.

•  
  Holodomori mälestusmärk aastast 1985 Austraalias Canberras.
•  
  Holodomori mälestusmärk Ungaris Budapestis. Püstitatud 2006. aastal.
•  
  Monument "Holodomor 1932–1933" Poolas Varssavis aastast 2009.
•  
  Memoriaal "Holodomor–1933" on esimene näljahäda mälestusmärk Ukrainas. Püstitatud 12. augustil 1990 Poltaava oblastis, Mgaris.
•  
  Memoriaal Kanadas Windsori linnapargis on pühendatud stalinismi ohvritele Ukrainas 1932–1933.
•  
  Tornikekell "Holodomor–1933". Poltaava oblast (50°01'51.24" N, 33°03' 0.34" E).
•  
  Venemaa president Dmitri Medvedev ja Ukraina president Viktor Janukovõtš mälestasid Ukraina näljahäda 17. mail 2010 Kiievis.

2015. aastal avati Washingtonis monument 1932.–1933. aasta ohvritele Ukrainas.