Giovanni Boccaccio: Itaalia kirjanik

juuni">16. juuni 1313 – 21. detsember 1375) oli Itaalia kirjanik ja õpetlane. Boccacciot peetakse novelli kui eepikažanri rajajaks. Tema tuntuim teos on "Dekameron".

Giovanni Boccaccio
Sünniaeg	1313 Firenze (Firenze Vabariik)
Surmaaeg	21. detsember 1375 (62-aastaselt)
Amet	luuletaja, kirjanik
[muuda Wikidatas]

Sünd ja nooruspõlv

Boccaccio sünni täpsed asjaolud on ebaselged. Tema isa oli teadaolevalt Firenze kaupmees, ema kohta aga andmed puuduvad, sest tegu oli abieluvälise liiduga. Boccaccio sündis arvatavasti Toscanas (Certaldos), kus elas tema isa.

Boccaccio kasvas üles Firenzes. Tema isa abiellus 1320. aastatel Margherita del Mardoliga, kes kuulus nimekasse perekonda. Usutakse, et Boccacciot õpetas Giovanni Mazzuoli, kes tutvustas talle varakult Dante loomingut. 1327. aastal kolis Boccaccio Napolisse, kus tema isa määrati panga osakonnajuhatajaks, Giovanni aga samas pangas õpipoisiks, kellena ta töötas kuus aastat. Panganduskarjäär teda siiski ei köitnud ja lõpuks suutis ta oma isa veenda, et too lubaks tal hoopis linna õigusteadust õppima minna.

Õpingud

Boccaccio ei olnud ka õigusteadusest liialt huvitatud, ent kool pakkus talle võimalust end laiahaardelisemalt harida ja kaasõpilastega sidemeid luua. Tema varased mõjutajad olid Paolo da Perugia, humanistid Barbato da Sulmona ja Giovanni Barrili ning teoloog Dionigi da San Sepolcro. Neid aastaid iseloomustab Boccaccio armastus Fiammeta vastu, kes kajastub ka tema hilisemas loomingus. 1330. aastatel sündis Boccacciol kaks ebaseaduslikku last Mario ja Giulio.

Kirjanikukarjääri algus

Napolis hakkas Boccaccio tegelema luulega. Selle perioodi teoste hulka kuuluvad "Filostrato", "Teseida", "Filocolo" ja "La caccia di Diana".

Vältinud Firenzes 1340. aastal levinud katku, naasis Boccaccio sinna 1341. aasta algul. Tema isa naasis Firenzesse juba kolm aastat varem ja läks seal pankrotti. Kuigi Boccaccio ei olnud oma tagasipöördumisega rahul, jätkas ta siiski oma kirjatööd. Aastal 1341 kirjutas ta "Comedia delle ninfe fiorentine" (tuntud ka pealkirjaga "Ameto") – segu proosast ja luulest – lõpetades allegoorilise luuletuse "Amorosa visione" 1342. aastal ja "Fiammetta" 1343. aastal. Boccaccio isa abiellus teise naise, Bice del Bostichiga. Peale Boccaccio ei olnud tal enam ühtki last, mistõttu valmistas poja Iacopo sünd aastal 1344 talle suurt heameelt. Boccacciol endalgi sündis Ravennas tütar Violante, kes oli jälle abieluväline laps.

Must surm Firenzes

Firenze kannatas 1348. aastal musta surma käes, mis tappis kolmveerandi linna elanikest ja kajastus hiljem Boccaccio tippteoses "Dekameron". Alates 1347. aastast veetis Boccaccio palju aega Ravennas, otsides patronaaži. Vaatamata tema enda väidetele ei ole teada, kas ta oli ka tegelikult katku ajal Firenzes. Tema kasuema suri epideemia ajal ja isa 1349. aastal. Ootamatult perekonnapeaks saanud Boccaccio oli sunnitud aktiivsemalt tegutsema.

"Dekameroni" sünd

"Dekameroni" hakkas Boccaccio kirjutama 1349. aastal. On võimalik, et nii mõnegi loo struktuurid on pärit tema varasemast loomingust, ent saja loo valik ja raamjutustus kolmest mehest ja seitsmest naisest sündisid just sel perioodil. 1352. aastaks oli teos enamjaolt valmis. See oli ühtlasi Boccaccio viimane kirjandussaavutus ja üks viimaseid itaaliakeelseid teoseid. Tema teine tuntuim teos oli "Corbaccio".

Boccaccio parandas ja täiustas "Dekameroni" aastatel 1370–1371 – see käsikiri on säilinud.

Viimased aastad

Boccaccio viimased eluaastad möödusid haigustega võideldes; terviseprobleemid olid suuresti seotud rasvumisega. Ta suri Certaldos 21. detsembril 1375.

 

Boccaccio loominguline tegevus algas 1330. aastate keskpaiku. Ta kirjutas nii luulet kui ka proosat. Oma peateose, klassikalise novellikogu "Dekameroni" ("Decamerone"; 'kümmepäevak') kirjutas ta aastatel 1349–1353, täiendades seda aastatel 1370–1373.

Eesti keeles on ilmunud ka Boccaccio romaan "Madonna Fiammetta eleegia" (tõlkinud Lauri Pilter, 2014).