Ferdinand Rei

veebruar 1896 Kabala vald − 20. jaanuar 1977) oli eesti ajakirjanik, poliitik ja põllumees.

Ta lõpetas eksternina keskkooli ja töötas 1913 ajalehe Olevik toimetuses. Aastatel 1917 ja 1918 oli ta ajalehtede Kiir ja Tööline ajakirjanik, töötades koos Viktor Kingissepa, Hans Pöögelmanni ja Jaan Anveltiga. Ta sattus Aleksandr Koltšaki kätte vangi. Ta oli VK(b)P liige. Aastatel 1919 ja 1920 oli ta ajalehe Siberi Tööline toimetaja. VK(b)P Siberi oblastibüroo Eesti agitatsiooni ja propaganda osakonna otsusega heideti ta parteist välja parteidistsipliini rikkumise ja parteivastase kihutustöö pärast. Ajalehe Sovetskaja Sibir (Nõukogude Siber) 1920. aasta 4. juuni numbris ilmus selle kohta isegi teade.

Aastal 1920 opteerus ta venna abiga Eestisse tingimusel, et ei osale enam poliitilises tegevuses. Ta elas seejärel Imaveres Kadastiku talus (54 hektarit), oli peremees ja tegelik põllumees. Aastast 1927 oli ta Imavere valla volikogu liige. Lisaks oli ta üle kümne aasta Imavere masinatarvitajate ühistu juhatuse liige, aastast 1931 Imavere veeühistu juhatuse liige ja üle kümne aasta ühispiimatalituse revisjonikomisjoni liige.

Enne 1941. aasta juuniküüditamist sai ta sellest teada ja hoiatas inimesi. 1949. aasta märtsiküüditamise eel määrati ta küüditavate nimekirja, kuid teda ei küüditatud. 1949–1953 varjas ta end naiseõdede juures Paide lähedal.

Ta arreteeriti 5. märtsil 1953 ja Eesti NSV Ülemkohus mõistis ta § 58-10 lõike 2 alusel 25 aastaks vangilaagrisse ja 5 aastaks asumisele. Ta saadeti Mordva ANSV-sse Dubravlagi, kust vabanes 1955. Seejärel elas ta Paides.

Tema vend oli poliitik August Rei.