Naarits

Looduslikult oli naarits ajaloolisel ajal laialdaselt levinud peaaegu kogu Mandri-Euroopas Põhja-Hispaaniast läänes kuni Uuraliteni idas. Levila hakkas vähenema aktiivse küttimise ja elupaikade kadumise tõttu. Tänapäeval on ta peaaegu kõikjalt taandunud Põhja-Ameerikast sisse toodud võõrliigi mingi ees. Ta on säilinud väikeste asurkondadena Baskimaal, Rumeenias (Doonau delta) ja Venemaal. Saksamaal nähti naaritsat viimati looduses 1925., Soomes 1992. aastal. Eestis püüti viimased isendid kinni (viimane 1996. aastal), et neid kunstlikult paljundada. Alates 2000. aastast on naaritsat taasasustatud Hiiumaale, kus elab looduses alla 100 isendi. 2014. aastast alates on Hiiumaalt leitud ka esimesi looduses sündinud isendeid. Naaritsa paljundamisega loodusesse taasasustamiseks tegeleb Tallinna loomaaed.

Naarits on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga. Tüvepikkus on 28–43 cm ja sabapikkus 12–19 cm, kaal emasloomadel 300–600 grammi, isasloomadel kuni 1100 grammi. Naarits sarnaneb väga mingiga. Naaritsal on valged nii alalõug kui ka mokad, mis eristab teda mingist, kel on valge ainult alalõug.

Elupaigaks valib naarits kiire vooluga ja puhta veega väiksemate jõgede või ojade kaldaid. Pesa rajab puuõõnsusse, mille väljapääs võib viia vee alla. Naaritsad elavad üksi ja on öise eluviisiga. Nad on suurepärased ujujad ja sukeldujad. Naarits ei eemaldu veest kunagi kaugemale kui 100 meetrit. Ühe looma territoorium on 26–32 hektarit.

Naaritsad söövad peamiselt mitmesuguseid veeloomi: kalu, konni, vähke, limuseid. Ära ei ütle aga ka lindudest ja pisiimetajatest. Maksimaalne eluiga küündib neil vangistuses üle 10 aasta, looduses ei ela nad tavaliselt üle 4 aasta.

Jooksuaeg on naaritsatel märtsis ja aprillis. Pojad sünnivad peale 40–43 päeva kestvat tiinust mai lõpus või juunis. Pesakonnas on tavaliselt 3–4 (maksimaalselt 7) poega. Pojad on sündides abitud, pimedad ja paljad. Nägema hakkavad pojad umbes kuu aja vanuselt, emapiimast toitumise lõpetavad 10-nädalaselt. Noored loomad on sügiseks juba iseseisvad ja järgmisel kevadel hakkavad nad juba ise sigima.

Euroopa naarits võib anda hübriide tuhkruga.

Mink – euroopa naaritsa paljunemiskonkurent?

Tehistingimustes on proovitud ristata ka euroopa naaritsat ja minki, kuid järglasi ei saadud, sest looted hukkusid (embrüod resorbeerusid). Sellest tulenevalt oletati, et euroopa naaritsa üheks väljasuremise põhjuseks on sigimiskonkurents ameerika naaritsaga (nn Ternovski hüpotees). Sealt pärineb ka praegu laialt levinud väärarvamus, et see on põhiline põhjus, miks mink euroopa naaritsa välja tõrjub. Looduses sellist ristumist siiski täheldatud pole. Pigem on mingi - Euroopa naaritsa suhted agressiivsed sõltumata kummagi osapoole soost ning lõpevad euroopa naaritsa põgenemisega . Seda kinnitavad ka tehistingimustes tehtud käitumisuuringud

Ternovski hüpoteesile räägib vastu ka fakt, et Valgevenes paljunemisperioodi lõpul (mais) püütud ja lahatud üheksa emaslooma looted olid kõik normaalselt arenenud, kuigi nende elupaigas oli minkide asustus juba üsna tihe.

Eestis tegeleb naaritsa uurimisega Tiit Maran, kes on kaitsnud doktoriväitekirja "Euroopa naarits, Mustela lutreola (Linnaeus 1761), looduskaitsebioloogia: Liigi väljasuremine ja selle põhjused".