Elementaarlaeng

Iga keha elektrilaeng saab olla elementaarlaengu täisarvkordne. Elementaarlaeng võib olla positiivne või negatiivne. Negatiivne elementaarlaeng ${\displaystyle -e}$ on näiteks elektronil ja müüonil ning niisama suur positiivne elementaarlaeng ${\displaystyle +e}$ prootonil ja positronil. Osakestefüüsika standardmudelisse kuuluval kvargil võib küll olla elementaarlaengust väiksem laeng ${\displaystyle \pm {\tfrac {1}{3}}e}$ või ${\displaystyle \pm {\tfrac {2}{3}}}$, kuid neid laenguid kandvad osakesed ei esine eraldi – kvargid moodustavad alati liitosakese, mille laeng on seesama elementaarlaeng ${\displaystyle e}$ või null, laengu puudumine, nagu on elektriline laeng neutronil.

Elementaarlaeng on universaalne füüsikakonstant ja tema mõõtühik on kulon (C):

${\displaystyle e=1{,}602\,176\,634\cdot 10^{-19}\,\mathrm {C} .}$

See elementaarlaengu täpne (piirhälveteta) väärtus kehtib alates 20. maist 2019.

Teoreetiliselt tõestas elementaarlaengute olemasolu 1881. aastal Saksa füüsik Hermann von Helmholtz. Esimesena sai katselised mõõtmistulemused Ameerika füüsik Robert Andrews Millikan. Ta tõestas elementaarlaengu reaalse olemasolu aastatel 1909–1916. Laengu märk elektronil – ja prootonil + on ajalooliselt väljakujunenud ja seega kokkuleppeline. Samuti nagu on kokkuleppeline elektrivoolu suund, mida loetakse kulgevaks vooluringi positiivselt laetud osast negatiivsesse osasse.

• Füüsikakonstant