Eesti Okupeerimine 1940. Aastal

aastal oli sõjaliste ja poliitilise sündmuste jada alates Punaarmee invasioonist Eesti Vabariiki 17. juunil kuni vahepeal sissetungija poolt õigusvastaselt (jõu, ähvarduste, valede abil) muudetud riigikorraga Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi vastuvõtmiseni Nõukogude Liidu koosseisu 6. augustil.

Eesti okupeerimine NSV Liidu poolt 1940
Osa NSV Liidu 1940. aasta okupatsioonidest ja anneksioonidest Euroopas Teise maailmasõja käigus
Nõukogude Balti laevastiku operatiivplaan Eesti blokeerimiseks 1940. aasta juunis.
Toimumisaeg	17. juuni - 6. august 1940
Toimumiskoht	Eesti
Tulemus	Eesti okupeerimine ja liitmine NSV Liidu koosseisu
Osalised
Leningradi sõjaväeringkond Balti laevastik NSV Liidu saatkond Eestis Eesti Kommunistlik (bolševike) Partei Eesti Vabariigi president Eesti Vabariigi valitsus Eesti sõjavägi Eesti Politsei
Väejuhid või liidrid
ÜK(b)P KK sekretär Andrei Ždanov Armeekindral Kirill Meretskov Viitseadmiral Vladimir Tributs Vladimir Botškarjov Maksim Unt President Konstantin Päts Peaminister Ülo Uluots Kindral Johan Laidoner Politseitalituse direktor Johan Sooman
Kaotused
Vähemalt 1 töölisomakaitsja 2 sõjaväelast (Sidepataljon)

Sündmuste tulemusel algas Nõukogude okupatsioon Eestis, mis kestis esmalt kuni 1941. aasta sügiseni ja jätkus pärast vahepealset Saksa okupatsiooni 1944.–1991. aastani. Okupatsioon kahjustas mõõtmatult Eesti rahvast, riiki, majandust ja kultuuri.

Sündmusi Teise maailmasõja alguseni

 

1930. aastate lõpul oli Euroopas tunda Saksamaa ja ka Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu ambitsioonide kasvu. Juba 1930. aastate algusest oli totalitaristlik Nõukogude Liit ja sama kümnendi keskel ka natsionaalsotsialistlik Saksamaa alustanud oma sõjavägede nähtavat tugevdamist. See sundis paljusid teisigi riike mõtlema oma sõjaväe arendamisele. Eesti riigikaitset üritati samuti tugevdada (eriti õhukaitse, rannakaitse, tankitõrje ja motoriseerimine), mis aga osutus keeruliseks, sest moodne relvastus oli väikeriigile kallis ja lääneriikide relvatehased juba tellimustega üle koormatud.

23. märtsil 1939 okupeeris ekspansionistlik Saksamaa ultimaatumi järel alates 1923. aastast Leedule kuulunud Klaipeda piirkonna (Memelimaa), mis tekitas ärevust Eestiski.

7. juunil sõlmiti Saksamaa ettepanekul Eesti ja Saksa välisministrite poolt Berliinis Eesti-Saksa mittekallaletungileping. Samasugune leping sõlmiti Lätiga.

23. augustil 1939 kirjutasid Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop ja Nõukogude Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees Vjatšeslav Molotov Moskvas alla mittekallaletungilepingule, mille salajases lisaprotokollis jagati omavahel Ida-Euroopa: Saksamaa sai oma mõjualasse Poola lääneosa ja Leedu (viimane läks hilisema täienduslepinguga siiski Nõukogude Liidule), Nõukogude Liit Soome, Eesti, Läti, Ida-Poola ja Bessaraabia.

1939. aasta sügiseks oli Nõukogude Liit koondanud Eesti idapiiride taha suured Punaarmee väekoondised, mille arvukus oli septembri teiseks pooleks u 136 000 meest, u 1318 tanki, u 1535 suurtükki ja u 600 lennukit (Eesti luure hindas toona meeste arvu 160 000-le, kuid tehnika arve märksa väiksemaks). Eesti Sõjaväe käsutuses olnuks samas näiteks vaid 12 vananenud tanki, 15–20 soomusautot ja 6 tanketti. Õhutõrjekahureid oli vaid u 20 ja enamasti vananenud lennukeid u 40. Pisut enam oli suurtükke – u 280, sealhulgas 48 moodsamat tankitõrekahurit.

 

Maailmasõja algus ja Eesti-Vene kaubandusläbirääkimised

1. septembril 1939. algas Saksamaa kallaletungiga Poolale Teine maailmasõda. Sõja puhkemise järel kuulutas president Konstantin Päts oma otsusega nr 179 1. septembrist 1939, et Eesti jääb välisriikide vahel puhkenud sõjas erapooletuks. 17. septembril 1939. tungisid Poolasse ka Nõukogude Liidu väed. Inglismaa ja Prantsusmaa kuulutasid sõja Poolat rünnanud Saksamaale, aga mitte samuti Poola tunginud NSV Liidule. Poola vastupanu murti mõne nädalaga.

Sõja puhkemine Poolas tähendas, et Balti riigid lõigati praktiliselt ülejäänud Euroopast ära, põhjustades ühtlasi koos Saksamaa poolt Inglismaale kehtestatud mereblokaadiga kaupade tarneraskusi ja seega Eestile majandusprobleeme. Selgus aga, et Nõukogude Liit on huvitatud vastastikuse kaubavahetuse laiendamisest ja transiidist. 1939. aasta 12. septembril algasid Moskvas läbirääkimised Eesti ja Vene uue kaubanduslepingu sõlmimiseks.

Nõukogude Liidu ultimaatum ja baaside lepingu sõlmimine

 

14. septembril 1939 saabus Tallinna reidile sõjas osaleva Poola allveelaev Orzeł ja soovis kasutada neutraalses riigis abi. Laev interneeriti Eesti võimude poolt. Kui aga NSV Liit 17. septembril Poolale kallale tungis, õnnestus Orzełil järgmise päeva ööl Tallinnast põgeneda. Nõukogude Liit kasutas olukorda ära, et tungida vaenuliku allveelaeva otsingute ettekäändel mitmel korral Eesti territoriaalvetesse ja õhuruumi. Allveelaev ilmus hiljem välja 22. septembril Rootsi rannikul ja seejärel oktoobris Inglismaal.

24. septembril esitas NSV Liidu valitsus kaubanduslepingut alla kirjutama sõitnud Eesti välisministrile Karl Selterile ootamatult nõudmise sõjaväebaaside rajamiseks Eesti territooriumile. Ettekäändeks toodi Poola allveelaeva põgenemine nädal varem. 26. septembril toimus Eesti Vabariigi valitsuse koosolek, kus otsustati NSV Liidu nõudmised vastu võtta, kuna oli selgunud, et Eestil polnud lootust välisabile.

27. septembril sisenes Narva lahte NSV Liidu kaubalaev Metallist ja seejärel mõned nõukogude sõjalaevad. Metallistilt võeti meeskond maha ja õhtupimeduses laev uputati. Nõukogude Liidu raadiojaamad aga levitasid teadet, nagu oleks "tundmatu allveelaev" torpedeerinud Narva lahes nõukogude kaubalaeva.

28. septembril sõlmiti NSV Liidu ja Eesti vahel Moskvas vastastikuse abistamise pakt. Eesti lubas sõjaväebaasid 25 000 Nõukogude Liidu sõjaväelasele (esialgne soov oli 35 000). Eesti Vabariik lubas Nõukogude Liidul tuua oma mereväe Saaremaale, Hiiumaale ja Paldiski linna. Samuti oli lubatud toetada mereväge teist liiki väeosadega. Muude baaside ja lennuväljade täpsed kohad lepiti vastastikku kokku väljaspool baaside lepingut. Pakti elluviimine ei tohtinud mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda.

  Pikemalt artiklites Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ja Orzeli juhtum

Baaside ajastu

Punaväed Eestis ja sündmusi kevadeni

 

 

11. oktoobril 1939 saabusid esimesed Balti laevastiku sõjalaevad Tallinna ja 18. oktoobril alustasid Punaarmee üksused Eestisse liikumist üle maismaapiiri.

6. oktoobril 1939 vihjas A. Hitler oma kõnes vajadusele koondada kokku eri riikidesse laiali pillutud saksa rahvusgrupid. Teade eelseisvast jõudis baltisakslasteni 8. oktoobril. Juba 18. oktoobril algaski baltisakslaste massiline kiirkorras ümberasumine (Umsiedlung) Saksamaale. Ehkki paljud eestlased rõõmustasid ammuste orjastajate lahkumise üle, äratas kampaania ka kahtlusi, et Saksamaa teab Nõukogude Liidu halbadest kavatsustest. Regulaarsed laevareisid ümberasujatega kestsid 14. detsembrini.

30. novembril algas Nõukogude Liidu kallaletungiga Soomele Talvesõda, mis kestis 13. märtsini 1940. aastal. Soome jäi siiski iseseisvaks. Sõja käigus kasutas Punaarmee korduvalt Soome ründamiseks oma Eestis asuvaid baase, näidates üles hoolimatust Eesti neutraliteedi suhtes. Ehkki Eesti riigijuhid üritasid toonitada oma targemat otsust Nõukogude Liiduga kokkuleppele minna, kuulus rahva üldine poolehoid soomlastele.

10. detsembril 1939 uputas Nõukogude (toona "tundmatu") allveelaev Štš-323 kahuritulega Hiiumaast põhja pool Eesti laeva Kassari. Samal päeval kaaperdas aga Saksa miiniveeskaja Tannenberg Tallinnast Stockholmi teel olnud reisilaeva Estonia ja suunas Saksamaale. Laev jõudis Eestisse tagasi alles 6. veebruaril.

Veebruaris 1940 esitas NSV Liit maavägede paigutamiseks vajaminevate kapitaalsete püsiehitiste programmi projekti ja veebruaris-märtsis nõuti täiendavaid baasialasid Osmussaarele, Saare- ja Hiiumaale. Veebruaris-märtsis 1940 nõustus Eesti Valitsus 10 000 ehitustöölise toomisega baasidesse, kellele lisaks palgati Eestist veel 10 000 töölist. 15. mail sõlmiti pärast läbirääkimisi "Kokkulepe Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel seoses NSV Liidu relvastatud jõudude viibimisega Eestis", millega eraldati NSV Liidu vägedele kümneid lisa-paiknemisalasid. 8. juunil õnnestus lõpuks lõpuks sõlmida ka põhjalikum administratiivsem "Kokkulepe Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel NSV Liidu relvastatud jõudude Eestis viibimise tingimuste kohta".

9. aprillil hõivas Saksa armee ootamatult ja vastupanuta Taani ning ründas Norrat. Kuigi ka Norrat tabas Saksa invasioon ootamatult, osutasid norrakad sakslastele tõsist vastupanu. Siiski õnnestus sakslastel küllalt kiiresti enamik Norrast enda kätte saada.

2. mail toimus Tallinnas Vabadusristi Vendade XXI aastapäeva puhul Eesti toona viimaseks osutunud sõjaväeparaad, kus näidati üsna palju sõjatehnikat ja suuri rivistuskarpe. Võrdlusena oli eelnenud vabariigi aastapäeva paraadi üritus 24. veebruaril olnud ebatavaliselt tagasihoidlik – vaid jalgriviga ja ürituse kestusega alla poole tunni.

Olukorra pingestumine kevadel 1940

Eesti ja Nõukogude Liidu suhted olid püsinud üsna stabiilsetena, kuigi reserveeritutena, kuni 1940. aasta kevadeni. Eesti riigijuhid sisendasid samal ajal rahvale kindlustunnet, põhjendades enda seniste poliitiliste otsuste ja valikute õigsust. Poliitiliste negatiivsete kuulujuttude ja -meeleolude levitamine oli aga keelatud ja politsei trahvis keelu rikkujaid.

10. mail 1940 ründas Läänerindel pikalt positsioonidel "istunud" Saksa armee Belgiat ja Hollandit. Seejärel ületasid sakslased tugevate ja mobiilsete soomusjõududega üllatuslikult aga Ardennid. Saksa pealetung jätkus edukalt, hoolimata Prantsuse ja Briti väejuhtide ning sõdurite pingutustest. Belgia ja Hollandi langemine oli juba praktiliselt otsustatud nädalaga.

27. mail ilmus Moskvas ajalehe Pravda viiendal leheküljel tundmatu kirjasaatja lühike artikkel "Poliitilised meeleolud Eestis". Selles süüdistati mõningaid Eesti haritlasringkondi liigses saksavastasuses ja liigses britimeelsuses ning heideti eestlastele ette vähest Nõukogude Liidu Eesti-sõbraliku poliitika tunnustamist. Sellise artikli ilmumine tekitas paljudes teadjamates kahtlusi, et kahe riigi vahelistes suhetes võiks karta jahenemist. Mõne päeva pärast - 30. mail avati siiski Moskvas pidulikult Eesti ja Läti raamatunäitus. Avamisel osales ka Nõukogude Liidu hariduse rahvakomissari asetäitja.

28. mail toimus Kadriorus presidendi lossi ees umbes 1000 osalisega Tallinna ja Nõmme skautlike noorteorganisatsioonide pidulik rivistus. Noortele peetud kõnes ütles president Päts muuhulgas: "Teie ärge valmistuge elu vastu ette, mis ainult lõbudest ja kergest elumaitsmisest koos seisab, vaid võtke elu tõsiselt, eriti silmas pidades, et maailm praegu elab raskeid aegu läbi ja keegi ei tea, mis tulevik toob ..." Ilmselt oli see viimane avalik ametlik pidulik rivistus enne Eesti okupeerimist.

1940. aasta juuniks olid Eestist lõpuks lahkunud kõik ümber asustada plaanitud baltisakslased, kokku umbes 13 300 inimest. Eestisse jäi osapoolte heakskiidul siiski veel umbes 3000 sakslast.

Juuni alguseks oli Prantsusmaa alistamine sakslaste poolt aja küsimus. Kui kogu maailma tähelepanu oli koondunud Lääne-Euroopa dramaatilistele sõjasündmustele, avanes Stalinile hea võimalus Balti riikide iseseisvuse lõplikuks likvideerimiseks.

Sissetungi ettevalmistamine

Tegevusvalmiduse saavutamine

9. juunil 1940 andis Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar marssal Semjon Timošenko ja Punaarmee kindralstaabi ülem, 1. järgu komandör Boriss Šapošnikov välja NSV Liidu Kaitserahvakomissariaadi direktiivi nr. 02622, millega Punalipuline Balti laevastik ja Leningradi sõjaväeringkond said korralduse, alustada ettevalmistusi sissetungiks Eestisse (erioperatsioon Gudok). Balti laevastiku juhatajal Vladimir Tributsil kästi oma laevastik viia 10. juunil kell 5.00 Leningradi Sõjaväeringkonna juhataja Kirill Meretskovi alluvusse ja olla 12. juunil valmis lahinguülesannete täitmiseks.

12. juunil andis Balti laevastiku juhataja käsu dessandi ettevalmistamiseks Naissaarele ja Aegnale. Samal päeval andis Balti laevastiku õhuväe staap välja lahingukäsu Eesti blokeerimiseks ja ründamiseks.

13. juunil anti Punaarmee 8. armeele lahingukäsk Eesti vallutamiseks.

Mere- ja õhublokaad

 

14. juunil 1940 kandis Nõukogude Liidu täievoliline esindaja Kuzma Nikitin telegrammiga ette väidetavast venevaenulikust olukorrast ja provokatsioonidest Eestis. Telegrammis oli üheksa punkti aluseta väiteid, millest mitme sisu oli ka üsna kummaline. Muuhulgas oli telegrammi tekstis: Öösiti jaamas (sõjaväkke) kutsutute naised ja perekonnad saadavad nuttes ärasõitjaid; Võhma piirkonnas jagatakse kohalikule elanikkonnale relvi; Tallinna saabus 250 Poola ohvitseri, keda peetakse ülal Prantsuse rahadega; Inglismaa ja Prantsusmaa nõuavad Balti Entente’ilt ühise armee loomist arvukusega kuni 1 miljon meest jms.

14. juunil (reedene päev) alustas Nõukogude Liit Eesti, Läti ja Leedu õhu- ja mereblokaadi. Tallinnas olid Nõukogude ohvitseride elamud tühjaks evakueeritud ja Balti laevastiku laevad suundusid merele. Keri saare juures tulistati alla Tallinnast Helsingisse liinilendu teinud Soome reisilennuk Kaleva.

16. juuni varahommikul kaaperdas Balti laevastiku allveelaev Tallinnast Orule (presidendi suveresidentsi) sõitnud Merekaitseliidu mootorpaadi KL 15.

Lisaks kaaperdati 16. juunil Soome lahel reislaev Estonia, mis sunniti sõitma Balti laevastiku merebaasi Paldiskis.

Blokaadi kehtestamise järel alustas Nõukogude Liit laupäeval 15. juunil Leedu ja pühapäeval 16. juunil Läti okupeerimisega, esitades neile eelnevalt aluseta väidetel põhinevad ultimaatumid.

Nõukogude Liidu noot Eestile

16. juunil 1940 pärastlõunaks kutsuti Eesti suursaadik August Rei Kremlisse Vjatšeslav Molotovi juurde, kes esitas talle süüdistuse, mille kohaselt olla Eesti koos Läti ja Leeduga sõlminud sõjalise liidu Nõukogude Liidu vastu, mis ohustavat NSV Liidu julgeolekut. Süüdistused olid ettekäändeks Eestile esitatud noodile ehk ultimaatumile. Pikema süüdistava sissejuhatuse järel esitati noodis järgmised nõudmised:

NSV Liidu valitsus peab kategooriliselt vajalikuks ja edasilükkamatuks:

1. Et Eestis loodaks selline valitsus, kes suudaks ja tahaks Nõukogude – Eesti pakti ausalt ellu viia.

2. Et viivitamatult oleks kindlustatud Nõukogude sõjavägedele vaba sissepääs Eesti territooriumile nende paigutamiseks Eesti tähtsamatesse keskustesse küllaldases suuruses, et kindlustada Nõukogude – Eesti vastastikuse abistamise pakti elluviimine ja vältida võimalikke provokatsioonilisi akte Nõukogude garnisoni vastu Eestis.

Molotov nõudis Eesti valitsuse vastust juba sama päeva keskööks ning ähvardas, et kui määratud ajaks ei tule ultimaatumiga nõustumise teadet, tungivad Nõukogude Liidu väed üle piiri ja suruvad maha igasuguse vastupanu.

16. juuni õhtul toimus kaks erakorralist Eesti valitsuse istungit. Esimesel istungil leiti, et Moskva süüdistused on täiesti alusetud. Leiti, et Eesti üksi ei jõua kuigi kaua sõdida ja toetust pole kusagilt tulemas, sõjas aga hävineks kogu riik ja rahvas. Kuna noodis ei nõutud Eesti riigikorra muutmist, Eesti liitmist Nõukogude Liiduga ega Tartu rahulepingu tühistamist, loodeti, et NSV Liidu sihiks ei ole siiski Eesti riikliku iseseisvuse täielik hävitamine. Teise istungi ajal teatas välisminister Ants Piip Nõukogude saadikule Eestis, et Eesti valitsus võtab ultimaatumi vastu. 16. juuni õhtul esitas Vabariigi Valitsus vastavalt Molotovi nõudmistele ka lahkumispalve, mille president Konstantin Päts vastu võttis, astudes ühtlasi samme uue valitsuse kujundamiseks. Samal õhtul teatati rahvale ringhäälingu kaudu valitsuse tagasiastumisest ning et järgmisel päeval tulevad Eestisse täiendavad Nõukogude sõjaväe osad.

Punaarmee sissetung Eestisse ja Narva diktaat

Punaarmee sissetung

 

16. juunil 1940 teatas Leningradi sõjaväeringkonna ülem armeekomandör K. Meretskov Eesti Sõjavägede ülemjuhatajale kindral J. Laidonerile, et temale alluv 10. armee on saanud käsu Eestisse siseneda. Meretskov nõudis, et Laidoner tuleks otsekohe Narva temaga kohtuma. Kohtumine pidi aset leidma Narva jaamas 17. juunil kell 8.00. Eesti delegatsiooni koosseisu kuulusid peale Sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidoneri veel kindralmajor A. Kasekamp, Sõjavägede staabi operatiivosakonna ülem kolonelleitnant A. Luts, sama osakonna ohvitser, kapten A. Hint ja Laidoneri adjutant kapten E. Õunapuu. Delegatsiooni erirong väljus Balti jaamast keskööl.

17. juuni hommikul kell 5 algas Punaarmee arvukate lisavägede sissetung Eestisse. Jõudnud rongiga Jõhvi, nägid Eesti delegatsiooni liikmed seal juba öösel üle Eesti piiri tulnud soomusmasinaid. Edasi Narva poole liikudes nägid nad mõlemal pool raudteed veel Punaarmee üksusi, mis liikusid lahingukorras üle põldude ja läbi metsade lääne suunas, ees piilkonnad ja nende järel hargnenud rivis jalavägi. Punaarmee 10. armee üksuste sissemarss Eestisse oli alanud seega juba 3 tundi enne J. Laidoneri Narva saabumist ja läbirääkijate kohtumist.

 

Punavägi käitus, nagu oleks Eesti lahingukorras vallutanud. 17. juuni hommikul kell 6 vallutas Punaarmee Suurupi patarei territooriumi. Kell 6.30 maabus punaüksuste dessant paatidega Aegna saare idaosas. Saarel anti seepeale lahinguhäire ja rannapatareist nr 2 tulistati 152 mm Canet kahurist hoiatuslask. Siis tuli aga kõrgemalt poolt korraldus vastupanu lõpetada. Kell 7 hommikul alustasid punaväelased Naissaare vallutamist. Tallinna lahel seisid kaks Balti laevastiku lahingulaeva. Hommikul saabusid Tallinna Palivere-Klooga lähistel baasides paiknenud Punaarmee üksused, kes hõivasid Eesti sõjaväe kasutuses olnud kasarmud, sundides eestlased sealt kiirkorras lahkuma. Samal päeval maismaapiiri ületanud punaväeosad paigutati Tallinna ümbrusse ning Narva, Rakvere, Võru ja Valga piirkonda ning mitmele poole Eesti idapiirile. Eesti lennuväljadele saabusid Nõukogude lennuväerügemendid.

Ühtlasi nõuti Eesti riigivõimudelt ja sõjaväelt hulga elamispindade ja muude asutuste kohest üleandmist Punaarmee käsutusse 19. juuni keskööks vastavalt esitatud nimekirjadele. Eriti silmatorkavad nõudmised esitas Nõukogude mereväegrupi ülem kontradmiral Stepan Kutšerov: u 40 hoonet Tallinnas, üle anda koos sisustusega. Sealhulgas luksushotelle ja hulk moodsaid elamispindu Raua tänaval. Lisaks 20 suvilat Pirital ja Nõmmel. Eesti esindajate imestuse peale vastas admiral, et Tallinna tuuakse Balti laevastiku staap.

Läbi Eesti liikusid lisaks Riia suunas Punaarmee 3. tankikorpuse üksused.

 

Eriprotokolli tagantjärele allkirjastamine Narvas

Kuna Punaarmee oli tunginud Eesti territooriumile oli J. Laidoner kohtumisel Meretskoviga sunnitud aktsepteerima esitatud nõudmisi Punaarmee Eestisse sisselaskmise kohta. Meretškovil oli kaasas kaasas Moskvast saadud tekst ja kell 10–16 toimunud vaidluse jooksul ei lubatud Laidoneril selles sõnagi muuta ega parandada. Kaitseliidult relvade ära võtmise kohta oli küsinud Laidoner näiteks, et kas võib siis Kaitseliit kuidagi kardetav olla Vene soomusautode ja tankidele? Meretškov oli vastanud, et seda muidugi mitte, aga Vene sõdur ei saavat aru, kuidas võib Eesti talupojal sõjapüss käes olla, Vene omal aga mitte.

Eriprotokoll ehk diktaat Punaarmee täiendavate vägede sisselubamiseks allkirjastati Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri ja Leningradi sõjaväeringkonna ülema armeekindral Kirill Meretskovi poolt 17. juuni päeval kell 15 tagantjärele. Selle eesmärgiks oli Nõukogude Liidu soov näidata Eesti okupeerimist seadusliku sammuna. Sõlmitud diktaat-kokkuleppe alusel kohustus Eesti pool:

• võtma Kaitseliidult ära relvad ja laskemoona;
• hoidma Eesti sõjaväeosad oma alalises asukohas;
• mitte lubama sõjaväeosade liikumist ja ümberpaigutusi;
• sulgema ja võtma tugevdatud valve alla kõik relva- ja laskemoonalaod.

Ettevalmistused

 

19. juunil 1940 saabus Tallinna ÜK(b)P Keskkomitee sekretär ja ÜK(b)P Leningradi linna ja oblastikomitee 1. sekretär Andrei Ždanov, kes külastas president Konstantin Pätsi ja kohtus Tallinnas viibivate Punaarmee juhtidega. Samuti kohtus ta 19. ja 20. juunil Tallinna välja kutsutud Maksim Undiga, kellele tehti ettepanek hakata uues valitsuses siseministriks ja anti käsk organiseerida üle Eesti rahvakogunemised nõudega valitsus välja vahetada. Kohapealsetest NSV Liidu esindajatest võttis riigipöörde juhtimisest ja selles osalejate instrueerimisest osa NSV Liidu täievolilise esinduse kaubandusnõunik ja hilisem täievoliline esindaja Eestis Vladimir Botškarjov.

20. juunil organiseeriti mitmes Tallinna käitises miitinguid, kus kutsuti töölisi üles valitsust kukutama. Tänavail kleebiti müürilehti, mis kutsusid rahvast tulema tänavaile meelt avaldama. Sama päeva varahommikul saabus Tallinna raudteejaama kuus vagunitäit tsiviilriietesse riietatud punaväelasi, kes moodustasid hiljem Vabaduse väljakul toimunud miitingul osalejate põhimassi. Neile lisaks oli toodud Paldiski, Klooga ja teistest punaväe baasidest ning lennuväljadelt veoautodel Tallinna veel hulk 1940. aasta märtsilepingute kohaselt sõjaväebaaside ja lennuväljade ehituseks lubatud 10 000 töölisest^[viide?].

20. juunil 1940 kogunes Tallinna töölisvõimla saali Pärnu maantee 41 umbes 800–1000 töölist. Kõnedega esinesid Riigivolikogu liikmed Neeme Ruus, Aleksander Jõeäär ja Voldemar Jaanus ning Oskar Sepre, kes 149 protsessil olid eluaegsele sunnitööle määratud, kuid vabanenud amnestia läbi 1938. aastal ja teised Ametiühisuste Kesknõukogu tegelased. Töölised nõudsid "kõigi N. Liidu vaenuliste elementide otsustavat väljajuurimist, eriti aga kaitseliidu laialisaatmist, kuna seal on eriti õhutatud N. Liidu vaenulist meeleolu, riigiaparaadi puhastamist sõjaprovokaatorite käsikuist ja kõigist N. Liidu ja Eesti vahel sõlmitud abistamise pakti vaenulistest ollustest". Edasi võeti vastu tervitus Punaarmeele ja Lõpuks otsustati saata tervitustelegramm Stalinile. Koosolek lõppes kell 10:15 õhtul.

Punaväe toel korraldatud valitsusvastased väljaastumised 21. juunil

Päeva algus

21. juuni hommikul liikusid Tallinna vabrikutes ringi agitaatorid, kes sundisid töölisi igasuguste ähvardustega tööd katkestama ja minema tänavale meelt avaldama. Siseministril oli päeva varahommikul kõnelus Nõukogude saatkonnaga, kust öeldi üsna teraval ja ähvardaval toonil, et Eesti võimud peavad hoiduma sündmustele vahelesegamisest, sest punavägi kannab kõige eest hoolt. Kell 7 alanud Vabariigi Valitsuse koosolekul taotles president Konstantin Päts Riigikogu kokkukutsumist, mille Ants Piip ja August Jürima maha laitsid. Arvestades Nõukogude saatkonna teadaandega, volitas valitsus siseministrit andma politseile korraldust, et see hoiduks meeleavaldajate tegevuse vahele segamast

Meeleavaldus Vabaduse väljakul

10 hommikul algas meeleavaldajate kogunemine Vabaduse väljakule. Kanti punalippe ja valitsuse vastaseid loosungeid. Vabaduse väljakule oli kogunenud veidi üle kahe tuhande inimese. Suure osa kohalolijaist moodustasid uudishimulikud möödaminejad. Väljak ise oli Nõukogude soomusautodest ümber piiratud. Tankid seisid väljakule suubuvatel tänavatel. Linna kohal tiirutasid Nõukogude Liidu lennukid ja tänavatel patrullisid soomusautod. Roosikrantsi tänava alguses seisis risti suur veoauto, mis blokeeris liikluse. Kaarli puiestee otsas olnud haljasalal oli koha sisse võtnud umbes rood punaväelasi.

Jaani kiriku juures kino Gloria vastas seisis veoauto, mille kast oli mõeldud kihutuskõnelejatele. Ümber auto patrullisid Punaarmee relvastatud sõdurid. Esimesena asus veoauto kasti ametiühingu esindaja Oskar Pärn, kes andis ülevaate tööliste nõudmistest ning avaldas tunnustust Nõukogude Liidu valitsusele, sõjaväele ja nende juhtidele Stalinile, Molotovile, Vorošilovile ja teistele. Kõnet katkestasid korduvad kiiduavaldused ja elagu-hüüded. Seejärel sai tervituseks sõna Punaarmee esindaja, kes tõi Punaarmeelt tervitusi Eesti rahvale. Kõnet katkestasid sagedased kiiduavaldused.

Pärast sõnavõttude lõppu lauldi Internatsionaali ja siirduti rongkäigule marsruudil: Pikk jalg, Pikk tänav, NSV Liidu saatkonna hoone, Mere puiestee ja sealt Kadrioru lossi ette. Hüüti eesti- ja venekeelseid loosungeid, mis kiitsid Stalinit. Toona rongkäigust tehtud fotodel olid Kadriorgu siirduva inimeste kolonni kõrval näha ka nõukogude soomusautod, mis hiljem aga ametlikelt nõukogude ajastu fotodelt kustutati.

Meeleavaldus Kadrioru lossi juures

Kadrioru lossi väravast siseneti lauldes ja hurraa! hüüdes Stalinile ja teistele. Rongkäigu lipud ja loosungid paigutati otse lossirõdu vastu, ja peale ühe sinise erandi olid kõik punased. Lossi ees oli koos 6000–7000 meeleavaldajat. Lossi rõdule ilmusid rongkäigulistega rääkima president Konstantin Päts, Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoner ja käsundusohvitser kolonel Herbert Grabbi. Pärast korduvaid vahelehüüdeid ja mahakarjumist pöördus president ühes oma kahe saatjaga rõdult tagasi lossi sisemusse, et meeleavaldajate esindajatega nelja silma all läbi rääkida. Vahepeal algasid kõned lossiesisel platsil. Nõuti uue valitsuse loomist, kes ausalt täidaks vastastikuse abistamise pakti. Punaarmeele saadeti tervitusi ja avaldati tänu. Nõuti poliitiliste vangide kohest vabastamist ja hüüti elagu! ning hurraa! Stalinile ning teistele nõukogude juhtidele. Presidendi juurde saadetud delegatsioon tuli tagasi teatega, et vangid on lubatud vabastada harilikus seaduslikus korras, kui nad esitavad vastavad palved, mis tulevad läbivaatamisele ja otsustamisele. Meeleavaldajad jäid kohese vabastamise nõudmise juurde ja suundusid Keskvangla juurde.

Poliitvangide vabastamine ja meeleavaldus Toompeal

Poliitvangide vabastamine toimus kella kolme paiku päeval, kui rongkäigust osavõtjad kogunesid vangla esisele ja vangla direktori juurde saadeti delegatsioon koos Nõukogude Liidu ohvitseriga, kes nõudsid poliitiliste vangide väljaandmist. Vangivalvurid tõid vangid kambritest välja ja kui formaalsused olid täidetud, lahkus delegatsioon koos vangidega. Väljas võeti vange vastu rõõmuhüüetega, peeti kõnesid ja hüüti vabastatutele elagu! Pärast poliitvangide vabastamist saadeti Keskvanglasse kümmekond uut vahistatut, peamiselt politseinikke.

Toompeale saabus rongkäik kella 5 paiku, vanglast vabastatud poliitiliste vangidega eesotsas. Juhtide nõudel vabastas vahtkond tee lossi. Lossi rõdule kogunesid rongkäigu juhid ja vabastatud vangid lilledega. Rõdult peetud kõnedes selgitati poliitilist olukorda ja hüüti elagu! Nõukogude Liidu juhtidele. Kõnelesid ka vabastatud vangid. Täpselt kell 18:45 heisati Pika Hermanni torni punane lipp. Hiljem mängis lossi rõdul orkester. Demonstrandid ootasid uue "rahvavalitsuse" väljakuulutamist, mis toimus kella 22.15 paiku ja mille järel mindi laiali. Õhtul anti ringhäälingu kaudu veel teada, et Töölisühingute Keskliit kutsub Tallinna töörahvast kogunema hommikul kell 10 Vabaduse väljakule, et tervitada uut J. Varsese valitsust ja talle poolehoidu avaldada. Lossi hoovis jätkus püsside väljajagamine töölistest moodustatud korrakaitseüksustele.

Rahutused linnas

Poliitiliste vangide vabastamisele järgnes ülevõtmisi, mida toimetasid rongkäigust eraldunud väiksemad tööliste salgad. Üle võeti politseiasutusi, sõjaväeüksuseid ning muid asutusi ja ettevõtteid. Kõikjale paigutati vahipostid värskelt relvastatud töölistega. Ülevõtmine ei läinud libedalt Raua tänava koolimajas asunud Sidepataljonis, kus sõdurid taasrelvastusid pärast esimeste relvade loovutamist mobilisatsioonivaruks olnud relvadega ja keeldusid punaste töölisomakaitsjate sisse lubamisest. Puhkes Raua tänava lahing, mis kestis hilisõhtuni. Ööl vastu 22. juunit oli Tallinnas kosta veel laskmist. Isehakanud Rahva Omakaitse liikmed alustasid vahistamisi ja vastuhakkude käigus hukkus ka relvastatud töölisi, kuid ajalehtede sõnul oli 22. juunil linnas rahulik ning näha oli inimesi, kes ära kolisid või jaanipäevaks ettevalmistusi tegid. Pika Hermanni tipus lehvis taas sinimustvalge lipp.

  Pikemalt artiklites Juunipööre, Johannes Varese valitsus ja Raua tänava lahing

Eesti riigijuhtide ja ühiskonna olukorrast sündmuste taustal

Eesti poliitiline ja sõjaline juhtkond uskus ja sisendas oma kaastöötajatele kuni viimaste päevadeni, et Nõukogude Liidule vastu tulles ja konflikte vältides õnnestub säilitada Eesti iseseisvus ja ühiskonnakorraldus. Nõukogude võimu esindajad olid üritanud seni samuti hoiduda järsematest avalikest nõudmistest ja aktsioonidest, mis võinuks eestlasi liialt ärritada või põhjustada rahvusvahelisi kahtlusi. Seejuures polnud ka näiteks 21. juunil dikteeritud J. Varese valitsuse nimekirjas otseselt kommuniste, vaid see koosnes vasakpoolsetena tuntud tegelastest. Nii sisendasid Nõukogude võimuorganite ja armee esindajad Eesti riigijuhtidele (samuti rahvusvahelisele üldsusele) viimase võimaluseni pettekujutelma nagu poleks nõudmiste lõppeesmärk siiski ei Eesti sovetiseerimine ega iseseisvuse hävitamine. Samaaegselt aga korraldati neist juba sõltuvate Eesti võimude järkjärguline survestamine ja nurka surumine.

Ärevatest kodumaistest sündmustest olid alates 1939. aasta septembrist ilmunud ajalehtedes ja raadios vaid lühidad lakoonilised teadaanded või riigijuhtide rahustavad, õigustavad ja manitsevad sõnavõtud. Ärevuse tekitamine ja kuulujuttude levitamine oli samuti juba sellest ajast keelatud ning keelu rikkujaid ka trahviti. Paljudes ärksamates kodanikes tekitas arenev olukord siiski juba mõnda aega umbusku ja masendust. 1940. aasta juuni jooksul teadvustas siiski juba enamik inimesi, et Eesti iseseisvus ja sõltumatus on vahepeal vaikselt tükihaaval käest antud. Paljudele, kes olid elanud valitsuse rahustavas infoväljas, tulid juuni teise poole sõjalis-poliitilised sündmused aga siiski teatava üllatusena. Olukord oli jätkuvalt segane, kuid peale sündmuste arengu jälgimise ja lootmise polnud inimestel enam midagi tõsisemat ette võtta. Omaalgatuslikule relvastatud vastupanule või varjumisele oskasid esialgu mõelda vähesed. Esmane vastupanu hakkas väljenduma okupatsioonivõimude ümberkorralduste ja uute võimuesindajate iroonilises pilkamises.

Riigiasutuste ümberkorraldamine ja esimesed repressioonid

17. juunil 1940 oli saadetud (vastavalt Narva diktaadile) Kaitseliidu malevatesse Kaitseliidu ülema raadiogramm, milles kästi kõik kaitseliitlaste käes olevad relvad kokku korjata ja koos malevate ladudes seisvate relvadega sõjaväe ladudesse ära anda. Politsei hakkas kodanikelt kokku koguma ka tsiviil-tulirelvi.

22. juunil 1940 vabastas K. Päts Johan Laidoneri Nõukogude okupatsioonivõimude survel Sõjavägede ülemjuhataja ametist.

27. juunil andis president välja Kaitseliidu likvideerimise seaduse. Kaitseliidu varad läksid Eestimaa Kommunistlikule Parteile.

5. juulil 1940 moodustati korra tagamiseks kommunismimeelsetest vabatahtlikest Rahva Omakaitse. Praktiliselt oli rakendatud relvastatud tööliste-kommunistide salku uue võimu huvides juba alates juunipöördest.

5. juulil andis Johannes Varese valitsus välja ka seadluse poliitiliste juhtide (politrukkide) ametikohtade loomiseks Eesti sõjaväes. Sõjaväe poliitiliseks peajuhiks määrati Paul Keerdo.

11. juulil andis NSV Liidu kaitseminister (kaitse rahvakomissar) Semjon Timošenko välja käskkirja nr 0141, mille alusel tuli vormiliselt veel iseseisva Eesti Vabariigi territoorium liita 31. juuliks juba Leningradi sõjaväeringkonna koosseisu.

16. juulil 1940 vahistati siseministri abi (sisekaitseülema ülesannetes) Harald Habermani otsuse alusel hulk Eesti Vabariigi politseinikke. Eesti politsei likvideerimine algas tegelikult juba 1940. aasta juunis kokkutöötanud kollektiivide lõhkumistega ja võimalike vastupanujuhtide (politseiasutuste juhtide) üleviimistega uutele töökohtadele.

18. juulil toimus Eesti-Läti jalgpalli maavõistlus Kadrioru staadionil. Sellele järgnes spontaanne isamaaline meeleavaldus, mille aga punaväelased peagi laiali ajasid.

19. juulil määras nukuvalitsus Eesti Panga "presidendiks" Juhan Vaabeli, andes korralduse müüa Rootsis ja Inglismaal asuv Eesti kuld NSV Liidu Riigipangale ning kanda valuutareserv Eesti Panga arvele NSV Liidu Riigipangas. Vaid Rootsi loovutas kulla kohe.. Samal päeval küüditati endine sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoner koos abikaasaga Moskvasse ning sealt peagi edasi Penzasse.

21. juulil esitas president K. Päts lahkumiskäskkirja. 23. juulil vabastati ta Riigivolikogu otsusega volitustest ja ülesannetesse määrati peaminister J. Vares. 30. juulil küüditati ta perega Nõukogude Liitu.

Riigivolikogu võltsvalimised

 

 

5. juulil 1940 tegi president Konstantin Päts otsuse määrata Riigivolikogu uued valimised ja Riiginõukogu uue koosseisu kujundamise ja tegi valitsusele korralduse võtta tarvidusele kõik abinõud Riigivolikogu valimiste võimalikult kiireks läbiviimiseks. Otsusele tuginedes tegi Varese valitsus 5. juulil korralduse viia Riigivolikogu valimised läbi 14. ja 15. juulil 1940. Et valimised kohe läbi viia, muudeti Riigikogu valimiste seadust.

14. ja 15. juulil valiti kiirkorras, mittevabalt ja vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega Riigivolikogu uus koosseis (Riiginõukogu ei kujundatud). Valimised viidi läbi 80 valimisringkonnas. Hääletamiseks moodustati 1350 valimisjaoskonda. Valimistel osales väidetavalt 81,6% valijate üldarvust^[viide?].

Valimised seisnesid tegelikult vaid Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaatide poolt hääletamises. Väljaspool Töötava Rahva Liitu kandideerinud 80 kandidaadist 17 loobusid "vabatahtlikult", 1 vahistati ja 58 kuulutati valimiskomisjonide poolt "kõlbmatuks". Peamisteks süüdistusteks oli, et esitatud programm oli kopeeritud Eesti Töötava Rahva Liidu programmist või oli provokatiivse sisuga. Kandidaate süüdistati ka kriminaalses, rahvavaenulikus või Nõukogude Liidule vaenulikus minevikus. Igasse valmisringkonda jäigi vaid 1 kandidaat. Nii osutusidki (väidetavalt) 92,9% poolthäältega "valituks" kõik 80 Eesti Töötava Rahva Liidu valimisbloki kandidaati.

Praktiliselt võis kommunismimeelsemate vaadetega (kes toetanuks nõukogude võimu ja küllap ka Eesti liitmist Nõukogude Liiduga) elanike arv küündida Eestis toona maksimaalselt 10 %-ni, kuid vaevalt neistki kõik olnuks kohe valmis sedavõrd kardinaalseks ühiskondlikuks pöördeks. Hinnanguliselt võinuks reaalsete valimiste korral olla tulemus järelikult avaldatust umbes vastupidine.

  Pikemalt artiklites 1940. aasta Riigivolikogu valimised ja II Riigivolikogu

 

 

17. juulil 1940 nõudis A. Ždanov Eesti võimalikult kiiret ühendamist NSV Liiduga. Samal päeval korraldati kommunistide eestvedamisel Vabaduse väljakul töölisorganisatsioonide miiting, millel nõuti Eesti astumist Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liitu.

21. juulil kogunes nädala eest "valitud" üheparteiline II Riigivolikogu Toompeal. Riigivolikogu istungitel poliitilisi diskussioone ei toimunud, vaid võeti vastu Nõukogude Liidu saatkonnas ette valmistatud õigusakte. Punaarmeelaste juuresolekul võeti ühehäälselt vastu deklaratsiooni riigivõimust Eestis, millega Eesti kuulutati nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks.

22. juulil esitas Riigivolikogu NSV Liidu Ülemnõukogule "palve" (deklaratsiooni) Eesti NSV vastuvõtmiseks NSV Liitu, millele kirjutasid alla Arnold Veimer ja Johannes Lauristin.

 

Augusti alguses suundus Moskvasse II Riigivolikogu 21-liikmeline delegatsioon: Georg Abels, Nigol Andresen, Valli-Moonika Haldre, Aleksei Janson, Mihkel Jürna, Paul Keerdo, Aleksander Kiidelmaa, Johannes Lauristin, Ruut Liiv, Aleksander Mui, Johannes Oinas, August Põlts, Neeme Ruus, Mihhail Sõštšikov, Georg Taalmann, Juliana Telman, Nadežda Tihanova, Jüri Uustalu, Leonardo Valts, Johannes Vares, Jaan Änilane. Delegatsiooni liikmed käisid Kremlis, kus esitasid NSV Liidu Ülemnõukogule palve ühinemiseks NSV Liiduga. Sellekohase kõnega esines J. Lauristin.

 

3. augustil 1940 tõstis uus võim meelitusena 25–30% võrra tööliste ja teenistujate palku.

5. augustil viidi Eesti üle Moskva kellaajale.

6. augustil 1940 otsustati NSV Liidu Ülemnõukogu VII istungjärgul kuulutada Eesti NSV vastuvõetuks Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu. Sellega oli Nõukogude Liidu poolt aegsasti plaanitud, kuid 17. juunil sõjalise sissetungiga otseselt alanud Eesti okupeerimise protsess järgnenud poliitilise mänguga näiliselt ("rahva enese tahtena") kinnitatud.

• Juba juulis 1940 algasid vargsi uue võimu esimesed repressioonid alates olulisemate riigiasutuste ja institutsioonide juhtide ametist vabastamisest ja asumisele saatmisest ning juba suvel hakati koostama plaane ettevõtete natsionaliseerimiseks. Tegevus jätkus hoogsamalt pärast okupeerimise protsessi lõpetamist.
• 17. augustil 1940 andis Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar direktiivi Eesti, Läti ja Leedu sõjavägede reorganiseerimiseks Punaarmee koosseisus olevateks territoriaal-laskurkorpusteks. 29. augustil 1940 võttiski Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu omapoolse vastava otsuse ja Eesti sõjavägi kujundati paari nädalaga Punaarmee 22. Eesti Territoriaalseks Laskurkorpuseks. Ühtlasi vallandati teenistusest sadu sõjaväelasi.
• 20. augustil kehtestas siseminister määruse, et välismaalastel on keelatud lahkuda riigi piiridest ilma väljasõiduloata ja väljasõiduload andis NSV Liidu Täisvolilise Esinduse Konsulaarosakond.
• 25. augustil võttis Riigivolikogu vastu Eesti NSV Konstitutsiooni. Riigivolikogu nimetati ümber Eesti NSV Ajutiseks Ülemnõukoguks ning hiljem 7. aprillist 1941 Eesti NSV Ülemnõukoguks. Uuteks kõrgemateks riigivõimuorganiteks said Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu.
• 1. oktoobril 1940 tõsteti tööstuskaupade hindu 50% ja toiduainete hindu 25%. Sellega nulliti augustis kehtestatud palgatõusu mõju. Peagi järgnesid uued hinnatõusud ja kokkuvõttes elatustase langes oluliselt ka võrrelduna augusti palgatõusu eelse seisuga. Olulist majanduslikku ja ühiskondlikku muutust, mille põhjus oli tõenäoliselt ka majanduse ebapädev juhtimine, ajalehtedes ei kajastatud.
• 1940. aasta sügisest 1941. aasta suveni teostati petlik (nukuvalitsus oli algul lubanud, et kelleltki maad ära ei võeta) "sotsialistlik maareform". Maaomanikelt võõrandati kompensatsioonita kogu maa, mis ületas 20–30 hektarit. Maareformiga sai Eestis kahju 20% talunikest. Võõrandatud maad jagati maata sulastele ja popsidele. Eestis oli uusmaasaajaid koos juurdelõikeid saanud väikemajapidamistega üle 40 000. Laiali jagatud põllutükid (u 12 hektarit) olid pere ülalpidamiseks ebapiisavad. Maareform oli poliitiline manööver, nõrgestamaks suurtalunikke ilma uusi mõistlikult majandatavaid talusid loomata ning valmistumaks hilisemaks kollektiviseerimiseks.
• 14. juunil 1941 toimus Eestis juuniküüditamine, mille käigus viidi ära umbes 10 000 inimest, kellest üle 3000 arreteeriti, ning ülejäänud saadeti asumisele. Kuigi paljud ettenägelikumad hakkasid Nõukogude repressioonide kartuses end varjama juba varsti pärast Eesti okupeerimist, muutus küüditamise järel varjumine ja kogunemine metsades massiliseks, kujundades spontaanselt metsavendade liikumise.
• 22. juunil 1941 algas Nõukogude-Saksa sõda.

• Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)
• Molotovi-Ribbentropi pakt
• Juunikommunistid
• NSV Liidu sõjaväebaasid Eestis 1940. aastal