Eesti keele grammatika on eesti keele grammatika.
See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2012) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Eesti keel kuulub soome-ugri keelte läänemeresoome haru lõunarühma. Eesti keele lähemad sugulaskeeled on vadja ja liivi keel (kui võru keelt pidada eesti keele murdeks).
Eesti keele kirjutamiseks kasutatakse ladina tähestikul põhinevat eesti tähestikku.
Erinevalt paljudest teistest keeltest puudub eesti keeles grammatiline sugu.
Eesti keeles on 14 käänet (sõna auto iga kääne ainsuses ja mitmuses):
# | Kääne | Käände grammatiline tähis | Vastab küsimustele | |||
ainsuses | mitmuses | |||||
1. | Nimetav | nominatiiv | kes? | mis? Missugune? | auto | autod |
2. | Omastav | genitiiv | kelle? | mille? | auto | autode |
3. | Osastav | partitiiv | keda? | mida? | autot | autosid |
4. | Sisseütlev | illatiiv | kellesse? | millesse? | autosse | autodesse |
5. | Seesütlev | inessiiv | kelles? | milles? | autos | autodes |
6. | Seestütlev | elatiiv | kellest? | millest? | autost | autodest |
7. | Alaleütlev | allatiiv | kellele? | millele? | autole | autodele |
8. | Alalütlev | adessiiv | kellel? | millel? | autol | autodel |
9. | Alaltütlev | ablatiiv | kellelt? | millelt? | autolt | autodelt |
10. | Saav | translatiiv | kelleks? | milleks? | autoks | autodeks |
11. | Rajav | terminatiiv | kelleni? | milleni? | autoni | autodeni |
12. | Olev | essiiv | kellena? | millena? | autona | autodena |
13. | Ilmaütlev | abessiiv | kelleta? | milleta? | autota | autodeta |
14. | Kaasaütlev | komitatiiv | kellega? | millega? | autoga | autodega |
Mõnikord loetakse 15. käändeks viisiütlevat (näide: purjuspäi, paljajalu, kinnisilmi) käänet.
Eesti keeles puudub akusatiiv ehk sihitav kääne, selle asemel kasutatakse nimetavat, omastavat või osastavat käänet.
Mõnedel omasõnadel on võimalik moodustada sisseütleva käände lühivormi, nt keresse ~ kerre.
Eesti omasõnadel ja eestipärastel laen- ning võõrsõnadel on põhirõhk esimesel silbil. Võõrapärastel võõr- ja laensõnadel vastab rõhk reeglina lähtekeelse sõna rõhule.
Vältus on hääliku hääldamise suhteline kestus. Eesti keeles on enamikul häälikuist kolm väldet — I, II ja III ehk lühike, pikk ja ülipikk. Välte märkimist kirjas iseloomustab järgmine tabel:
I välde | II välde | III välde |
---|---|---|
h, l, m, n, r, s, a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü | hh, ll, mm, nn, rr, ss, aa, ee, ii, oo, uu, õõ, ää, öö, üü | hh, ll, mm, nn, rr, ss, aa, ee, ii, jj, oo, uu, õõ, ää, öö, üü |
ahi, kala, asi, kuri | tsehhid, kallata, kassa, kuurid h — pika vokaali või diftongi järel (stiihiline, psüühiline) | tsehhide, kallama, kasse, kuuride h — ülipika vokaali või diftongi järel (stiihia) |
b, d, g kabi, sadu, magab | p, t, k kapid, nutab, lukud | pp, tt, kk kappide, nutta, lukke |
– | f, š šefid, tušiga | ff, šš šeffe, tuššidega |
j maja, oja | – | jj majja, ojja |
v kivi, kava | – | vv kivvi, kavva |
Märkus. Väljatöötamisel on uus häälikuortograafia teooria, mille põhisisuks on see, et häälikul on kaks pikkust: lühike ja pikk.[viide?]
Sõnavälte ja astmevahelduse tundmine on aluseks käänamisele ja pööramisele.
Sõna sisehäälikuteks on häälikud alates pearõhulise silbi esimesest vokaalist kuni järgmise silbi esimese vokaalini (viimane välja arvatud). Eesti keeles on pearõhk tavaliselt esimesel silbil, võõrsõnades võib rõhk langeda ka järgsilbile. Sisehäälikute hulka ei arvestata käände- ning pöördelõppe ja liite -gi, -ki häälikuid.
Sõna välde oleneb sõna sisehäälikute vältest:
Astmevahelduseks nimetatakse sõna sisehäälikute muutumist käänamisel ja pööramisel. (lipp – lipu, luba – loa; sadama – sajab). Astmevaheldus jaguneb välte- ja laadivahelduseks.
Vältevahelduse korral muutub sõna sisehäälikute välde (II välde vaheldub III-ga). II-vältelist vormi loetakse nõrgaks, III-vältelist aga tugevaks astmeks: karp (1silbiline => III välde, tugev aste) – karbi (II v, nõrk aste).
Laadivahelduse korral mõni sisehäälik kaob või muutub teiseks häälikuks – häälikud g, b, d, s ning k ja t ühendites sk, hk ja ht kaovad või asenduvad mõne teise häälikuga. Vorm, kus vaadeldav häälik ehk laadivaheldusele alluv häälik on olemas, on tugevas astmes. Vorm, kus laadivahelduslik häälik puudub või on asendunud mõne muu häälikuga, on nõrgas astmes, sõltumata sõna vältest: lugu (g on, tugev aste) – loo (g puudub, nõrk aste)
Astmevahelduse määramisel võrreldakse käändsõna ainsuse nimetavat, omastavat ning vajadusel ka osastavat käänet, tegusõnadel kindla kõneviisi oleviku 1. pööret ja da-tegevusnime.
Astmevahelduseks ei loeta:
Kui sõna käänamisel või pööramisel sisehäälikud ei muutu, on sõna astmevahelduseta.
Võõrsõnal on vähemalt üks järgmistest tunnustest:
Muutumisviisi järgi jaotatakse sõnad muutuvaiks ja muutumatuiks. Muutuvad sõnad jagunevad omakorda käänd- ja pöördsõnadeks.
Tähenduse põhjal jaotatakse käändsõnu järgmiselt:
Pöördsõnu võib tähenduse poolest lugeda tegusõnadeks. Tegusõnal on käändelised ja pöördelised vormid (saadakse verbi pööramisel).
Tegusõna pöördelistel vormidel on:
Tegusõna käändelised vormid väljendavad üldist tegevust, kuid ei väljenda kõneviisi, isikut ja arvu. Käändelisse vormi kuuluvad: ma- ja da-tegevusnimi (infinitiivid), v- ja tav-kesksõna (oleviku kesksõnad), nud- ja tud-kesksõna (mineviku kesksõnad) – lugema, lugeda, lugev, loetav, lugenud, loetud.
Muutumatud sõnad jagunevad määr-, kaas-, side- ja hüüdsõnadeks.
...
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Eesti keele grammatika, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.