Eesti Keele Foneetika

9 vokaalfoneemiga kuuleb eesti keel suure vokaalivaraga keelte hulka.

 

Keeleselja tõusuastme järgi jagunevad vokaalid

• kõrgeteks [i, y, u],

• keskkõrgeteks [e, ø, ɤ, o] ja
• madalateks [æ ɑ] .

Keeleasendi ees- ja tagapoolsuse järgi jagunevad vokaalid

• eesvokaalideks [i, y, e, ø, æ] ja
• tagavokaalideks [u, ɤ, o, ɑ].

/õ/ häälikut loetakse keskkõrgeks tagavokaaliks, kuid olenevalt kõnelejast, võidakse seda hääldada ka kui kõrget tagavokaali [ɯ] ning võrreldes teiste tagavokaalidega võib ta olla ka veidi eespoolsem.

Huulte ümardatuse järgi jagunevad vokaalid

• ümardamatuteks ehk illabiaalseteks vokaalideks [i e ɤ æ ɑ] ja
• ümardatuteks ehk labiaalseteks vokaalideks [y ø o u].

Eesti keeles on primaarvokaalid /i u e o a/ ja sekundaarsed vokaalid /ü ö õ ä/. Kuna primaarvokaalide esinemisele ei ole piiranguid, esineb neid keeles rohkem, näiteks saavad ainult primaarvokaalid esineda järgsilpides ja diftongi teises osises. Sekundaarvokaalide esinemissagedus on väiksem, sest nende esinemissagedus on piiratum. Kõik eesti keele vokaalid võivad esineda nii lühikese kui pika monoftongina, ent pikad monoftongid esinevad ainult pearõhulises silbis.

Eesti keeles on 36 diftongi, millest 26 on omadiftongid (ehk esinevad ainult omasõnades ja vanemates laensõnades) ning 10 on võõrdiftongid (esinevad ainult võõrsõnades). Lühikesi diftonge eesti keeles ei ole, seega esineb neid ainult teise- või kolmandavältelistes sõnades.

Eesti keeles on 17 konsonantfoneemi: /k p t t´ s ś š h f v m n ń r l l´ j/, mida IPA järgi hääldatakse [k p t tʲ s sʲ ʃ h f v m n nʲ r l lʲ j]. Nendele liitub foneemi [n] allofoon [ŋ], mis esineb regulaarselt /k/ hääliku ees, näiteks kangas [kaŋkas]. 17 konsonantfoneemiga kuulub eesti keel keskmiselt väikese konsonantvaraga keelte hulka.

Tabelis on lahtri vasakul pool helitud konsonandid ja paremal pool helilised.

Häälikute moodustuskoha järgi jagunevad eesti keele konsonandid järgmiselt:

• bilabiaalid ehk huulhäälikud [m, p],
• labiodentaalid ehk huulhammashäälikud [v, f],
• alveolaarid ehk somphäälikud [t, tʲ, s, sʲ, n, nʲ, l, lʲ, r],
• postalveolaar ehk hambasompude tagune häälik [ʃ],
• palataalne ehk kõvasuulaehäälik [j],
• velaar ehk pehmesuulaehäälik [k],
• larüngaal ehk kõrihäälik [h].

Moodustusviisi põhjal eristatakse järgmisi konsonandirühmi:

• klusiilid ehk sulghäälikud /k, p, t, tʲ/,
• nasaalid ehk ninahäälikud, /m, n, nʲ/,
• tremulant ehk värihäälik /r/,
• frikatiivid ehk hõõrdhäälikud, mis jagunevad
  • sibilantideks ehk sisihäälikuteks [s sʲ ʃ] ja
  • spirantideks ehk piluhäälikuteks [h f v],

• lateraalid ehk külghäälikud [l, lʲ],
• poolvokaal [j].

Frikatiivid [ʃ] ja [f] esinevad eesti keeles ainult võõrsõnades. [ʃ] või [s] häälikuna hääldatakse ka kirjapildis esinevad võõrsõnatähti z ja ž. Poolvokaal [j] esineb ainult silbi alguses, ning alati ei märgita teda kirjapildis, näiteks kui pikale i-le või i-le järgneb vokaal (siia [si::.jɑ]; teooria [teoori.jɑ]).

Eesti keeles võivad konsonandid olla kas lühikesed ehk üksikkonsonandid või pikad ehk geminaatkonsonandid. Klusiilide puhul nimetatakse lühikesi häälikuid nõrkadeks ehk leenisklusiilideks (g, b, d) ja pikki ehk tugevaid fortisklusiilideks (k/kk, p/pp, t/tt). Üldiselt esinevad geminaadid peamiselt teise- või kolmandavältelistes sõnades ning nende kirjapildist ei ole aru saada, kas sõna on teises või kolmandas vältes. Erandlikult väljendab klusiilide ja frikatiivide /f/ ja /š/ puhul üksikkonsonant (f, š, k, p, t) teist väldet ja kaksikkonsonant (ff, šš, kk, pp, tt) kolmandat väldet. Eesti keeles on sõna või silbi alguses konsonant alati lühike, silbipiiril või sõna lõpus võib ta olla nii lühike kui ka pikk.

Erandid:

• /h/ on sõna lõpus alati pikk, isegi kui seda ei hääldata,
• /v/ esineb geminaadina alati kolmandas vältes,
• /j/ ei esine geminaadina, vaid hääldub kolmandas vältes ij-ina.

Palatalisatsioon

Mõnikord on nii, et ühte sõna võib hääldada nii pehmelt kui ka tugevalt, näiteks sõna palk, mis tähendab eesti keeles kahte asja – kuupalk ja puupalk. Sellist nähtust nimetatakse palatalisatsiooniks, mis tähendab, et konsonandi hääldamisel tekib sekundaarne häälduskoht kõval suulael. Eesti keeles palataliseeruvad häälikud häälduskohaga hambasompudel /t, n, s, l/. Enamasti toimub palatalisatsioon i-tüvelistes sõnades, näiteks pall, saan, suss, kott. Kirjakeeles ei ole sõnaalgulist palatalisatsiooni (sõna esimene häälik ei palataliseeru). [8] . Eesti keele palatalisatsioon on võrreldes näiteks liivi, läti, ungari, vene ja saami keeltega suhteliselt nõrk ning palataliseeritud konsonandid esinevad ainult pearõhulise silbi vokaali järel, lisaks on täheldatud, et tänapäeva spontaanses kõnes teatud sõnatüüpides ka konsonantide palataliseeritusel on märgatud üldist nõrgenemist ja kadu. Lisaks on eesti keeles palju sõnu, mida osad inimesed hääldavad palataliseeritult ning osad palataliseerimata, näiteks pallur ja hallus, mida peaks reeglikohaselt hääldama palataliseeritult. Reegel on tulnud sõna algvormist, kus pall ja hall on pehmendatud. Palatalisatsioon on eesti keeles assimilatsiooni nähtus ehk naaberhäälikute osaline sarnastumine, lisaks sellele on see saanud ka sõnade tähenduse eristamise ülesande. Selle tõttu on saanud Eesti häälikusüsteemi osaks konsonantfoneemid [lʲ, nʲ, sʲ, tʲ], näiteks sõnades palk [palʲk:] ja [palk:], kutsu [kutʲsu] ja [kutsu]. Palataliseeeritud konsonandid võivad esinevad ainult pearõhulise silbi vokaali järel. Omasõnades esineb palatalisatsioon ainult i- ja e-tüvelistes sõnades, näiteks sul'g:sule, põśk:põse, tal'v:talve. i-tüvelistes võõrsõnades võib see üldistuda nominatiivi, näiteks buśs, anteńn, horisont', vokaal'. Uuemates võõrsõnades nagu näiteks boss:bossi, palatalisatsiooni ei teki. Lisaks on palatalisatsioon hellitussõnades, näiteks not'su ja kuśsutama. Kuigi palatalisatsioon esineb väga piiratud juhtudel, on eestlaste võõrkeele rääkimisel tulenev aktsent suuresti põhjustatud palatalisatsioonist. Palatalisatsiooni abiga saame sõnu eristada ning tänu sellele võib olla mõnda sõna lihtsam hääldada.

Prosoodia hõlmab keele nelja nähtust: kvantiteeti, rõhku, intonatsiooni ja piirinähtuseid. Kuna need kõik nähtused on häälikuülesed, on neid kutsutud ka suprasegmentaalseteks. Eesti keeles on keskseks prosoodianähtuseks välde.

• eesti tähestik