Eesti Keele Ajalugu

Samuti nimetatakse eesti keele ajalooks seda protsessi uurivat teadusharu. Eesti keele ajalugu hõlmab eesti keele sõnavara, häälikusüsteemi, sõnavormide ja lauseehituse ajalugu.

Läänemeresoome hõimumurded (kuni aastani 1200)

 

Eesti keele murded kujunesid kahest kuni viiest erinevast vanast läänemeresoome hõimumurdest (ehk hõimukeelest). Eesti keele lõunaeesti murded pärinevad lõunaeesti (ehk Ugala) hõimumurdest, mida sageli peetakse esimesena läänemeresoome algkeelest lahknenud keeleharuks. Lihtsaima mudeli kohaselt pärinevad kõik põhjaeesti murded kunagisest põhjaeesti hõimumurdest, Uurijate seas on ses osas üksmeel siiski vaid saarte, lääne- ja keskmurde puhul. Idamurre kujunes Tiit-Rein Viitso ja Huno Rätsepa arvates välja hoopis põhjaeesti hõimumurde naaberharust, kust ühtlasi pärineb ka vadja keel. Viitso järgi tekkis idamurdega samasse harru kuuluvast teisest läänemeresoome hõimumurdest kirdemurre (ehk Alutaguse murre). Rannikumurde (ehk rannamurde) juured on tema arvates veel kaugemas läänemeresoome murdeharus (koos soome keele murretega). Huno Rätsep ja Arnold Kask paigutavad mõlemad kirderanniku murded südaeesti murretest erinevasse keeleharusse. 1. aastatuhande lõpuks pKr olid Huno Rätsepa arvates eelnimetatud hõimumurded välja kujunenud ja juba hakanud tekkima nende sisemine diferentseerumine, mis pani aluse hilisemate üksikute murrete kujunemisele.

Suurte muutuste periood ja eesti keele väljakujunemine (1200–1700)

Karl Pajusalu kirjeldab ajavahemikku 1200–1700 suurte muutuste perioodina. Urmas Sutrop paigutab kõige suuremad eesti keele muutused vahemikku 13. sajandi algusest kuni 16.–17. sajandini. Muutuste ajajärgu eelset keelt on nimetatud vanaeesti ja muutuste tagajärjel kujunenud keelt uuseesti keeleks. Pajusalu hinnangul erineb 13. sajandi esimeste nappide ülestähenduste (kokku on säilinud üle 500 üksiksõna ja Liivimaa kroonika kolmesõnaline lause "Laula! Laula! Pappi") keel suuresti sellest eesti keelest, mida võib aimata 16.–17. sajandi tekstidest. Need erinevad omakorda suhteliselt palju 18. sajandi tekstidest. 18. sajandi alguse põhjaeesti keel (nt 1715. aasta "Uues testamendis") sarnaneb aga valdavalt tänapäeva eesti kirjakeele häälikulise ja morfoloogilise põhistruktuuriga. Pärast seda eesti keeles toimunud muutused puudutasid üldjuhul üksikuid keelenähtusi, mitte aga keele grammatilist põhistruktuuri.

 

Suurte muutuste perioodi kümned omavahel seotud hääliku- ja vormimuutused panid aluse tänapäeva eesti keele struktuurile ja eristavad nüüdset eesti keelt soome keelest. Nii olid 13. sajandi alguses veel toimumata eesti keelele iseloomulik lõpu- ja sisekadu ning Põhja-Eestis öeldi Pajusalu arvates pigem "tüttärikot omat laulamassa" kui "tüdrukud on laulmas". Näiteks sisaldavad paljud 13. sajandi ja hilisemadki koha- ja isikunimed n-lõpulist omastavat käänet (Tarwa-n+pe, So-n+taga-na, Kafale-n+poyke). Samas on Paul Johansen Taani hindamisraamatu liitkohanimede alusel järeldanud, et 13. sajandi alguseks oli n-lõpuline omastav eesti keelest juba kadumas, kuna arvatavalt uuemat päritolu vere-lõpulised kohanimed olid eranditult moodustatud ilma -n lõputa omastavaga.

Huno Rätsepa järgi panid hõimumurretes 2. aastatuhande esimesel poolel (ennekõike 14.–16. sajandil) toimunud ühised muutused, mis lähendasid neid omavahel ning samal ajal eristasid ülejäänud läänemeresoome hõimumurretest, aluse ühtse eesti keele tekkimisele. Seniseid läänemeresoome hõimumurdeid ja nende järglasi saab sellest ajast alates lugeda eesti keele murreteks. 14.–16. sajandit on peetud ka üksikute murrakute väljakujunemise ajaks. Seda soosis talupoegade sunnismaisuse ja liikumispiirangute kehtestamine.

Urmas Sutropi hinnangul kutsus selle ajajärgu ulatuslikud keele struktuuri muutused esile alamsaksa keele mõju. Kuigi sealt laenati ka väga palju sõnu, siis eesti keele ülesehitust mõjutas alamsaksa keel kaudselt. Nagu alamsaksa keeleski muutus eesti keele sõnarõhk mittedomineerivast domineerivaks, mis tähendas, et sõna lausumiseks kulutatud energia jaotus ebaühtlaselt ja välja kujunes silpide hierarhia: pearõhuline silp hakkas domineerima teiste üle ning allutatud silbid hakkasid redutseeruma. See viis vokaalharmoonia kadumiseni ja sõnade olulise lühenemiseni soome keelega võrreldes. Kuna pearõhk on eesti keeles sõna alguses, siis hakkasid sõnad kuluma tagantpoolt: kõigepealt kadusid sõnalõpulised nasaalkonsonandid, seejärel toimus vokaalide lõpukadu ja rõhututest silpidest sisekadu. Ka eesti keele kolme välte süsteem on selliste muutuste tagajärg. Eesti keel eemaldus aglutineerivast tüübist ja oma sugulaskeeltest sedavõrd, et tüpoloogiliselt oluliste tunnuste alusel on eesti keelega kõige sarnasem läti, mitte soome keel.

Eesti keelte ja murrete aluskihiks (substraatkeeleks) on enne läänemeresoomlaste tulekut siin elanud rahva keel. Algasukad segunesid tulnukatega, andes oma panuse läänemeresoome keelte sõnavarasse. Algasukate keelt peetakse üheks protoeuroopa keeltest ning seostatakse Kunda kultuuri rahva keelega.

Keeleteadlane Paul Ariste sõelus eesti keele sõnavarast välja hulga sõnatüvesid, mis ei ole soome-ugri ega indoeuroopa päritolu. Need substraatkeele sõnad on seotud eeskätt kalandusega, keha ja maastikuga.

Kalad: ahven, haug, koger, koha, lahn, rääbis, salakas, siig, taim, vimb.

Keha: higi, huul, koib, kõrv, kubemed, külg, liha, lõug, nahk, nisk (sm kukal, turi), rind, selg.

Maastik: mägi, mets, neem, nõmm, oja, org, saar, soo.

Muu: ilves, jänes, konn, helmes, sugu, hull jt.

Eesti keelte ja murrakute sõnavara põhikihiks on läänemeresoome algkeele (algkeelte) sõnavara. Keeleteadlase Andrus Saareste arvates on eesti keeles ligi 3600 soome-ugri tüve ehk umbes 60% sõnavarast. Neile lisandub veel 360 ehk 10% tüvesid, mille soomeugriline päritolu ei ole päris kindel.

Läänemeresoome keel kui üks soome-ugri (uurali) keeltest arenes hüpoteetilisest nostraatilisest keelest. XXI sajandi alguseks on taastatud üle 1800 uurali sõna (sõnatüve), millest ligi pool on tuletatud läänemeresoome keeltest.

Valdav osa taastatud sõnadest on seotud põhjamaise loodusega ning eluga looduses. Võib järeldada, et muistsed eestlased tegelesid peamiselt jahinduse, kalandusega ja marjadega. Elati enamasti püstkodades, toiduvarusid hoiti püstaitades. Edasiliikumiseks olid paadid ja põhjapõdrad. Käsitöö oli seotud enamasti kasetohu, naha, puidu ja punumisega. Peresisesed suhted olid täpselt paigas. Vaimsest maailmast olid tuntud taevajumalad, kollid ja vaimud, hiites toimetasid nõiad.

Juhuvalik taastatud sõnadest: elä, jokse, kaswa, käske, käwe, peksä, sünti, julma, walke, jalka, käte, kele, silmä, kunta, naje, neidi, nime, poika, kala, külä, kota, mae, mäkte, pilwe, sükse, surma, tule, welje, järwa, Juma, Ilma, kansa, noita.

Eesti keelte ja murrakute pealiskihiks on hilisemad laenud enamasti indoeuroopa keeltest.

Andrus Saareste hinnangul on 30 sõnatüve (0,5%) laenatud vanast indoeuroopa ühiskeelest, vanast balti keelest on laenatud 200 (3,3%), vene keelest 250 (4,1%), saksa keelest 1000 (16,8%), läti keelest 40 (0,7%) ja rootsi keelest 120 (2,0%) sõna. Saarestel ei olnud võimalik arvestada XX sajandi lõpu laene.

XXI sajandi alguseks on igapäevane eesti keel üle võtnud hulga võõrsõnu nõukogude (kolhoos, sovhoos, periood, materiaalne, defitsiit jne), poliitika (koalitsioon, opositsioon, ombudsman jne), arvuti (guugeldama, surfama, seivima, kopipaste jne), suhtlemise (juhla, tšau, tšikk, beib, hängima jne), kaubanduse (šoppama, ale, market jne) ja muudest valdkondadest, samuti mõned keeleuuenduslikud leiud (seltsing, vaie, taristu, õõv jne).

• Eesti keele uurimine