Eesti Meteoroloogia Ja Hüdroloogia Instituut

EMHI oli Hüdrometeoroloogia ja Looduskeskkonna Kontrolli Vabariikliku Valitsuse (1979–1991) järglane.

1993. aastal moodustasid EMHI vaatlusvõrgu Vilsandi Meteoroloogiajaam — Saaremaa, Kihelkonna vald; Kihnu Meteoroloogiajaam — Pärnumaa, Kihnu vald; Ristna Merejaam — Hiiumaa, Lauka vald; Sõrve Merejaam — Saaremaa, Torgu vald; Virtsu Meteoroloogiajaam — Läänemaa, Hanila vald; Heltermaa Merehüdroloogiapost — Hiiumaa, Heltermaa; Võru Meteoroloogiajaam — Võru; Väike-Maarja Meteoroloogiajaam — Lääne-Virumaa, Väike-Maarja vald; Kuusiku Meteoroloogiajaam — Raplamaa, Rapla vald; Tiirikoja Järvejaam — Jõgevamaa, Mustvee; Tooma Soojaam — Jõgevamaa, Jõgeva vald; Jõgeva Agrometeoroloogiajaam — Jõgeva; Naissaare Meteoroloogiajaam — Harjumaa, Viimsi vald; Narva-Jõesuu Hüdroloogiajaam — Narva-Jõesuu; Nigula Meteoroloogiajaam — Läänemaa, Taebla vald; Tõravare Meteoroloogiajaam — Tartumaa, Nõo vald; Tallinna Aeroloogiajaam — Tallinn; Ruhnu Merehüdroloogiapost — Saaremaa, Ruhnu vald; Pakri Meteoroloogiajaam — Harjumaa, Paldiski.

1. jaanuaril 1996 eraldus EMHIst radioloogialabori sektsioon, mille baasil moodustati eraldiseisev Kiirguskeskus.

2004. aastal moodustasid EMHI vaatlusvõrgu 12 meteoroloogiajaama, 9 meteoroloogia- ja hüdroloogiajaama, 3 spetsialiseeritud jaama (1 aeroloogiajaam, 1 järvejaam, 1 soojaam), 6 sademete mõõtejaama ja 52 hüdromeetriajaama.

1. juunil 2013 loodi Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi ning Keskkonnateabe Keskuse liitmise tulemusena Keskkonnaagentuur, kus eraldi üksusena alustas tööd EMHI järglane Riigi Ilmateenistus.

• 1991–2001 Peeter Karing
• 2001–2012 Jaan Saar
• 2012–2013 Jalmar Mandel

• Riigi Ilmateenistus