Eesti Aleksandrikool

Õppekeeleks oli vene keel, kuid kooli kohustuslike õppeainete hulka kuulus ka eesti keel. Selle poolest erines ta teistest Eesti linnakoolidest.

Eesti Aleksandrikooli mõtte algatajateks olid Holstre-Pulleritsu külakooli õpetaja Jaan Adamson ja Tarvastu kihelkonnakooli õpetaja ja köster Hans Wühner. Eestikeelse õppemaksuta kihelkonnakooli haridust jätkava õppeasutuse loomine sai ärkamisaja üheks kandvamaks aktsiooniks, mis haaras kaasa kõik tuntumad eesti rahvuslikult meelestatud tegelased. Kooli asutamiseks hakati koguma annetusi, mille jaoks 1870. aastal moodustati Eesti Aleksandrikooli peakomitee ning kohtadel hulgaliselt abikomiteesid. 1887. aastaks oli kogutud enam kui 104000 rubla. Eesti Aleksandrikooli liikumine haaras enamikku rahvusliku ärkamisaja tegelastest ning Aleksandrikooli peakomiteed on nimetatud ka eestlaste esimeseks parlamendiks. Venestamise tingimustes avati kool aga 1888. aastal venekeelsena.

Eesti Aleksandrikooli juhtis kuratoorium (hoolekogu) ja inspektor (juhataja). Kuratoorium pidi vastutama kooli majandusliku olukorra eest, sai teha ettepanekuid kooli lisaõppeainete õpetamise ja kooli heakorda puudutavate küsimuste kohta. Kuratooriumil oli õigus esitada kandidaate inspektori ja õpetajate kohtadele. Kuratooriumi osa kooli juhtimises aastate jooksul vähenes.

Inspektoriks oli aastail 1888–1905 Anton Anson, tema järel 1905–1906 agronoom ja hilisem riigitegelane Jaan Raamot.

Aleksandrikool töötas linnakoolina Vene linnakoolide 1872. aasta põhimääruse alusel. Kool oli mõeldud kõikidest seisusest poeglastele alghariduse andmiseks ning oli kuueaastase õppeajaga. Õppimine koolis oli tasuline. Kooli võidi vastu võtta lapsi alates seitsmendast eluaastast.

1890/1891. õppeaasta tunniplaani järgi olid kooli õppeaineteks usuõpetus, vene keel, aritmeetika, geomeetria, üldajalugu, Vene ajalugu, maateadus, loodusõpetus, eesti keel, ilukiri, joonistamine, saksa keel, aiatöö. Hiljem lisandusid laulmine ja võimlemine. Kooli tegutsemise jooksul suurenes pidevalt vene keele tundide osakaal ning vähenes eesti ja saksa keele tundide arv. Aja jooksul süvenes ka kooli põllumajanduslik kallak.

Kooli esimene inspektor Anton Anson andis ka aritmeetika, geomeetria, ajaloo, maateaduse, loodusloo ja vene keele tunde nooremates klassides. Anson pidas süstemaatilist nimekirja kooli lõpetanute käekäigust, kuhu kandis andmeid nende hilisema tegevuse kohta.

Õpetajad:

• Vassili Hink, usuõpetus, vene keel (töötas õpetajana 1888–1906)
• Mihhail Nikolajev, vene keel, ajalugu, maateadus, joonistamine, ilukiri, puutöö (1888–1902)
• Ilja Ivanov, aritmeetika, geomeetria, looduslugu (1889–1890)
• Dimitri Rutšjev, matemaatika, looduslugu (1890–1891)
• Pjotr Goveino, looduslugu, vene keel (1891–1897)
• August Riikmann, matemaatika, usuõpetus, ilukiri (1897–1905)
• Tõnu Rähn, aritmeetika, looduslugu, joonistamine (1898–1899)
• Jakob Lind, vene keel, looduslugu, võimlemine (1903–1905)

Abiõpetajad:

• Julius Erlemann, usuõpetus (luteriusulistele), eesti keel, saksa keel, laulmine (1888–1891)
• Jakob Tamm, eesti keel, üldajalugu, maateadus (1891–1893)
• Karl Ernst Särgava, eesti keel, ajalugu, laulmine, saksa keel, vene keel (1893–1902)
• Oskar Johann Karl Liigand, usuõpetus, eesti keel, aritmeetika, geomeetria, vene keel (1902–1906)

Lühemat aega on koolis tegutsenud veel teisigi õpetajaid ja abiõpetajaid.

Aleksandrikooli 35 semestrit kestnud tegevuse jooksul võeti kooli vastu kokku 1075 õpilast, kellest enamik lahkus enne täieliku kursuse lõpetamist. Lõputunnistuse sai 284 õpilast. Kooli lõpetanutel oli õigus ilma erieksamita astuda riigiteenistusse ning vastava täienduskursuse läbimise järel saada algkooliõpetaja kutse või astuda õpetajate instituuti.

Tuntumad lõpetajad:

• Hans Pöögelmann (lõpetas 1892)
• Aleksander Tõnisson (1893)
• Johannes Kiivet (1895)
• Andres Larka (1898)
• Jaan Sihver (1900)

Eesti Aleksandrikool suleti 1906. aasta jaanuaris. Koolile sai saatuslikuks mitmete õpetajate ja õpilaste osavõtt 1905. aasta revolutsiooni sündmustest.

Aleksandrikooli järglaseks loetakse 1914. aastal Kõos avatud Eesti Aleksandri Kõrgemajärgulist Alampõllutöökooli, millest tänaseks on läbi mitme asukoha- ja nimemuutuse saanud Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool.

• Eesti Aleksandrikooli liikumine