Eelrooma Rauaaeg

Eesti alal peetakse eelrooma rauaaja alguseks kokkuleppeliselt aastat 500 eKr, kuigi vanim teadaolev raudese – naaskel Iru kindlustatud asulast – on dateeritud juba nooremasse pronksiaega. Eelrooma rauaaja lõpp on määratletud sõlgede ilmumisega Eesti tarandkalmetesse, umbes aastasse 50 pKr, mil algas Rooma rauaaeg. Eelrooma rauaaja sees võib omakorda eristada varast ja hilist ajajärku, esimest iseloomustab pronksiaja lõpule omaste ehtetüüpide jätkuv levik ja samamoodi endiselt kivikirstkalmete rajamine, teist rauast ehete, tööriistade ja relvade laiem levik, nöör- ja kammornamendiga keraamika ning kivikirstkalmete asemel tarandkalmete rajamine. Perioodide piiriks on umbes 3. sajandi keskpaik eKr.

Peamine eelrooma rauaaja asulatüüp oli tavaliselt üksikmajapidamisest koosnev avaasula, kuid leidus ka kindlustatud asulaid. Kujunes välja ühe domineeriva talu süsteem – igas piirkonnas asus muidu ühetaoliste majapidamiste kõrval üks märgatavalt jõukam talu, millel oli ilmselt privilegeeritud ligipääs strateegilistele ressurssidele ja kaubavahetuse saadustele ning millele teised talud maksid mingil kujul maksu. Antropoloogilised uuringud näitavad, et toitumises kasvas põllusaaduste osakaal, mis põhjustas mitmete terviseprobleemide (skorbuut, hambavaaba hüpoplaasia, kaaries) sagenemist, eriti vaesemates napi ja ühekülgse toidulauaga taludes. Tolleaegsete suhteliselt paljude luumurdude analüüs näitab, et need tekkisid peamiselt õnnetusjuhtumite, mitte tahtliku vägivalla tulemusel.

• Lang, Valter. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003. Lk 37–50. ‎