Eduard Einmann

jaanuar 1913 Laukna, Läänemaa – 27. oktoober 1982 Tallinn) oli eesti graafik ja maalikunstnik.

Aastast 1928 õppis ta Riigi Kunsttööstuskoolis ja lõpetas kooli 1934. aastal maali erialal. Aastal 1938 jätkas õpinguid Riigi Kõrgemas Kunstikoolis, lõpetas selle 1941 dekoratsioonimaali erialal. Mobiliseeriti Punaarmeesse. Teise maailmasõja ajal võttis Jaroslavlis osa Eesti Nõukogude Kunstnike Kollektiivi tegevusest ning osales näitustel Moskvas ja Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva juubelinäitusel.

Aastatel 1944–1948 töötas Tartu Riiklikus Kunstiinstituudi õppejõuna, 1948–1951 direktorina. Oli 1950–1956 Eesti NSV Kunstnike Liidu esimees, 1957–1963 juhatuse sekretär. Aastast 1963 vabakunstnik.

Einmann viljeles portreemaali. 1950. aastatel lõi natuuritruid tööliste, talupoegade, teadlaste ja kunstiinimeste portreejoonistusi. Hiljem hakkas kasutama sügavtrükitehnikaid. 1970. aastatel viljeles realistlikku portree- ja maastikumaali. Loomingulistelt reisidelt Armeeniasse, Ukrainasse, Usbekistani, Egiptusse, Itaaliasse ja Tadžikistani tõi kunstnik kaasa hulgaliselt eksootilisi tüüpe kujutavaid joonistusi ja maale.

1958. aasta Brüsseli maailmanäitusel olid väljas Einmanni teosed "Vana kalur" ja "Tütarlapse portree".

• 1956 Tallinna Kunstihoones
• 1973 Tallinna Kunstihoones
• 1973 Moskvas
• 1978 Tallinna Kunstisalongis

• 1947 Nõukogude Eesti preemia loominguliste töö eest Jaroslavli kollektiivi liikmena Suure Isamaasõja ajal
• 1948 Nõukogude Eesti preemia portreede sarja "Põlevkivi kaevurid stahhaanovlased" eest
• 1951 Eesti NSV teeneline kunstitegelane
• 1958 valiti NSV Liidu Kunstide Akadeemia korrespondentliikmeks
• 1973 Eesti NSV rahvakunstnik