Boris Lehtlaan: Eesti laulja

märtsil 1946) on eesti estraadilaulja.

Hiiumaalt pärit Lehtlaan õppis laulmist aastatel 1965–1969 Tallinna Muusikakoolis ja Filharmoonia Estraadistuudios (juhendaja Heli Lääts). Ta oli Eesti Filharmoonia solist aastatel 1969–1981.

Lehtlaan on esinenud 1960. aastatel ansamblites Toonika, Kristallid, Optimistid ja Olav Ehala ansamblis ning estraadiorkestris Vana Toomas peamiselt laulusolistina, kuid vahel ka trummimängijana.

1974. aastal jagas ta Moskva Estraadimuusika Konkursil Alla Pugatšovaga kolmandat kohta. Andis Nõukogude Liidus aastatel 1969–1978 umbes 300 kontserti. Esinenud ka Soomes, Saksamaal, Tšehhoslovakkias, Poolas ja USAs, teiste hulgas koos Tiit Saluveeru ja Henn Rebasega.

Ta oli ka üks 1978. aastal loodud ansambli Mobile soliste.

Boris Lehtlaan on esinenud ühe solistina Eesti Televisiooni saatesarjas "Horoskoop" (1968–1973), 2006. aasta valgusfestivalil "Valgus kõnnib Kadriorus" Tallinnas Kadrioru pargis, 2008. aastal ÜRO vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemise päeva tähistval kodutute peol "Teisel pool koduläve" Tallinnas Tammsaare pargis, 2011. aastal Artur Rinne 100. sünniaastapäeva kontserdil Narva linnuses, 2013. ja 2014. aasta Popkooripeol Tartu lauluväljakul, 2016. aastal isamaalisel laulupeol "Vaba rahva laul" jne.

Kui 2020. aastal küsis Vikerraadio oma kuulajatelt sajandi parimat eesti tantsulugu, sai Boris Lehtlaane lauldud "Ma tahaksin kodus olla" (Johanna Zerning / Helmi Koff) 700 esitatud kandidaadi ja seejärel saja rahvahääletusel pandu seas 13. koha. 2023. aastal esitasid Vikerraadio kuulajad jaanipäevaprogrammi kandideerima 840 laulu, mille seast pääses finaali ehk saatesse ka Boris Lehtlaane esitatud "Tüdruk".

Boris Lehtlaane 70. sünnipäeva puhul tema loomingule ETV saates "Prillitoos" tagasivaate teinud kultuuritegelase Olavi Pihlamäe arvates on Lehtlaane populaarseim laul "Läänemere lained" (Martha Müller-Grählert / Simon Kranning), mis algselt oli idasaksa šlaager.

Lehtlaan on meenutanud, kuidas nad Georg Otsaga väärt laule vahetasid: Ots küsis endale Ahto Veerme laulu "Maailm samme täis" ja Lehtlaan küsis vastu Raimond Valgre "Saaremaa valsi".

1999. aastal ilmus tema esitatud lauludega CD ja kassett “Südamega”, kust võib leida näiteks järgmised laulud:

• "Väike maailm" (R. Gerhard / Heldur Karmo)
• “Maria pärast” (James Luck, John Szego; Tom Jonesi repertuaarist)
• “Valged roosid” (Fred Spielman, Janice Torre)
• “Guantanamera” (Joseíto Fernández, Kuuba patriootlik laul)
• “Obladi, oblada” (Lennon–McCartney)

• "Veenus" (R. van Leeuwen, Einar Pesla)
• "Vaikne kena kohakene" (eesti rahvaviis, M. Körber)
• "Õrn ööbik" (Karl Ramm / Gustav Wulff)
• "Mats alati on tubli mees" (eesti rahvaviis, Ado Reinvald)
• "Mul meelen kuldne kodukotus" (Andres Rennit, Fr. A. Saebelmann)
• "Kuldrannake" (Aleksander Läte, Ado Reinvald)

Ta on mänginud 1969. aasta muusikafilmis "Uksed" ja olnud peategelane Mark Soosaare Moskva Filmiinstituudi diplomitööna valminud 1971. aasta muusikafilmis "Kuldrannake".

Alates 2007. aastast on ta kõik enda teenitud autoritasud annetanud Tallinna Lastehaiglale ning 2013. aastast taganud pöördumatu lepinguga, et see annetus jätkub ka pärast tema surma.

Erinevalt paljudest avaliku elu tegelastest on Lehtlaan teinud notariaalse ettekirjutuse ka selle kohta, et temast ei tohi raamatut kirjutada. Ta on toonud põhjuseks hiidlasliku tagasihoidlikkuse ning soovib, et pärast surma ei jääks mitte miski peale tema laulude teda meenutama.

• 2008 – Kuldne Plaat, eriauhind panuse eest Eesti popmuusikasse

Ta on abielus endise Viru varietee tantsija, Tallinna iluuisutamiskooli koreograafi Jana Lehtlaanega. Neil on tütred Kristina ja Maria.

Ta on õppinud tööstuskoolis puutööd ja ka töötanud sel alal. Puutöö, eriti vana mööbli restaureerimine, on ta harrastus olnud hiljemgi. Pärast aktiivsest lavakarjäärist loobumist tegeleb ta senisest rohkem tervisespordiga.