Bagrationi Dünastia

Bagrationid loevad oma minevikku tagasi Taavetini, piiblitegelaseni, kes võitles Koljatiga. Nad on vanim perekond õigeusu kirikus. Nad valitsesid Speri (nüüd Ispiri) üle ja olid Samtzkhe ja Klardžeti kubernerid. Pärslased nimetasid liikmeid Bagrationide hulgast marzpani (asekuninga) ametisse juba enne 628. aastat.

9. sajandi esimestel kümnenditel vallutas Bagrationi dünastiast Ašot I araablastelt tagasi mitmeid Lõuna-Ibeeria alasid. Saavutades mõjuvõimu Kartli üle, sai Ašot I aastal 809 Kartli eristaviks. Ašot tunnistas Bütsantsi oma süseräänina ning ühendas Tao ja Klarjeti vürstiriigid ja Šavšeti, Khikhata, Samtshe, Trialeti, Džavahhethi ning Ašotsi krahvkonnad ühtseks Tao-Klarjeti kuningriigiks. Formaalselt allus see Bütsantsile, kuid tegelikult oli tegu iseseisva riigiga, mille keskus oli Artanuji. Kouropalatēs Davith Bagrationi laiendas oma valdusi, vallutades Theodossiopolise ning Armeenia provintsi Basiani. Samuti kehtestas ta protektoraadi Armeenia provintside Kharqi, Apakhuni, Malazgirti ja Ahlati üle.

Ašot I poja-pojapoeg Adarnas II sai esimeseks grusiinide kuningaks aastal 888.

Esimene ühendatud Gruusia kuningriik loodi 10. sajandi lõpus, mil kouropalatēs Davith vallutas Kharthli-Ibeeria krahvkonna. Kolm aastat hiljem päris Davithi kasupoeg Bagrat III oma onu Theodosius Pimeda surma järel Abhaasia trooni. 1001. aastal päris Bagrat III ka Tao-Klarjeti ning aastatel 1008–1010 vallutas ta Kahhethi ja Ereti ning sai esimeseks Gruusia kuningaks, kes valitses nii maa ida- kui lääneosa üle.