Ayrton Senna

märts 1960 – 1. mai 1994) oli Brasiilia Vormel 1 piloot.

Ayrton Senna
Ayrton Senna 1989. aastal
F1 karjäär
Kodakondsus	Brasiilia
Osalenud	1984-1994
Meeskonnad	Toleman Lotus McLaren Williams
Maailmameister	3 (1988,1990-1991)
Võite	41
2. kohti	23
3. kohti	16
Punkte	614
Starte	162
Kiireimaid ringe	19
Kvalifikatsioonivõite	65

Ayrton Senna oli kolmekordne maailmameister (1988, 1990 ja 1991). Ta hukkus 1. mail 1994 San Marino GP-l. Palju poleemikat tekitanud väljasõidu põhjustas tõenäoliselt roolisamba purunemine, avarii tagajärjel pääses esivedrustusest pärinev tükk nii õnnetult lendu, et läbis võidusõitja kiivrivisiiri ning tungis pähe.

Vormel-1 debüüdi tegi Senna 1984. aastal Toleman-Harti roolis. Esimesel sõidul pidi ta katkestama juba 8. ringil, olles hooaja esimene katkestaja. Toleman-Hart ei olnud tiim, millega saanuks vastu hakata tippudele. Senna sai esimese punkti Lõuna Aafrika GP-l Kyalamis. 3 sõitu ja 2 punkti hiljem lõi ta talent särama vihmasel Monaco GP-l, kus ta startis 13. positsioonilt. Senna alustas kohe rivaalidest möödumist ning 19. ringil möödus ta teise koha mehest Laudast ja asus vähendama vahet liidrikohal olnud Prostiga. Vihma kallas üha tugevamini, ning sõit peatati 31. ringil. Kaks ülejäänud poodiumikohta tulid Suurbritanniast ja Portugalist. Senna lõpetas hooaja üheksandal kohal 13 punktiga.

Aasta hiljem ostis ta välja kolmeaastase lepingu Tolemaniga ning liitus konkurentsivõimelisema Lotus-Renault’ga. Esimese oma 65-st parimast stardipositsioonist sai ta avaetapil Brasiilia GP-l, kus aga katkestas. Sellegipoolest sai Senna oma esimese võidu teisel etapil Estorilis, Portugali GP-l, saades ka parima stardikoha ning kiireima ringi. Algus oli vägev, aga terve hooaja maadles brasiillane tehniliste probleemide küüsis, hoolimata kiirusest ja seitsmest parimast stardipositsioonist. Teise võidu võttis ta Belgias, samuti märgades tingimustes. 1985. aasta lõpus finišeerus ta hooaja 4. kohal 38 punktiga ja 4 poodiumikohaga.

Ta teine hooaeg Lotuses oli parem, kuna uus Renault’ mootor oli senisest töökindlam. Senna alustas hooaega teise kohaga kaasmaalase Piquet’ järel kodusel etapil Jacarepagua ringrajal. Pärast ülinappi võitu Manselli ees Hispaania GP-l Jerezis asus ta esimest korda MM-sarja liidriks. Ta ei püsinud seal kaua, hooaeg kujunes võitluseks Prosti McLaren-TAG-i ning Williamsi-Honda duo Manselli ja Piquet’ vahel. Hooaja teise võidu sai Senna USA GP-l Detroitis, ja finišeerus hooajal jällegi neljandana 55 punkti, 8 pole’i ja kuue poodiumiga.

1987. aasta eel tundus, et seekordne hooaeg tuleb paljulubavam, Renault’ tagasitõmbumise järel saadi Honda mootorid. Pärast aeglast algust võitis Senna kaks sõitu järjest Monacos ja Detroitis. Sellel hooajal oli Lotus enam-vähem sama tugev kui Williams koos Manselli ja Piquet’ga, ning peale spinni üle-eelviimasel etapil Mehhikos oli Senna tiitlimängust väljas. Kahel viimasel GP-l Lotuse eest sai ta kaks teist kohta, kuid diskvalifitseeriti viimasel võistlusel Austraalias GP-l. Lõppkokkuvõttes oli Sennal 57 punkti ja kolmas koht.

Lotuse perioodil Senna ja Honda suhted süvenesid, ning see tuli kasuks, kui jaapani mootoritootja teeneid hakkas kasutama McLaren. Tiimi esisõitja Prosti nõusolekul liitus Senna seejärel McLareniga. Avaetapil Brasiilias diskvalifitseeriti ta varupauto kasutamise eest. Äge duell mõlema piloodi vahel oli alanud, põhjustades mitmeid dramaatilisi lahinguid nende vahel. 1988. aastal võitis duo Senna-Prost 15 võistlust 16-st ning Senna sai oma esimese sõitjate tiitli kaheksa võiduga, hoolimata sellest, et kogus vähem punkte (94 prantslase 105 vastu).

1989. aastaks keelustati turbod. Imola GP-st saadik nende läbisaamine halvenes pärast seda, kui Senna oli keeldunud täitmast eelnevat kokkulepet mitte mööduda tiimikaaslasest peale esimest kurvi. Meistritiitli võttis aga Prost pärast kurikuulsat intsidenti, Suzuka viimases šikaanis, kus Prost mööduva Senna ees ukse lihtsalt kinni pani. Sennal õnnestus rajale tagasi tulla ja peale boksis nina vahetamist võtta uuesti liidrikoht ning võita ainult selleks, et olla diskvalifitseeritud šikaani lõikamise eest. Prost tunnistas 1993. aastal, et ta oli teadlik Senna möödasõidukatsest ja tegi selle manöövri tahtlikult. Senna sai hooaja arvestuses teise koha 60 punktiga kuue võiduga.

Järgmisel aastal lahkus Prost Ferrarisse ja Senna tiimikaaslaseks tuli austerlane Gerhard Berger. Suzuka ringrajal 1990. aastal oli esimene stardikoht paremal tolmusemal poolel ning Senna oli nõudnud, et see paigutataks vasakule, kuid pärast selle palve tagasilükkamist ähvardas ta mitte järele anda, kui Prost esimeses kurvis talle ette peaks sattuma. Nõnda juhtuski ning Senna oli saanud teise MM-tiitli 78 punktiga. Hiljem väitis ta, et see oli kättemaks samal rajal aasta varem toimunud sündmuse eest.

1991. aastal tavapärast Senna-Prosti duelli ei tulnud, selle asemel hakkas pärast mõneaastast mõõna esile kerkima Williams koos Manselliga. Senna sai neljalt avaetapilt neli pole’i ja neli võitu. See tagas ülejäänud hooajaks piisava edumaa, ning Ayrton suutis võita kolmanda tiitli. Samal hooajal võitis ta esimest korda kodusel Brasiilia GP-l, kusjuures autole oli jäänud vaid kuues käik.

F1-s ei ole teadupärast parima mootoriga auto kiireim ning kuna McLaren oli alati sõltunud parimast jõuallikast, oldi aastaks 1992 suures hädas. Ülivõimsa ja mitmesuguste abidega varustatud Williams FW14 vastu tuli rahulduda sel hooajal tervenisti 4. kohaga ja kolme võiduga.

1993. aastal pärast Honda lahkumist hankis McLaren endale Fordi mootorid, ning Senna skooris viis võitu. Hiilgavam neist oli kahtlemata Euroopa GP-l Doningtonis, kus ta lausvihmas möödus avaringil viiest vastasest, mida on hiljem on tituleeritud sajandi parimaks ringiks, ning alistas kogu ülejäänud stardirivi peale Damon Hilli enam kui ringiga. Lõpptabelis oli ta 73 punktiga teine Prosti järel. Sel hooajal sai ta ka kuuenda võidu Monacos, mis on siiani ületamata.

Hooaja järel lahkus Senna viimaks üha enam põhja vajuvast McLarenist ja suundus Williams-Renault’sse ja lootused algavaks hooajaks olid kõrged. Ta katkestas mõlemad etapid, hoolimata kahest parimast stardipositsioonist Benettoni ees. Oma viimasel etapil San Marino GP-l Imolas sai Senna jällegi pole’i, kuid etapilt, mis oli alles äsja saatnud haiglasse kaasmaalase Rubens Barrichello ning nõudnud austerlase Roland Ratzenbergeri elu, ta tagasi elusalt ei enam tulnud. Kõige enam on avarii põhjustena pakutud Senna soovil uuesti keevitatud ja lapitud roolisamba purunemist ja rehvide mahajahtumist ohutusauto taga, mis põhjustas Williamsi madaldumise ja sellega pidamise vähenemise. Tema surm oli rahvuslik tragöödia ning kuulutati välja kolme päeva pikkune lein. Väidetavalt ei pandud tema matusepäeval Sao Paulos toime mitte ühtegi mõrva ega vargust.

• GP starte 162
• Võite 41
• 2. kohti 23
• 3. kohti 16
• 4. kohti 7
• 5. kohti 6
• 6. kohti 3
• Parimaid stardipositsioone 65
• Kiiremaid ringe 19
• Katkestamisi 50
• Diskvalifitseerimisi 3

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Ayrton Senna

• Ayrton Senna ametlik koduleht (portugali keeles)
• Ayrton Senna Formula1 History and Statistics andmebaasis (www.4mula1.ro) (inglise keeles)
• Ayrton Senna Formula One DataBase andmebaasis (www.f1db.com) (inglise, hollandi ja portugali keeles)
• The Senna Files (inglise keeles)
• http://www.ddavid.com/formula1/ayrton-senna.htm
• Eurospordi lugejad valisid läbi aegade parimaks Ayrton Senna Postimees.ee, 24. veebruar 2009